Timecrimes

Los Cronocrímenes - Nacho Vigalondo 2007

Õnneks ei pööranud ma filmi sisule kui seda internetisaitidel kiitma hakati suurt tähelepanu ning teost selle aastase Haapsalu Õudusfilmide Festivali kavas nähes, liigitasin selle koheselt horrorfilmi valdkonda kuuluvaks, täpsemalt slasherite alla, sest poster art ( alumine pilt ) tundus kangesti just tüüpilisele veristamisfilmile viitavat. Nüüd aasta hiljem vaatama hakates oli seetõttu imestus suur kui sarimõrvari tapatalgude asemel hoopis üks kena ulmelugu pakuti millel sees ka natuke põneviku ja õõvafilmi elemente. Mina teile seda sisuteadmatusest tekkivat naudingut ei luba, vaid lobisen ette ära veel sellegi, et tegu on ajamasinafilmiga kus kogu tegevus on üles ehitatud ajaparadoksidele ning läbi nende kruvitakse põnevust. Idee pole arvatavasti kuigi originaalne, kuid kindlasti kohe hästi läbimõeldud ning purkki saadud. Film oli välimuselt kena, õudsad momendid hirmutasid kohe tõsiselt, põnevust jagus kogu pooleteistunni jooksul ning filmis nähtav armastus kahe inimese vahel oli lausa kuritegudeni viib. Ajakuritegudeni. 4/5

Juba klassikaks muutunud screen mille otsa on pidevalt võimalik netis komistada. Lõpuks ka film ise nähtud.

Bad Brains - Live at CBGB's

Big Take Over
Attitude
I, I and I Rasta
Supertouch/Shitfit
King of Glory w/ Dave Hahn*
Right Brigade
F.V.K.
Supertouch
Banned in DC
How Low Can a Punk Get
The Meek Shall Inherit
Riot Squad
F.V.K., We Will Not
Big Take Over
Coptic Times
I
At The Movies
Right Brigade
Rally Round Jah's Throne
Redbone in the City
Riot Squad
Pay to Cum

Oli selline ei liha-ei kala kontsert, ehk siis mängiti häid hardcore-pungi lugusid ja siis jälle sekka reggea õõtsumisi nii, et just kui hakkas kütmine pihta, tõmmati aga taas vaikseks tagasi. Mõlemad muusikastiilid on muidugi head aga vaheldumisi neid nüüd küll mängida ei sobi.

Skinheads

Skinheads - Klaus Farin, Rainer Fromm 2008

Sakslaste jaoks on kõik Kolmanda Reichiga seonduv valus teema, sest juba lapsest saati on neid emotsiooniliselt ja moraalselt vigaseks pekstud, korrutades hommikust õhtuni neile nende süüst maailma ees, nende mõrvarlikust olemusest ja häbiväärsest minevikust. Pole siis ime, et tehakse tosin dokumentaalfilmi mis peaks tutvustama mitterassistlikke skinne, sest muidu ju iga sakslane ehmub kiilaspead nähes ning paneb ühte patta nii white power skinnid, teravad skinnid, troojasõdalased kui ka non-political rude boyd ja suedehead´id. Skinheadide eristamist õpetav dokfilm oli ka käesolev. Ega selles midagi halba ole, et selliseid "õigete" ja "valede" skinnide mõttelaadi erinevusi väljatoovaid filme tehakse, ma ise olen lihtsalt juba kergelt tüdinenud, sest teema niigi tuttav. Nii jäigi kogu dokist põnevamaks momendiks mitte saksa noorte eneseleidmiseteed, vaid killuke briti tänapäevast kus toimub back-to-the-roots liikumine. Skinnid näevad välja nagu kuuekümnendate lõpus või seitsmekümnendate alul, mussiks on ska ning meeleoluks lihtsalt enese hästi tundmine mis vaba nii parem kui vasakpoolsest poliitikast. Tundus kuttidel päris lahe oma sõpruskonna lemmikpubis istuda. Dokfilmist poole võtsid enda alla ska-bändide kontserlood, muusikaliselt head aga dokfilmis liiga esindatud. 2,5/5

Attila Richard Lukacs´i õlimaalid.

