George A. Romero's Day of the Dead

Day of the Dead - George A. Romero 1985

Lugesin just Oleg Šiškin´i raamatust "Šambhala saladus" põhjarahvastele omasest haigusest pibloktoq ehk arktiline hüsteeria mida lapi saamid kutsuvad merjamiseks. Haigestunu muutub apaatseks või siis ülienergiliseks, hakkab transi laadses seisundis laulu leelolatama, muutub depressiivseks, karjub põhjuseta ja ekstreemsemates olukordades sööb omi väljaheiteid. Inimene kaotab hetkeks oma hinge ja keha muutub täiesti instinktiivselt liikuvaks tühjaks kestaks. Arktilise hüsteeria esilekutsumiseks vajatakse inimese reaalset ehmatamist, vapustamist või religioosset hirmutamist. Kohalikud šamaanid aga oskavad eksinud hinge taas inimesse tagasi tuua ja meelt rahustada. Samas oskavad šamaanid aga ka haiguse käes vaevleva inimese keha liikuma panna, mõistuse kaotanud inimest suunata tegudele mida ta teadlikult ei teeks. Selline käitumine meenutab aga teadlastele kangesti zombie´likkust, millegi sarnasega on tegu ka haiiti voodoo maailmas. See kõik pani aga mind taaskord mõtlema kes need meie filmides nähtud zombie´d siis õieti on. Kas hauast kerkinud laibad ehk niinimetatud elavad surnud, mingi nakkuse saanud verejanulised inimesed, voodoolikult surmasarnasesse transsi viidud isikud või teatud zombiehammustusest uueks zombieks muutunud. Kui tähtis see elava surnu teema on? Paljudes filmides ju hammustusest nakatunud üldse ei sure vaid muutuvad vaikselt zombiedeks. Kunagi sai Raziel´iga vaieldud, et kas 28 Days Later... filmi kiskad on zombied või mitte. Siis olin kindel, et on aga nüüd enam mitte, kuigii panen siiamaani kõik vähegi inimesi hammustavad kahvatud kujud ühte patta. Pole kunagi teab mis suur George A. Romero austaja olnud ja seetõttu isegi ei teadnud tema Day of the Dead nimelise filmi olemasolust enne Land of the Dead´ist blogisse kirjutama hakkamist. Mehe Night of the Living Dead minule pole kunagi mingit muljet avaldanud aga Dawn of the Dead enam-vähem juba istus. Siiski otsisin Day of the Dead´i kätte ja olen vägagi rahul - minu jaoks siiani parim Romero film. Kui nüüd heita kõrvale see, et mulle on alati meeldinud arstlikud katsed õudus filmides ehk teadusliku seletuse otsimine toimuvale, siis teisena andis teosele tugevat tooni zombie nimega Bub. Vaene labori seina külge aheldatud mehike meenutas veidi mu alkohoolikust onu, kuid see polnud ainus põhjus mis Bubi minu jaoks sümpaatseks tegi. See "Zombiefest 1985" parima zombie osatäitja lausa kiirgas sümpaatiat ja nunnulikkust, olles surnuna hulga elavam kui kõik teised elavad näitlejad kokku. Tänu Bubile lausa tahtsin, et zombied inimestega üks-null ära teeksid, sest see elav laip lausa nuttis kaastunde järele. Bub made this movie. Üle hulga aja eriti lahe ja tsill zombiekas. 4/5

Bub is da man !!!