The Burmese Harp - Harp of Burma

Biruma no tategoto - Kon Ichikawa 1956

Aastaid tagasi olin nii suur sõjafilmide austaja, et kogusin riiulisse hunniku sellist pool-crappi millega pole enam midagi peale hakata. Saving Privat Ryan, Enemy at the Gate, Full Metal Jacket, Band of Brothers jne... Kõik klassikalised head sõjafilmid, kuid täiesti mõtetu on neid oma kogus hoida, tee vaid teleks lahti ja kahe päeva pärast tuleb mõni neist nagunii ekraanilt. OK, mul on ka paar rariteetsemat vietnamisõja filmi ( How Sleep the Brave, Go Tell the Spartans ), aasia war-moviet ja korea allveelaeva actionit, kuid suures plaanis on sõjafilmidega lõpp, eriti enam vaadata ei viitsi. Kui, siis vaid väsinuna meelelahutus võtmes, ilma ootusvärina ja nn. sõjafilmi lainele sättimiseta. Birma harf oli aastaid tagasi mu jaoks sõjafilm mida kindlalt tänu positiivsete arvustustele vaadata tahtsin. Nüüd tänu hiljutisele Criterioni reliisile see ka õnnestus. Üllatuseks avastasin, et The Burmese Harp polegi sõjafilm. Sõda lõppeb juba filmi kümnendal minutil, ning edasi minnakse teises žanris - suurepärase draamana. Film mis oma empaatilisuses ( ja kindlasti tänu sellele, et oli must-valge) meenutas mulle noorena nähtud unustamatut Kurosawa Akahige´t. Kui palju valu ja kui palju kahetsust. Kuid ka rõõmu ja optimismi järgmise päeva ees, sõda on lõppenud, nüüd saab elu minna vaid paremuse poole. The Burmese Harp on lugu noorest jaapani sõdurist kes oma rühmakaaslastest eemal kogeb sõjaõuduse sügavust ja loobub endiste sõpradega uuesti kohtumast. Noor sõdur tõmbab hoopis mungarüü üll ja võtab kohustuseks matta korralikult ja jaapani matusekommete järgi iga Birma pinnale jäänud sõduri surnukeha. Sõbrad aga ootavad brittide vangilaagris ja loodavad koos endise kamraadiga kodumaale naasta. Kon Ichikawa oli osanud Michio Takeyama jutustusele nii hästi hinge sisse puhuda, et isegi minusugusel küünikul läks kohati silm märjaks ja süda jättis lööke vahele. Midagi teist nii ilusat, tagasihoidlikku ja südamlikku annab kõrvale otsida. Lihtsalt meeletult kaunis emotsionaalne film. 4,5/5

Sõbrad kutsuvad mungaks hakanud Mizushima´t enda sekka tagasi.