Einstürzende Neubauten - Palast Der Republik

1 Haus Der Luege (4:05)
2 Armenia (4:57)
3 Weilweilweil (5:49)
4 Youme & Meyou (5:19)
5 Perpetuum Mobile (12:28)
6 Dead Friends (Around The Corner) (4:47)
7 Grundstueck (6:07)
8 Grundstueck 1 (4:16)
9 Grundstueck 2 (1:55)
10 Grundstueck (Unseasonable Weather) (2:23)
11 Grundstueck 3 (2:58)
12 Grundstueck (Vox Populi) (4:25)
13 Was Ist Ist (4:21)
14 Ein Leichtes Leises Säuseln (4:21)
15 Sabrina (4:48)
16 Alles (6:06)
17 Die Befindlichkeit Des Landes (5:28)
18 Redukt (9:06)

Mul oli küll tunne, et vananenutena on Neubauten´i meestest kogu power välja voolanud ning omaaegse energilise metallitagumise asemel venitatakse vaid vedru, hõõrutakse pappitükke vastamisi ja lastakse kogu kontserdi alal vaid ühel pisikesel mutril plekile kukkuda. Jõuetutest lugudest parim oli hitina tuttav Sabrina mis rokkis, ülejäänud palad lihtsalt soigusid, oigusid ja vaibusid.

Ich bin bizvinn.

House

House - Steve Miner 1986

Kuna see film oli videona üks esimesi meie peres, siis sai lapsepõlves ikka tubli mitu korda vaadatud ja kõigile sõpradelegi demonstreeritud. Nüüd otsustasin taastutvuse sisse seada, oligi juba viimasest vaatamisest aastat kakskümmend mööda läinud. DVD sai tegelikult laenatud juba päris ammu, samal päeval kui me koos Opsiga filmi järjelugu, kuid nagu ikka, lükkasin vaatamise viimasele momendile, sest plaan oli täna Opsile külla minna, et laenata uuemaid Hellboy koomikseid, ning disk tagastada. Plaan läks küll tänu kroonilisele ajapuudusele nässu ( sorry kutt!), kuid vähemalt sain filmi läbi vaadatud. Kui noorena oli mul selge, et tegemist on komöödiaga, siis nüüd ronis kahtluseuss sisse. Mitte, et ma nüüd õuduskomöödia sildistamisele vastu vaidleks aga ühe korraliku selle žanri töö kohta oli teos kahtlaselt kuiv ja huumorivaba. Nalja muidugi sai, kuid suurt pillerkaari valla ei päästetud vaid jäädi lihtsalt paari koomikamomendi juurde ning pakuti ülejäänus kaheksakümnendate stiilipuhast kummimonstrumihorrorit. Muidu korralikku meelelahutusfilmi rikkus minu arust kogu Vietnami sõja taust ning sellest tulenevalt ka kurjamite põhiboss, kes tundus fantaasiavaeselt teostatud ja klišeelik kuju olevat. Järjefilm, ehk Maja 2 oli palju iisimalt tehtud ning rõhk asetatud just lollile huumorile, seega ka esimesest parem. 2,5/5

Tüütu tüüp.

DOA : A Right of Passage

D.O.A. - Lech Kowalski 1980

Kuigi mul on tänu lapsepõlvevaimustusele nüüdseks Sex Pistolsist juba ammu siiber ees, siis tuleb aga tõdeda, et käesoleva pungidokumentaali selgrooks kõlbas popgrupi ainus ja viimane turnee Ühendriikides suurepäraselt. Kontsertvideote ning külastajatelt võetud intervjuude vahele briti punk-scene lahtiseletamist, väheke punk-fashionit, punkide arvamusi elust ja otse loomulikult punkbände nagu Sham 69, Generation X, X-Ray Spex, The Clash, The Dead Boys, The Rich Kids ja The Dicks. Kuigi kogu filmi hoiab ja raamib Pistols kenasti, oli aga kahjuks sellele liialt tihti suunatud prožektor ka negatiivse küljega, sest lavastaja poolt lindile saadud Sid Vicious´e ja Nancy Spungen´i mõned päevad enne surma antud intervjuu ning bändi kurikuulus hukatuslikuks kujunenud turnee, tõmbas paratamatult ära tähelepanu filmi muult materjalilt, muutes teose pungi ajaloo asemel Sex Pistolsi ajalooks. Positiivne oli aga mõnede intervjueeritud pungiaustajate läbinägelikkus muusika ja elusstiili tuleviku osas - illusiooniteta ausad kahtlused ja kõhklused. 3/5

Boybändi populaarsemad liikmed.

