Spike and Mike's Sick and Twisted Festival of Animation : Unprotected!

Spike and Mike's Sick and Twisted Festival of Animation: Unprotected! - various 1987 - 2002

Sel aastal kui Nine Inch Nails´i album "The Downward Spiral" oli kuum sõna, kutsuti mind juhkentali-poisi Kõrva poole olengule kus joodi õlut, söödi pizzat ja vaadati korteriperemehe poolt soome TV vahendusel VHS´ile püütud USA underground animatsioone. Mina olin kambas kõige noorem ja esmakordselt selliste muusika ja filmigurudega õlut limpsimas, istusin vaikselt nurgas pudel pihus ja kuulasin kõrv kikkis. Teised aga rääkisid industrial muusika võidukäigust, Kõrva meeletust fonoteegist ja karjusid vahetpidamata "Lupo the Butcher!" ja "Lupo the Butcher!", videomakis aga mängisid veidrad ropud multikad. Peagi keris lint ennast ka Danny Antonucci surematu Lupo´ni. Hiljem olin ( ja olen siiani ) Kõrvaga hea semu ja laenasin talt seda videokassetti ning vaatasin seda animatsiooni mitu korda, vist isegi kopeerisin endale. Nüüd siis lõpuks sain selle filmipärli ka DVD kujul koos kaheksateistkümne teise Spike´i ja Mike´i poolt selekteeritud vallatusega. Tase nagu nagu alati selliste underground animatsioonide puhul, mõned head ja mõned vead. Taaskohtumine Lupoga oli aga mõnus, vaata sinagi. 3/5

Lupo the Butcher.

Lover's Concerto - Friends and Lover

Yeonae soseol - Han Lee

Hannibal Rising

Hannibal Rising - Peter Webber 2007

Tegemist oli Simon Wiesentali Keskuse juhi Efraim Zuroff´i autobiograafilisel romaanil põhinava looga sellest kuidas ta Leedus elas üle HOLOCAUSTI õudused ja mis traumad lapsepõlves vormisid temast kartmatu natsiküti. Ükshaavat noppis mees iidseid juudamaa nippe appi võttes kõik talle lapsena kurja teinud aariarassi pojad ja jagas oma käe läbi Jahve viha nende turjadele. Vaid üks, kõige targem ja nurjatum pääses põgenema ja emigreerus Brasiiliasse, kuid küll filmi peatselt valmivas järjeloos jõuab karistav mõõk ka Harry Männili villasse. Efraim Zuroff´i imetabasest elust tuleks vändata suurseriaal mille kõrval kahvatuksid nii Rome, Carnivale kui ka Sopranos, kuid millegi pärast oli see natside salajane käsilane Peter Webber kõik ära nusserdanud ja lavastanud Talmudi paksusest stsenaariumist vaid lihtlabase telefilmi. Võib olla mõnes kolmanda maailma kolkakülas lasti seda ka kinoekraanilt, kuid kahtlen kas euroopa ja põhja-ameerika levitajad sellist käkki oma projektoritesse lubasid. Tegemist oli ju vaatamata väga õiglasele ja õigustatud natside paljastamisele ning HOLOCAUST´i meeldetuletusele, ikka väga sita linalooga. Ja kas keegi oskab mulle öelda miks hiinlanna teeskles, et ta on tõusva päikese maa tütar? Peab vist härra Zuroff´ilt küsima kui ta taas tuleb siia meie natsivarjajate maale fašistide sabarakke nuhtlema. 0,5/5

Peategelase ja tema seikluste loomisel eeskujuks olnud suurmees hoidmas käes pilti homovihkajast natsislikust antisemiidist ja islami terroristide toetajast, verise rahaga miljonärist Harry Männilist.

