Under the Covers - Bill Day 2002Kuna endal samuti peas paar ideed kuidas Trash Can Dance reliiside puhul plaadikujundust lahedamaks muuta, siis haarasin dokfilmist, kus juttu teevad kaks kuuekümnendatest saati novaatorlikult vinüüle kujundanud vanapässi, huviga kinni. Ja korraliku huviga vaatasin ka lõpuni, kuigi paari artisti albumikujunduste tagamaade seletamisel oli venimus sees ning paar artisti lihtsalt piisavalt igavad, et nende heliplaadi disaini puhul silmi punnitada. Kujundused oli sellised oma aja mõistes head ja anekdootlikud lood sinna juurde huvitavad, kuid enim haaras mind hoopis kogu selle hipiajastu fiil mis ohtra foto ja filmimaterjali mõjul dokumentaalist vastu kumas. Võib-olla isegi rohkem ajastust enesest kui artistidest, nende muusikast ning albumikujundustest. 3,5/5
2 comments:
Mingit khuuli pilti on vaja, mitte mingit artsy-fartsy mäkerdamist, mis ei koti kedagi, isegi mitte "kuntsnikku" peale kainekssaamist.
Näiteks Kissi "Destroyer". Keda selle Kissi musa ikka huvitab onju aga plaadikaant - eriti vinüüli - uurivad kõik suure hoolega, püüdes detaile pilguga haarata ja uurida. Seda sellepärast et väga khuul pilt on valitud kaaneks, mingi punnitatud kunstipeeretus aga ei huvita kedagi.
Kui head pilti pole kuskilt võtta, võib lavastada khuuli foto ka muidugi.
Siin ei olnud tegu just artsy-fartsy mäkerdamisega, pigem rõhuti sellele, et kaan oleks erinev, kahepoolne või veel kuidagi erilisemalt avanev. Pildid ise olid pigem konservatiivsemat laadi hetke mõistes, kuid läksid ajalukku, jäid meelde ning mõned isegi liiga hästi mille tõttu tuli omal ajal ette humoorikaid juhtumisi.
Post a Comment