Rain Tolgi teisik

...elab itaalias ning on samuti kinonäitleja. Kõhe lugu.

Anthrax - Anthrology : No Hit Wonders (1985-91) The Videos

1 Metal Thrashing Mad (Live in Germany)
2 Madhouse
3 Indians
4 Armed and Dangerous (Live in London)
5 Among the Living (Live in London)
6 Caught in a Mosh (Live in London)
7 I Am the Law
8 I'm the Man
9 Who Cares Wins
10 Belly of the Beast
11 Got the Time
12 In My World
13 Bring tha Noize
14 Madhouse (MTV Version)
15 I'm the Man (Live Montage)

Suurem osa kogumikust olid live-videod mida sai juba Oidivnikufesin (N.F.V.)-i peal näha. Parimad olid Indians ning Got the Time, viimase lihtne, kuid mõjuv punk-käik oli mul juba meelestki läinud ja seetõttu eriline rõõm taaskuulda. Viletsaim oli Bring tha Noize, sest kui Public Enemy vokaaliosad räppis, siis vaene Belladonna pidi vinüülimängijate taga scratchimist teesklema ja mees nägi välja nagu Gunnar Graps diskoripuldis keskealistele juustust sülti mängimas.

The Other Side of AIDS

The Other Side of AIDS - Robin Scovill 2004

Aastaid tagasi vaadatud samateemaline dokumentaalfilm The AIDS Deception oli konkreetsem, informatiivsem ning tänu tugevale teaduslikule taustale veenvam. Käesolev teavitusfilm oli aga inimeselähedasem, pakkudes kogu HIV ja AIDS´i müüti läbi individuaalsete kogemuste ning lugude. Kuigi sõna said ka maailma juhtvamad arvamusliidrid AIDS´i kui haiguse ja selle ravi propageerijate seast kui ka niinimetatud dissidendid, jäi kogu teema siiski vid inimeste jutu tasemele ning eeldas mõnigaste eelteadmist sellest HOLOCAUST´i või globaalsoojenemise äriga võrdsest bisnessist. Põhimõtteliselt korrati teada tuntud fakte, et poppersi tarvitamine, põetud suguhaigused ning AZT tüüpi ravimid tekitavad organismi imuunsüsteemi kokkuvarisemise ja sellest tingitud hilisemad komplikatsioonid mida tuntakse "surmahaiguse" AIDS all. Mitte parim valik AIDS´i ja HIV teise küljega tutvumiseks, väheke liiga pealiskaudne teabes, olles rohkem emotsioonidele üles ehitatud. 2,5/5

Prantslaste hoiatavad reklaamid.

