Children of the Night

Children of the Night - Tony Randel 1991

Alati ei kuku välja nii nagu kavandad. Proovisin üleeile teha lihakastet. Olin Soomes söönud seda sama Knorri pulbrist valmistatud kastet ja see tundus lausa keelt alla viivalt hea. Kodus aga tuli liiga vedel ja ma ei tea mis mõttega ma lisasin tavalise jahu asemel hoopis veidike hernejahu. Tõesti vaid supilusikatäis, ei enamat, kuid terve kaste muutus peale seda hernesupi maitseliseks ködiks. Veerand pakki võid ei parandanud asja, hernesupp mis hernesupp. Loomulikult taipasin ma sekund hiljem, et soomlasest meisterkokk pakkus ju kastmega koos ka liha ja oli kasutanud kastme põhjana nii liha küpsemisel eraldunud rasva kui ka tilgakest punaveini. Mina lihtsalt suutsin ainult samast Knorri pakikastmest hernesupi välja võluda. Õhtul ( ehk öösel siis juba ) oli mul lõpuks kindel kavatsus Jadorowsky The Holy Mountain lõpuks ära vaadata. Mõte oli juba üle aasta hooti peal käinud ja seekord otsustasin seda ka teha, sadagu taevast või pussnuge, minu kavatsus oli kindlam kui kalju. Enne suurt filmielamust oli aga vaja telekal kanaleid klõpsida ja enne kui arugi sain oli see tobe-naljakas vampiirifilm mind nagu vupsti endasse imenud. Children of the Night meenutas kergelt Slither´it, samalaadne easy going huumor ja ka sarnane õhustik. Slitheri zombiede asemel olid seekord verehimulised vampiirid, kuid ühtmoodi koomilised väikelinna maakad mõlemad. Vampiiridel oli isegi oma bingo-õhtu, kus mängiti mussi, tantsiti ja joodi verd. Kergelt ajuvaba värk aga eri mõnus oli vaadata. Poolteist tundi hiljem lõputiitrite ajal oli aga juba lootusetult hilja Jadorowkiga alustada. Kaljuna kindlad kavatsused murenesid liiga kergelt. 2,5/5