Beautiful Sunday

Byootipool Seondei - Jin Kwang-gyo 2007

Korea thriller kus jooksevad kokku kolm liini. Oma abikaasa koomasolekust masendunud ja haiglaarvete tasumiseks narkoparunitele teeneid müüv läbipõlenud politseidetektiiv, kriminaalid oma kampade vahelises jõukatsumises ning kirehoos naise vägistanud häbeliku noormehe armuelu ja süümepiinade raskus. Nii depressiivse mendi, kes olles kahe tule vahel, ehk kriminaalide ja sisejuurdluse küüsis kui kohati psühhopaatselt käituva vägistanud noormehe tegelaskujud olid väga huvitavad. Ei saa just öelda, et originaalsed, kuid kindlasti hästi mängitud ja usutavad omas kergelt liimist lahti meeste rollis. Kahe mehe liinide intensiivne põimumine filmi lõpus ( NB! superhea pinev dialoog ) oli vähemalt minu jaoks üllatav, kuid samas taas kohe väga tuntud ja tuttavasse vormi langemine. Üllatav lõpp aga sarnane mitmetele varasematele üllatavatele lõppudela ja juba nii hästi, et tüdimus oli koheselt varmas tekkima. Ka thriller ise polnud just kõige paremate hulgast ja hoolimata mõnedest headest hetkedest ning usutavatest sümpaatsetest karakteritest, suutis lõputvist ikka kõik ära nullida. Oleme seal olnud ja oleme seda varem näinud. 1,5/5

Peale filmi nägemist tundub see poster spoilerdav.

Sicko

Sicko - Michael Moore 2007

Populistlikesse loosungitesse võib suhtuda ka nii, et nende karjuv ähvardav teks jõuab paremini inimesteni kui kuivade aga realistliku faktide ettelugemine. Valeinformatsiooniga hirmutamine võib anda tihti paremaid tulemusi, näiteks Al Gore´i propagandafilm An Inconvenient Truth on tõstnud inimeste teadlikust üld loodustsäästvates tegevustes, olles samas ääretult kaheldava väärtusega infojagaja. Nüüdseks on Gore juba isegi senati ees tunnistanud, et kasutas väärinformatsiooni teadlikult. Michael Moore´i filmidesse võib suhtuda sama moodi, panevad nad ju inimesi mõtlema ja ajavad õiget asja, kuid õiget dokumentalistikat ja õiglast objektiivset pilti nad ei loo. Seekord liigub Moore ainult äärmustes. Ükskõik millest priske poiss juttu teeb on alati mingi teema või ala üks äärmusi, keskteele kõndima ei eksita. Hea vastandatakse väga konkreetselt halvaga ja must valgega, halle toone ja mõlemaid pooli rahuldavaid kokkuleppeid ei tunnistata. Prantsusmaa, Kanada ja Britannia tervisesüsteem on hea ja USA oma üdini mäda ning korporatiivne, Kuubal aga lausa paradiis. Inglismaal õmmeldakse kannatanule kõik näpud tasuta tagasi, ühendriikides küsitakse aga sõrmelüli eest 60 000 dollarit. Äärmusest äärmusesse ja kõik on väga lihtne. Siiani Moore´i filmidest kõige enam "näideltud", lavastusliku sättega. Mõned intervjuud st. vestlused euroopa inimestega on väga lapsikult suunatud ja läbinähtavalt ette harjutatud. Täielikult pambusesse kihutab mees aga Kuuba lõikudega, nii Havanna prestiižses nomenklatuuri haiglas kui Gitmo´s. Kuubal valitsev ravimite ning esmatarbekaupade defitsiit ei ole saladus ja sotsialistliku propagandana võttegrupi jaoks loodud potjomkini küla oli lihtsalt naeruväärne. Suurim patt on Moore´i taolisel mehel aga tuua Guantanamot näitena, et vangistatud terroriste koheldakse paremini (sic!) kui ühendriikide kodanikke. Terroristidele on kindlustatud tasuta ravi samas kui kolmel töökohal rabav jänki peab ise oma üüratuid arsti arved kinni taguma. Selle Gitmo meditsiini poole tutvustamiseks kasutati aga US army propagandalõiku ja kõrge ohvitseri tunnistust, kust rebiti kontekstiväliselt lauseid välja. Moore peaks sellesse Gitmo teemasse suurema reservatsiooniga suhtuma või siis juba avalikult vabariiklaste paati istuma, valitsuse palgal on ta juba nagunii ammu. Hoolimata minu vastumeelsusest lavastaja suhtes, meeldib mulle ta filme ikka vaadata, nii ka seekord. Õige sõnum aga väga valed vahendid selle esile toomiseks. 2,5/5

Sicko the clown.