Dead Set

Dead Set - Charlie Brooker 2008

Paned ühte mikserisse pool kannu tüüpilist uuema aja zombie-horrorit kus viiruse tagajärjel surnud ning taas elluärganud verejanulised olendid üliinimlikke pingutusi teevad, murravad ja jooksevad, lisad tilgakese romantilist suhtedraamat, tilgakese kultuslikku reality-showd nimega Big Brother, paar lusikatäit korralikku pinevat actionit, ning lõpuks valad peale briti süsimusta huumorit kuni blender ääreni täis on. Siis lased segul korralikult masinas ringi käie ning võib välja valada veidi üle kahe tunni kestva miniseriaali nimega Dead Set. Big Brother saates on päev mil taas üks rahva poolt enim hääli saanud inimene peab majast lahkuma. Populaarne teleshow on stuudio ümber meelitanud hulgaliselt fänne, produtsent hõõrub heameelest käsi, kaamerad surisevad ning kõik ootavad taaskordse väljalangenu ilmumist BB maja uksele. Samal ajal aga on Inglismaa kaosesse vajumas, uudised edastavad sõnumaid veidralt käituvatest inimestest ja ei lähe palju aega kui üks zombienakkust kandev jõuab ka stuudioväravate taha ning pureb esimest ettejuhtuvat. Mõne aja pärast käib juba tõeline tapatalgu ning vaid mõned üksikud teletöötajad pääsevad, võttes sihiks jõuda kinnisesse Big Brother majja mille välisilmast äralõigatud asukad ei tea midagi reaalses maailmas toimuvast.Kokteil polnud just kange, ei selline mis kohe peas surisema paneb, päästab keelepaelad valla ning võtav piduri tantsujalalt, kuid see eest väga väga nauditav. Iseenesest juba lahe idee teha miniseriaal zombiedest ja kui see korralikult välja on kukkunud ning totakas britcom huumoris veel naermagi ajab, ei ole põhjust viriseda. No oleks võinud ju olla kuidagi-midagi-sedagi uudsem, puändilikum või ekstravagantsem olla, kuid ütlen taas, käras ka niimoodi väga hästi. Brittidel kukub alates 28 päeva hiljem loost sarnased tükid hästi välja, peaks selle sealse Zombiepäeviku ka enesele vaatamiseks otsima. 4/5

Inglismaa teletäht Davina McCall mängib iseennast...zombiena.

Desert Dreams

Hyazgar - Lu Zhang 2007

Filmist huvitusin lugedes võttemeeskonna ja näitlejakaardi kirevusest. Peategelene Bat-Ulziil on mongol ning võttepaigaks mongoolia, lavastaja Lu Zhang hiinlane, naispeaosatäitja Jung Suh ( The Isle, Peppermint Candy ) jai tema poega mängiv Dong-ho Shin Lõuna-Koreast, kuid filmis mängisid põhjakorealasi kes läbi hiina rännates on mongooliasse jõudnud. Parajalt värvikas seltskond ühe üpris pleekinud filmi kohta. Kui tavaliselt mongoolias filmitud lood kujutavad nomaadi looduslähedust ja maakesksust läbi kõigi prismatoonida, siis seekordne lugu oli liiva ning närbunud rohu karva kollakashall. Seda taotluslikult, sest rääkis mehest kes puid istutades proovib pidevalt pealeroomavat kõrbepiiri taltsutada. Mina oleksin iseenesest eelistanud väheke värvikirevamat filmi, sest liivasegusel stepimaastikul toimuv tumm draama kus ühes jurtas elavad korea pagulased ning mongol üksteist tundma ja usaldama õpivad, oli väheke liiga tühjalt vilistav minimalism. Samas aga kõigi tegelaste tunded olid mulle mõistetavad, mõtlesin isegi paar päeva tööl filmis nähtud inimsaatuste traagika peale, kuid kinolinal jäi asi justkui soiku, ei rullunud konkreetsetes arusaadavates tugevates emotsioonides valla. 2,5/5

Kuhu teel?

