Briti töölisklassidraamadest sain 6-7 aastat tagasi tõsise mürgituse. Ma mitte ainult ei vaadanud Mike Leigh´i ja Ken Loach´i poolt lavastatud ja Roddy Doyle´i kirjutatud filme, vaid ka kolm hooaega The Factory seriaali. Siiski kujunes minu 2006 aasta oodatumaks filmiks briti töölisklassi tegemisi kujutav skinheadidraama This Is England. Lausa nii oodatuks, et kui tavaliselt kannatan DVD reliisi ära siis seekord ei suutnud 27. aprillini vastu pidada vaid haarasin netist screeneri. Korralik siiski, vaid menüüd ja ekstrad olid puudu ning nurgas ilutses väike Channel 4-ja logo. Muidugi puudusid ka mulle nii tähtsad subtiitrid, kuid sain seekord isegi pätikokniga suurepäraselt hakkama. Tähtis oli film ise. Lugu 1983-nda aasta kolmest suvekuust mil koolikiusamise all kannatav 12 aastane Shaun leiab toetust ja mõistmist naabruskonnas elavate skinheadide poolt. Peagi aetakse poisikesegi pea nulliga, ema ostab tanksaapad ja sõber kingib Fred Perry särgi - skinnikamp on leidnud pesamuna. Kambaidülli lööb aga segi vanglast naasnud skinnide liidri sõber kellest trellide taga on saanud rassist ja National Fronti toetaja. Peagi veab jõuline Combo kannaga tatilärakast põrandale joone ja küsib kes on temaga immigrantide vastu ja kes jääb teisele poole joont. Lõhe skinheadide hulgas on tekkinud ja National Front saab liikmeid juurde. Ka noor Shaun hülgab sõbralikud kambaliikmed ja otsib tuge isalikult, kuid vägivalda kalduvalt Combolt. Kui nüüd sümbolistlik lõpp välja jätta oli tegemist väga hea pilguheiduga skinheadluse ajalukku, hetkedesse kui toimus üleüldine lõhenemine vasak ja parempoolseteks, SHARP / Trojan ja White Power skinnideks. Filmist on näha, et see oli paras pala neelata ka NF-i ridadesse läinutel. Combo kuulab pisar silmas northern souli ja räägib kuidas ta mustanahalistega koos oli esimesi original skinheade 1969 aastal, samas aga ähvardab paki lapsi ja poemüüjat. Ega see väikelinna rassistlikult meelestatud skinnide elu just vaheldusrikas olnudki, karjuti paari musta peale ja soditi seintele solvavaid graffiteid. Tänu pea olematule tegevusele filmis jäi ääretult realistlik mulje, ega kolme kuuga ju midagi erilist juhtuda saanudki. Lihtsalt üks hea ja detailirikas pilk 1983 aasta suvesse Inglismaal, kaugel peeti Falklandi sõda ja kodus valati viha immigrantide peale välja. Absoluutselt kõik näitlejad andsid endast parima ja režissööri enda lapsepõlve kogemusi põhjana kasutades oli asjal tugev usutavuse ning täpsuse pitser peal. Muusika oli sobiv: soul, ska ning isegi üks pungilugu UK Subsilt, ning The Smiths´i cover. Film mis oli tugev kui teras. Kui vaid see sümbolistlik lõpp oleks välja jäänud, skinni film ja briti steelcap draama pole mõni kunstipoosetus. Fuck off Shane Meadows, you wanker ! 4,5/5
Shaun ja sõbrad. Oi! Oi! Oi!
5 comments:
Oi, väga huvitab...
Küll kunagi ära näed, aGA LUBA MULLE PALUN, ET SELLEST HETKEST KUI LÕPUS NÄITAB DOKkaadreid Faulklandi sõjast sa edasi ei vaata. See lõpp, no see lõpp on ikka super junnitamine. Faulklandi sõja kaadrid oleks sobinud filmi lõpetama ülihästi. Võib olla teen kunagi oma editioni kui retail DVD saan.
Falklandi muidugi !!! Stupid me !
ma ka millegipärast nägin seda filmi. ja näitlejatööd olid tõepoolest väga tiptop. kuid kuna ma üldiselt skinheadide teemat ei jaga, siis eriti ei puudutanud. ning tõepoolest need sõjakaadrid olid täiesti mööda. üleüldse ma ei salli selliseid moraliseerivaid filme. ma pean silmas seda, kus see armas jamaika noormees rääkis oma perekonnast kanepit tehes ning combo ära flippis.
Sa said must valesti aru. Falklandi kaadrid olid head ja sobisid ülihästi, neile järgnev 5 minutit lörrisid filmi. See jamaica kuti ja combo vahel toimuv oli aga väga valgustav meelsuste kohta, midagi moraliseerivat ma sealt ei leidnud. Moraliseerimist ei toimunud minu arust terve filmi vältel, vaatajal lasti ise otsustada. Sellepärast mul ongi lõpu kaadrite suhtes ( siis see poiss rannal) vastumeelsus, kuna lavastaja võttis selge seisukoha, pühkis käed natsidest puhtaks nõmeda sümboolse zestiga.
Post a Comment