The Old Garden

Orae-doen jeongwon - Sang-soo Im 2006

Driving with My Wife's Lover

Ane-eui aein-eul mannada - Tai-sik Kim 2006

Ajakirja Muusa kodulehelt leidsin ma esimesed soovitused mida kohalikul peatselt saabuval filmifestivalil vaadata võiks, samuti oli see ka minu silmadele esimene nimekiri linastuvatest filmidest, kuigi sisaldab vaid üheksat tiitlit. Otsustasin sel aasta linastuvate filmide listi veidi lähemalt uurida, et näha kas mul mõned filmid nähtud või riiulil vaatamist ootamas. Loodan, et seekord on nimekirjas filmid originaal ja rahvusvaheliste pealkirjadega, mitte aga eestikeelse tõlkenimega, nagu üks aasta juhtus ja tänu millele ma loobusin isegi pilku peale heitmast. Muusas antud nimekirjast tundsin kahte filmi, hiina armas aga mittemidagi ütlev komöödia Getting Home oli juba varem nähtud ja Driving with My Wife's Lover oli ootamas. Selle korea draama võiks jagada kaheks - taksosõit Naksan´i ja Seoul´is toimuv. Esimene pool, ehk abielumehe istumine oma abikaasa armukese juhitavasse taksosse ja sadade kilomeetrite pikkune sõit oli väga jaapanipärane. Napp dialoog, rõõmsameelne suvepäeva meeleolu, tuttavad värvid nii looduses kui tehislikel rajatistel, veidrad ootamatud juhtumised ning isegi huumor ja sõidutee olid rohkem jaapani kui koreapärased. Kerge absurdi mekiga koomikale tuleb aga erilist tähelepanu juhtida, see oli nagu otse Beat Takeshi sulest tulnud, sama weird and wacko. Väga jaapanlikult veider ja lihtne. Filmi teise poole huumor muutub aga mustemaks ja see oli selge märk korealikuse kino mängutulekust. Fiili rõhutasid veel kriminaalse rea sissetulemine ja üks korralik, korea filmile üdini tüüpiline pummelung. Kahju ainult, et seda hetkeks tekkinud tunnet mis hakkas lubama päris teravasse kriminaaltrillerisse minekut edasi ei lastud arendada. No muidugi jääb draama draamaks aga hea kuritöö liini sissetoomine ja teema väljamängimine oleks mind väga rahulolevaks teinud. Väga korealikult põnev ja lahedalt laisa lükkega.Natuke nagu jaapani film ja natuke nagu korea film aga kindlasti kohe film super hea soundtrackiga. Ma tõeliselt harva märkan filmides helitausta aga seekord hakkas kõrv end heli lainele seadma kohe alguses. Eriti süngelt kõlab aga helitaust hetkedel mil peategelane ( mees kellel on taskus tempel sõnaga FUCK - he he ) vaikselt oma fantaasimaailma vajuma hakkab. Ausõna, täielik audio-orgasm. Sellest OST´ist saab mu uus most wanted. Tänu soundtrackile annan hindamisel punkti lisaks, millegi uudsega seekord küll tegemist ei olnud aga vaatamiseks sobis imehästi. 3,5/5

Funky dancer, karaokelaulja ja mõnusa selgitava sümboliga tualettruumi uks.