Skin

Skin - Hanro Smitsman 2008

Nagu juba kombeks kujunenud, käisin ka sel aastal PÖFF´il, või oleks õigem öelda tütarfestivalil Just, vaatamas skinhead-draamat. Esimese paraleeli võikski vedada seitse aastat varem PÖFF´il linastunud The Believer´iga ja seda tänu mõlema filmi peategelase juudi taustale. Kahe võrdluses tõuseb Believer paremini esile, sest Ryan Gosling´u mängitud Danny liitumine WP-skinheadidega on seotud noormehe inteligentsusest tingitud teadlikuse ning vaba tahtega. Olles pettunud sionismi kahepalgelisuses, leiab ta tee teise äärmusesse ehk sarnasesse-samasse, avastamaks, et asjad pole sealgi nii mustvalged ja selgete piiridega kui varem paistis. Käesoleva filmi Frankie aga valib neo-natsionalistide grupi hetkemeeleolude, hormoonide möllu ning samuti pettumise pärast judaismis, kuid tema pettumus on isiklikku laadi, mitte kohaliku juudikogukonna kui grupi eesmärkide kahtluse alla seadmise läbi. Frankie on lihtsalt segaduses nooruk, kes omab oma isaga sarnast meelelaadi. Noormehe isa elas noorena üle koonduslaagri õudused ning nüüd elatunud mehena tõusevad need valusad mälestused temas taas esile ning asendavad toimekuse unenäolaadse tardumusega, emotsioonide väljendamine lukustub ning mees vajub jutkui reaalsuse äärel olevasase ulma. Samalaadsed iseloomuomadused löövad välja ka pojas, sest oleks ääretult naiivne mõelda, et üks rude-boy skin ei mõista niinimetatud natsiskinnide olemust ning ei oska ennast sealses kambas viibides kõrvalseisja pilguga vaadata. Tegemist on tema unenäoreisiga, tema traagikast aetud sundtegutsemisega ja tema irreaalse eksirännakuga kus vabal valikul ei olnud palju kõneruumi, vaid käitumist dikteeris teismeliseeas toimuv vastandumine oma isale ning viimase tõekspidamistele. Võib öelda, et Simon ei olnud ihult ja hingelt white power skinhead. Küsimus on, et kas need teised tüübid olid? Ütlen ausalt, et ei ole Hollandi skinhead-ajalooga tuttav, kuid julgen siiski kahtluse alla seada sellise noortegrupi olemasolu aastal 1979. Olgu, parempoolselt meelestatud skinheade on maailmas juba kümmekond aastat eksisteerinud, kuid kas samal ajal kui National Front Inglismaal kiilakaid oma ridadesse värbama hakkas võis tõesti tulbimaa tänavail näha swastika tätoveeringutega teismelisai kutte, on kergelt kahtlane. Samuti kogu pussnoa kinkimise koht, mõelge sellise meene rahalisele väärtusele ning vaadake siis kes seda kellele kingib. Absurd! Kindlad anakronismid olid aga ajastu punk-mood ja muusika, sest vaevalt hollandi noorsugu teistest maailma punkidest aastat kaks varem värvilisi irokeese kandis ja energilist hardcore-punk´i viljeles. Ma saan aru, et massivõtetele kutsuti tänapäeva punkareid oma tagide, soengute ning moodsate juuksevärvidega, kuid stilist oleks võinud ikka pilgu peale heita. Tahaks öelda, et taas film ühe skinheadi muutumisest natsiskinniks aga tegelikkuses seda ju ei toimunud. Peredraama ja isegi isa religioosne taust oli võimsam kui skinheadide osa filmist, viimane oli lihtsalt üks etapp mehestumise ning eneseleidmise teel. Kokkuvõttes mitte väga veenev film, lõpp aga lausa hale ja tuletas meelde peategelase enda sugujuurte karmakoormat, teate küll seda hammas-hamba, silm-silma vastu vanasõna algupära. 3/5

Skin´i drinking-game käib nii, et pits viina tuleb hingealla visata iga kord kui keegi nutab. Ja nutetakse palju, peategelane ise on juba liiter haljast väärt ja filmi lõpuks on mäluauk garanteeritud.

Lost & Found Video Night Vol. 4

Lost & Found Video Night Vol. 4 - A Five Minutes To Live Exclusive

Neljas ammu-unustatud ning taasavastatud videoklippide kogumik oli pühendatud muusikale ja võiks öelda, et pungile. Seda isegi juhul kui kolmekümnest esinejast vaid paar kvalifitseeruksid otseselt punk-rock´i alla, sest kohe alul kõlanud punk lugu pani ka kogu ülejäänud muusikapalad just sellel lainepikkusel võnklema. The Butthole Surfers, Bridget Bardot, The Monks, purupurjus David Lee Roth, Bill Hicks, Throbbing Gristle, The Residents, Dusty Springfield, Joy Division, The Small Faces ja The Cramps oma kurikuulsa hullumaja live´ga. No on ju punk? Rokkis lausa püksid jalast. 4/5

Transmission.

