Graveyard Alive

Graveyard Alive - Elza Kephart 2003

Väike independent production ( $25,000 ) Kanadast. Feministlik zombie satiir kus haiglasse toodud metsalangetajalt hammustuse saanud medõde hakkab vaikselt muutuma inetust pardipojast imekauniks luigeks tänu tema kehas seksi nõudvale zombie-viirusele. Endine hall hiireke teeb läbi mitmeid kordi varemgi nähtud kenanemise triki, ehk jätab koju inetu villase kampsuni, võtab eest veidrad prillid, värvib huuled, lõikab oma valge kitli pealtpoolt põlvi lühemaks ja tõbab jalga mustad võrksukad. Kogu haigala meespere on muidugi peale seda vampnaise järele otsekui arust ära, vaid endisel rivaalil medõdede hulgas ja poolearulisel kojamehel on julgust seksikat zombiet peatama hakata. Film oli isegi oma 80 minutiga liiga kaua kestev, täiesti oleks alla tunnisest materjalist piisanud. Paljud dialoogid ja stseenid olid liiga pikad ja korduvad, ning tänu taotluslikule püüdlusele must-valget filmi demonstreerida justkui tummfilmina ( meenutas kangesti Guy Maddin´i filme ), oleks lühem vaid kasuks tulnud. Vanasti filmid olidki lühemad ja tegevus konkreetsemad. Loomulikult omavad rolli ka formaadid ja alla tunni filmil on vähem võimalusi osaleda festivaliprogrammides ja mahutuda telestandardisse. Liiga pikk lühifilmi jaoks ja liiga lühika täispika mängufilmina. Graveyard Alive´is söödi veidi ka laipasid, kuid põhirõhk oli ikka naiste ja meeste vaheliste käitumismudelite, soorollide ja eelarvamuste kritiseerimine läbi zombie vaatenurga. Mitte just kõige huvitavam teema minu jaoks aga korra vaadata oli täitsa nitševoo. Eraldi tasuks küll mainimist hea makeup kunstniku töö. Must-valge filmina sai siin hästi ära kasutada näo kerget toonitamist ja varjutamist tumeda puudriga, tänu millele sai kohe aru kas keegi on juba nakatanud ja kui tugevalt. 2/5

Teise Maailmasõja aegset zombiekunsti lennuki kuulipilduri George Oliver´i käe alt.