Desperate Living - John Waters 1977Paar päeva tagasi juhtusin juhuslikult vaatama Graham Norton´i showd kus külalisena oli seekord John Waters. Sirge seljaga väärikas džentelmen, raske uskuda, et sama härrasmees lavastas 30 aastat varem nii suurepärase trash-filmi nagu seda oli Desperate Living. Ma pean ka ikka mainima, et Waters on nn. trash filmide isa ja kroonitud kuningas. Sellest trash teemast ei saa tema puhul üle ega ümber, kuigi aastakümneid hiljem tundub asi trashist kauge olevat, rohkem nagu väärtfilmi kanti kisub hoopis. Aldo Valletti sõi Salò´s sitta ja Divine Pink Flamingos, ühtemoodi tähtsateks filmideks peetakse tänapäeval mõlemat. Arvatavasti tundis Waters filme tehes rohkem mõnu ja võttis asja lustina, vähemalt tema kommentaariridadest kuuleb alati midagi lõbusat seoses võtetega. Pier Paolo Pasolini on minu jaoks jäänud tumedamaks persooniks.
Desperate Living on paroodia lesbidest. Minul palju isiklikke kokkupuuteid selliste imeloomadega olnud ei ole, kuid mulje on jäänud ebameeldiv. Lesbid kalduvad depressiooni, pahurusele, väiklusele ja tihti lausa fanaatilisele poliitilisele korrektsusele. Hoolitsetud välimuse ja rõõmsa tujuga vaibalakkujaid näeb vaid meestele suunatud filmidest aga seegi on ju fake. Siinses linaloos on lesbid küll suuremaltjaolt kurjad ning pahurad, kuid paljast pinda näeb see-eest sama võrra kui keskmises täiskasvanute movie´s. Arvatavasti polegi teist nii ohtrate nude stseenidega filmi mis juba erootika kategooriasse lipsamas poleks. Desperate Living pole aga mingil juhul erootika vaid puhas raju punk, selline terav NYHC mida vaid jänkid teha oskavad. 4,5/5 
Rape ! Rape !
No comments:
Post a Comment