The Endless Summer

The Endless Summer - Bruce Brown 1966

Vend kunagi näitas koduarvutist kenasid surfivideote lõike ja siis ühes rulameeste elust rääkivas dokis räägiti surfimise mõjust skeittimisele ning kõige lõpuks sai ju alles pool aastat tagasi vaadatud head surfidraamat Big Wednesday, sellest ka huvi veel ühe surfifilmi vastu. Käesolev dramatiseeritud dokumentaal tundus tänu aastaarvule, kultuslikule staatusele ning cool´ile poster-art´ile ihaldusväärne ja võib öelda, et veetsin lainekohinat kuulates kena rahuliku uinutava hilisõhtu. Kui nüüd veel lisada kenad eksootilised kaadrid, kogu filmi konsepti mis lubab lõputut lainejahtimist ning kaadritaguse humoorikat vallatust täis teksti, siis võin kogu kena troopilist ümbermaailmareisi tõesti suurepäraseks pidada ja seda isegi minusuguse asjatundmatu poolt. Klassika seisusesse tõstetud dokumentaalfilm mis algupäraselt oli mõeldud lihtsalt noorte tsillimisena, kuid mida nüüd võib pidada mitmeski mõttes ajaloojäädvustajana ning surferite sub-kultuuri verstapostina. 4/5

Selline suvi võiks tõesti igavesti kesta.

Public Enemies : The Golden Age of the Gangster Film

Public Enemies: The Golden Age of the Gangster Film - Constantine Nasr 2008

Käesolevat dokfilmi vaadates sai mulle lõplikult selgeks, et kolmekümnendate ja neljakümnendate gängsterifilmid pole minu enam rida, samuti ka hilisem film-noir mis viimase kümnendiga on meeletult populaarseks muutunud. Eks need põhisaurused on juba tänu TCM´ile ning YLE-le nähtud ja väiksemakaliibriliste jaoks pole lihtsalt huvi ega aega, kuigi pead ei anna, kindlasti satub elujooksul nii mõnigi mustvalge krimilugu veel ette. Küll aga meeldib mulle analoogseid dokke vaadata kus lollile filmimaailma asju kenasti ära seletatakse. Dokfilm ise oli süvitsi minev ning kolme kange gangsteri, James Cagney, Humphrey Bogart´i ja Edward G. Robinson´i, elu ja filmirollid lõikuti päris pisikesteks tükkideks ning uuriti igat tükki tähelepanuga. Kuidas kõik alguse sai ja kuidas hääbus, vahele näitetööde tipphetked, novaatorlikud lähenemised, ajastu sotsiaalne taust ning žanri vastamine sellele. Palju lõike filmidest, intervjuukatkeid nöäitlejate, lavastajate ja tudeeritud filmkriitikutega. Põhimõtteliselt ühe dekaadi gangsterufilmide A ja O. 3,5/5

Ei huvita enam.

Laibach - Volk Dead In Trbovlje

Volk Dead In Trbovlje (2008)

Live In Trbovlje:

1. Germania
2. America
3. Anglia
4. Rossiya
5. Francia
6. Italia
7. Espana
8. Yisra'el
9. Turkiye
10. Zhonghua
11. Nippon
12. Slovania
13. NSK
14. Tanz Mit Laibach
15. Alle Gegen Alle
16. Du Bist Unser
17. Hell: Symmetry
18. Achtung!
19. Das Spiel Ist Aus
20. Laibach MedleyScreens and videos:

21. Germania (Screen)
22. Anglia (Video)
23. Rossiya (Video)
24. Francia (Screen)
25. Espana (Screen)
26. Turkiye (Video)
27. Zhonghua (Screen)
28. Nippon (Screen)
29. Slovania (Video)
30. Vaticanae (Screen)

Bonus material:

31. Volk Tour Medley

Rene13 just hiljuti kirjutas Rada7 foorumis, et lõpuks ometi on ta Laibach´i "Volk" plaadist aru saama hakanud. No minul käib see siiani üle jõu kuigi püüdsin seekord isegi live ning videopildiga koos neid hümne läbi seedida, kuid lõpuks tundusid kontserdil esitatud WAT´i lood ikka parematena.

