Kiraware Matsuko no isshô - Tetsuya Nakashima 2006Nii veider kui see ka ei tundu, sain sellest muusikali ja komöödia sugemetega draamast esmakordselt teada lugedes eesti Ulmefoorumit. Filmi sealne arvustaja Sigma väitis loo olevat "Amelie" ( visuaal ) ja "Moulin Rouge" ( muusika ) ristsugutis mis ahvatles ja mitte selle "Moulin Rouge" pärast. Tundus filmina mida koos Katiga oleks mõnus vaadata, talle meeldisid mõlemad eeskujuna toodud teosed. Matsuko mälestused oli aga kahjuks minu ja Katigi jaoks üpris õlgu kehitama panev lugu. Filmis oli palju häid momente, kurbi ja rõõmsaid, kuid lugu ise veeres ääretult ebaühtlaselt justkui oleks suvalisi muusikavideoid üksteise otsa laotud. Mitte küll nii väga erinevas stiilis, kõik suuremaltjaolt neegri soul´i ( whatever happened to northern soul ?) ja r´n´b tüüpi.
Imal muusika skoor oli omakorda üle valatud magusa paksu digitaalsiirupiga, silmiväsitavalt kirevate detailidega. See mis sobis Survive Style 5+ ´i nagu rusikas silmaauku jäi Matsuko puhul võõraks ja punnitatuks, aastal 2006 puudub asjal juba jume. Tetsuya Nakashima eelmine film Kamikaze Girls oli samalaadne, ka gothic lolita elu oli konarlikult kujutatud hüppates elevusest igavusse ja tagasi. Režissöör oleks pidanud arendama tugevat draama süzheed pidades kulla ja karraga tagasihoidlikult piiri. Tatrapuder ja vahukoor on mõlemad väga maitsvad, kuid kokkusegatuna ütlen mina EI ! Vedel muusika, tüütult üritatud visuaalid ja sujuvuse puudumine. Vastukaaluks head näitlejad, läbilõige jaapani paari aastakümne tüpaažidest ja väga tugev draama põhi. 2,5/5
Matsuko koduperenaise ja ko gal´ina.
4 comments:
Tore et minu arvamust on kuulda võetud, kuid su blogi lugedes on mulle väga selgeks saanud meie maitsete erinevus (filmide list on väga pikk). :)
Kommenteerima ajendas just lõik "lugu ise veeres ääretult ebaühtlaselt". Olen täielikult nõus. Kuid mina pean seda hoopis filmi suurimaks plussiks. Tempomuutustega hoitakse vaataja huvi üleval. Võibolla see on ka põhjus, miks filmi viimased pool tundi minus vaimustust ei tekitanud - hakata liialt lõpule mängima ja otsi kokku tõmbama, venitati liialt ühte pilti Matsuko mälestustest.
Pean seda palju paremaks filmiks kui "The Uchôten Hoteru" (kuid siiski kehvemaks kui "Hana", mille temaatika oli mulle väga südamelähedane).
Heh heh ! Ükspäev võtan Always - Sunset on Third Street´i ette, vedeleb siin juba nädalakese. Hana on tuttav tiitel, vist on sõbral olemas, peaks küsima.
Küsitud juba ja olemas ta ongi. : )
Mulle meeldib, et sa jaapani filmidest kirjutad, ega keegi teine eestis peale j-horrori mingit muud nipponi filmi juttu ajagi.
Puhas horror on üks žanr mida ma 100% väldin. Mulle lihtsalt ei istu ja kõik. Lisaks ei meeldi mulle igasugused jälkused (isegi Sin City, suurepärane film, on minu jaoks gramm üle piiri). Kahjuks on 95% läänes reklaamitavast jaapani kraamist just j-horror.
Ulmefoorumis olevatest arvustustest veel niipalju, et Always'i kohta läks natuke liiga palju häid sõnu. Filmis on palju häid (ja sageli südamlike) kohti, kuid sellist melodraamat annab ikka otsida (teist korda ma seda üle ei vaata). Liiga seebi maitse - kuid samas see on ka omamoodi võlu. Olen väga üllatunud, kui selline asi sulle meeldib.
Hana (täispealkiri "Hana yori mo Naho") aga on selline tore ja kergesti arusaadav draama. Ei tasu mingit kõrgemat kunsti oodata, päris mainstream ja läänelik.
Vaatame. Always´i isu kergelt vähenes aga eks ma sunni ennast takka. Praegu alustasin FFXII mängimist nii, et filmivaatamine võib vaikselt soiku jääda.
Post a Comment