American Hardcore

American Hardcore - Paul Rachman 2006

Viisteist aastat tagasi käis eesti punkidel külas keskealine jänkist pede kel oli kaasas kohvritäis helikassette kaheksakümnendate alguse USA hardcore, pungi ja new wave´i lindistustega. Proovis noori poisse ära rääkida meelitades neid jutuga lääne punkaritest ja sõnadest väärtuslikemate kassettidega. Kõlakate järgi olevat J.M.K.E. praeguse trummari Mõmmi köögis öösel napsude võtmise käigus isegi üht teist toimunud, asjasse oli segatud prominentne pungikuulsus. Mõmmi ise see ei olnud ja nimi jäägu kindlate faktide puudumisel nimetamata, küll on aga selle kuulujutu peale aastaid nalja heidetud ja pula aetud. Toimus minett või mitte, hunnikute viisi US hardcore-pungi kassette jäi igaljuhul Tallinna. Paar tükki lindistasin ümber ja paar sattusid minu kätte niisama, kõva sõna olid need kogumikud omal ajal küll. Muidugi tõi ka Villu Tamme sel ajal Soomest vinüüle ja CD-sid, tänu Street´ile jõudsid needki minuni. Street nimelt käis pidevalt Villu juures lindistamas ja äritses siis neid kassette väikse vaheltkasuga. Sel ajal ta mingi joodik veel polnud, vajas lihtsalt elamisraha Pedas õppimise ajal. Noh, paar õlle ikka ka. Kord jõime mina, Street ja Tallinna hilisem skinnide pomo Siil hirvepargis lahtist õlle. Oli mõnus kevadilm, lonksasime õlle ja rääkisime 7 tundi järjest pungi bändidest. Kurat, see muss oli ikka sel ajal sitaks tähtis ja elu keerleski pea ainult kassettmaki ümber. Pole siis ime, et American Hardcore´i vaatamise ajal tuli puisar silma. Kõik mu kunagised kallid lemmikbändid ju aastate tagant : MDC, Minuteman, Circle Jerks, 7 Seconds, Minor Threat ja varasem Bad Brains. Kui veel Minor Threati olen viimaste aastate jooksul paar korda kuulanud, siis teistega oli üle kümne aastane paus sees olnud. On küll kuulatud uuemat NYHC´et, jaapani müraroki singleid ja rootsi "pungi tulemise uut vormi", kuid vana hea kaheksakümnendate toore soundiga ei suuda neist keegi võistelda. Nüüd muidugi olen paar päeva proovinud Last.fm´i kaudu aega tagasi kerida, vana lääneranniku HC möllab nii, et ära kätt kõlarile külge pane, kõrvetab! Nostalgia räägib minus ( las räägib) aga minu jaoks hetkel parim 2006 aastal tehtud dokumentaalfilm. Kahe tunniga suudeti ikka haarata terve ühendriikide scene aastast 1980-85, korraks põigati isegi kanada poiste hoovi peale. Iga vähegi mees sai võimaluse paar sõna öelda ( deleted scene´ide hulgas teeb mõni siiski lobisemisega margi täis), igat pisemadki bädi mainiti ja suuremalt jaolt oli suudetud kõigist pisike halvakvaliteedine live lõik välja otsida. Mehed rääkisid kaamerasse karme jutte karmist ajast aga need ajad jäid otsa. Circle Jerksi kidramees ütlebki viimasena kaamerasse:" Mida te must tahate? Punk on surnud, minge minema!" Punk siiski aeg ajalt mingis vormis end natuke liigutab, kuid hardcore kuldaeg on möödas mis möödas. Sellepärast loobun ka paari nädala pärast Sick Of It all´i kontserdile minemast, pole enam see. Pole vanade bändimeeste mälestustega võrdne värk ega ka minu noorpõlve meenutustega. 5/5

*Trash pühib pisaraid särgivarrukasse*