Pariah

Pariah - Randolph Kret 1998

American History X on vast kõige ehedam näide sellest milline üks skinhead-draama olema ei peaks, kuigi ta loomulikult võib olla selline, sest tegu on lihtsalt lavastaja visiooni ja minu maitse erinevustes. Minu jaoks pole selle teose puhul tegemist otseselt skinhead-filmiga, vaid lahendina olevat odavamaigulist stamplikku süzheed sobiks paigutada ükskõik millisest subkultuurist rääkivasse tragöödiasse, on selleks siis skinnid, crips´i/blood´i neegrigängid, tamili tiigrid või mustad pantrid. Stoori ei jutusta meile skinnidest vaid inimese muutumusest tolerantsemaks, mõistvamaks ja ühiskonna halli massi sobivamaks. Tegu on omapära ja nurkade mahalihvimisest pajatava looga ning seda sorti süzheed on skin-draamade puhul lausa üllatavalt populaarsed. Kui Am History X on sarnaste mustast valgeks muutumise filmide kõige hollywoodlikum lääge tipp, siis ometigi nii The Believer, Führer Ex, This Is England, Steel Toes, Adam's Apples ja 16 Years of Alcohol räägivad samast asjast. Skinniks olemine peab nendes filmides jääma minevikku, olema seotud millegi halva ja räpasega mida tagantjärele vigu parandades kahetsema peab. Pariah õnneks ei olnud selline film. Kalifornia pisike skinheadide kamp vägistas ühel joomasel ööl kambaviisiliselt noore mulatitari ning sundisid tüdruku valgenahalist boyfriendi kogu jäledat vägivallaakti pealt vaatama. Masendunud neiu tegi hiljem enesetapu ning kahetsustundest ning oma abituse üle süüd tundev noormees ajas pea paljaks, lasi käsivarrele tatoveerida SS ruunimärgid, tõmbas jalga valgete paeltega dessantsaapad, ja viskas õlule bomberjaki, idee oli sisse imbuda skinnide jõuku ning sobiva hetke saabuses neile koht kätte näidata. Käesoleva filmi tugevuseks oli situatsioonide ja tegelaskujude tõepärasus ning pea olematu ülepingutatus. Vähemalt põhiasjades mitte, sest hetked kus skinheadid üksteist õllega üle valasid, paljast ülakeha demonstreerides linnatänavail patseerisid, LSD uimas sillerdasid, Mein Kampf´i lugesid ning joobes peaga omavahel homoerootilisi ringtantse harrastasid võivad ju punnitatuina tunduda, kuid see oli köömes ning realismist välja ei jooksnud. Tegelased olid aga täpselt nagu elust enesest, kes kunagi mõnes skinheadide kambas on viibinud saab aru ja muigab. Kuigi traagiline moment viibis juures, ei olnud see määrav jat inimesed käitusid nagu nad käituvad, keegi kangelaseks kätte ei läinud ega üliinimlike kättemaksuaktsioone korraldama ei kukkunud. Kõik voolas vaikselt nagu ühele väikeseeelarvelisele indiefilmile kohane. Peategelane ei muutunud skinni kostüümi selgatõmmates jõuliseks persooniks, vaid säilitas oma nohiklikkuse ning skinnid ei muutunud peale valusaid sündmusi korralikeks kodanikeks, vaid jäid psühhopaadi tasemel antisotsiaalideks. Pakuti ühesõnaga filmi kus puudus moraalitsev õppetund. Ärge laske end filmi esimesest pooltunnist heidutada mis kopeeris kohati Romper Stomperit ning nägi välja ääretult asjatundmatult linti võetud, dialoogidena lahtikirjutatud ja näidelduna puine. Kohe kui taipad, et tegu pole traditsioonilise draamaga, vaid sulle võidakse pakkuda üllatusi, läheb asi põnevaks. Aus film, Randolph Kret tundis teemat päris hästi sest lugu põhineb ta oma venna elukäigul. Skinhead-draamade seas ebahariliku sisuga, kahjuks ainult veidike amatöörlikult filmiks vorbitud. Isiklikult oleksin aga veel paari julget ääre poole liikuvat lisasammu oodanud. 4/5

Yeah, fuck you!