Film väikese tüdruku ja müstiliste võimetega mehe sõprusest. Tuttavate majas resideeruv inimpelglik ja endassetõmbunud fotograaf saab ootamatult enda hoole alla 10 aastase nutika plikatirtsu. Algne jäine kohmakas suhtumine asendub peatselt sugava kiindumuse ja hoolivusega tüdruku suhtes, kaks üksikut hinge leiavad teineteise. Kusagil aga hiilib ringi väikeseid tüdrukuid rööviv bedobear: maiustustega nuumav, mänguasjadega ülekülvav, narkoseentega hullutav ja hiljem tappev sarimõrvar. Loomulikult võtab ta peatselt sihile fotograafi "kasutütre" ja hooldaja peab jõud ühendama riiaka politseidetektiiviga, et röövitud plikat leida. Ootasin pisut rohkem thrillerit kui seda pakuti, The World Of Silence meenutas hoopis lastefilmi. Oli selline koomikasugemetega sõbrafilm kus seral-killer´i väljaarendamata teemale oli jäetud väga põgusalt ruumi. Minul oli ausalt öeldes raske end lõpuni vedada, kõik tundus nii labane ja varemnähtud. Eriti Park Yong-woo mängitud politseiinspektor kes oma pohhuistlikuse, räpaste lõikamata juuste, ropendamise ja pideva unisusega on korea kinos aastaid taasmängitud karakter. Klassika võiks juba öelda, iga tene detektiiv näeb seal äravahetamiseni sarnane välja. Fotograafi ja tüdrukut mängivad Kim Sang-kyeong ja Han Bo-bae olid hulga sümpaatsemad, kuid lugu ise omas igavas agoonias ei andnud neile õiget võimalust särada. Politseinikud ja mõrvarid välja rookides oleks saanud parema tulemuse, armsa pisidraama sõprusest. Filmi lõpus toimuv humaanne ohverdus ja vaatamise ajal ununenud fotograafile omase müstilise võime seletus andsid veidi seda lööki juurde kuid õieti käima lükata ei suutnud seegi vedada. Liiga hilja oli juba, minuti pärast hakkasid lõputiitrid jooksma. 1,5/5
Kaks sõpra.
No comments:
Post a Comment