I'm a Cyborg, But That's OK

Saibogujiman kwenchana - Chan-wook Park 2006

Kartus uues Park Chan-wook´i filmis pettuda oli nii suur, et silitasin DVD-d nädala jagu käes aga masinasse panna ei julgenud. Tundus, et selle filmi vaatamiseks peaks kohe eriline hetk olema, ei liiga vara päeval ega liiga hilja öösel. Kindlasti puhanuna, hea tuju ja selge peaga. Eile oli juba hommikust teada - nüüd läheb vaatamiseks, enam ei venita ega lükka seda aasta suursündmust edasi. Aasta? Jah, tõesti. I'm a Cyborg, But That's OK on mu selle aasta oodatuim film olnud, isegi Sympathy for Lady Vengeance´i ei saanud nii suure entusiasmi mõju tunda. Midagi sellest cyborg tüdrukus ja hingedevargast poisis mõjus lugedes nii ahvatlevana, et vist oleks isegi ilma lavastaja nime teadmata koheselt tormi jooksnud. Posterid tegid ka muidugi tõhusat promotööd.
Vaikset sanatooriumi meenutavasse hullumajja tuuakse patareidest tühjaks jooksnud lahing küborg, noor kaunis tütarlaps. Haiglaselt kõhn ja nõrkushoogude all kannatav, kuna keeldub kangekaelselt toidust, väites, et robotid ei vaja sööki, vaid elektrit enese laadimiseks. Androidi eest hakkab hoolitsema veider noormees kel on kalduvus inimeste asju varastada. Lõpuks aga ei piirdu ta vaid esemete, vaid varastab ka teiste patsientide veidrad käitumistavad, sisemised tabud ja olemuse. Põhimõtteliselt varastab noormees ära hullude haiguse, ehk skisafreeniad mis neist hullu teevad. Noort küborg neidu on aga keerukam päästa. Peagi otsustatakse neiut ravida elektrišhokiga, anda võimas voolulaeng mis tapjaroboti patareid hetkega täis laeks...Õnneks pettuma just ei pidanud, kuid film polnud ka midagi erilist. Liiga palju meenutas teisi sümpaatseid hullumaja draamasid ( K-PAX, Awakenings ) hoolimata originaalsemast sisust ja detailirikkamast visuaalsest küljest. Natuke on aga mind juba ka see digitaalselt lõbusate pisiasjadega mängimine ( Le Fabuleux destin d'Amélie Poulain, Memories of Matsuko, The Science of Sleep ) ära tüüdanud. See mis varem silmale ilu pakkus on nüüdseks oma originaalsuse minetanud ja meenutab pigem odava pulp kino püüdlust teha ägedat asja. Eks see ole vaid väike virisemine. Lahe on veel siiani vaadata, lihtsalt uudsus puudub. Filmi suurimaks plussiks jääb vast pidev huvitav liikumine ja tegevus kaadri tagapool, näitlejate seljataga. Pisikesed ilmed ja liigutused mida silmanurgast hea jälgida annavad filmile väga palju juurde ja aitavad tegelastel kiiremini omaseks saada. Jälgige pidevalt tegevuse taustal toimuvat. Kokkuvõttes selline nunnu stoori armsate tegelaste/näitlejatega, kuid ei midagi meelipurustavat. 2,5/5

She´s a Cyborg, But That's OK!