Shuffle

Shuffle - Sogo Ishii 1981

"Destroy Everything - Sogo Ishii Punk Rock Years 1976-1983" DVD boxist pärit taaskordne pärl mis minu paari kuu tagustele ootistele vastavalt saigi tänu härra Ormic´ule ja tema sõbrer Yuya´le custom english subtiitrireaga reliisi. Loodan taas, et peagi näeb ilmavalgust ka Attack! Hakkata Street Gang!´i subtiitrireaga disc, varajane Sogo Ishii on ikka piisavalt vihane vend ja vajab paremat tutvustamist läänes. Shuffle oli aga tegelikult nii napi tekstiga film, et vabalt saab ka ilma subtiitrireata vaadata. Pakun, et võib õieti arusaamises sada protsenti kindel olla, sõna-sõnalt teksti mõistmine ei oma nii suurt tähtsust. Hiroyuki Tanaka ehk vast paremini tuntud kui Sabu, lavastas 1996-ndal aastal vaadatava, kuid mitte just särava koomilise yakuzaloo nimega Dangan Runner. Film koosnes jooksmisest millele ei paistnud lõppu tulevat. Ilmse eeskujuna kasutas Sabu Shuffle´it mis taas omakorda imes inspiratsiooni legendaarse Katsuhiro Ôtomo poolt ajalehele joonistatud koomiksistripist. Filmi alguses maavärinaga maha kukkunud asjade hulgast nopib noormees esimesena üles padrunid ja topib need relva pidemesse, kõik muu toas jääb korda sättimata. See annab juba mõista, et ilma paugutamata siinses filmis ei saa ja nii ka läheb. Vahepeal aga joostakse läbi mitme linnaosa nii, et silmi eest kisub mustaks ja süda tahab suukaudu välja hüpata. Jooks on selle filmi A ja O ning meeletult ägedalt filmilindile võetud. Jooksmise jälgimine on tänu visaalsele haaravusele tihepõnev ja rajuhull, külgepoogitud hetked nagu girlfriend, politseijaoskond aga eriti veel lapsepõlvemälestus, vaid pidurdavad hoogu. Jooksmine IN, kõik muu OUT ! 4/5

Põgenemine.

Manhunter - Red Dragon : The Pursuit of Hannibal Lecter

Manhunter - Michael Mann 1986

Vincent : The Junkie Chronicles

Vincent: The Junkie Chronicles - Michael Failla 2000

Järjekordne Short 2 kogumikult vaadatud lühidokumentaal oli lavastaja narkomaanist lapsepõlvesõbra pihtimus kaamerasse. Mees oli totaalne junkie, kuid selle asemel, et viriseda ja oma kurba saatust kurta, rääkis tüüp hoopis tsillilt kuhu ja kuidas kõige parem end süstida on. Mees oli kõik oma sooned juba kivikõvaks torkinud nii, et lõpuks lasi süstlatäie pruunikat annust mädanevatesse jalgadesse mis juttude järgi olevat ülejäänud võttegrupi meestel südame pahaks ajanud ja lavastaja pidi üksi seda hetke filmima jääma. Hea dokfilm. Kuigi on ennast vaikselt tapva mehe tegevus taunitav, oli sisse lool ka kerge positiivne toon. Kergelt geilikule Vincent´ile endale tundus meeldivat olla mädanevate jalgadega narkar. 4/5

Vincent - unhappy happy junkie.

Michael Moore Hates America

Michael Moore Hates America - Michael Wilson 2004

Michael Moore isiku kohta avas mu silmad väsimatu Dallase raadiohääl ja USA patrioot Alex Jones kes ühes oma Police State dokumentaalfilmide sarjas avaldas imestust, et paksmagu oma Fahrenheit 9/11 filmis mitmeid tõsiseid teemasid ning teravaid küsimusi vältis. Alex Jones võttis kaamera ja kihutas New Yorki rahumarsile Moore´ilt aru pärima ja vastus ning käitumine mille ta filmilindile sai oli vägagi hämmastav. Hakkasin kõrvutama Moore´i ja Jones´it dokumentalistina ning paratamatult tekkisid küsimused Mishigani mehe aususes. Umbes sel ajal hakkas ka levima kõmu Moore´i räpastest monteerimisvõtetest ja psühholoogilistest lõksu meelitamistest kus inimene paratamatult räägib enesele vastu, andes samas ausaid vastuseid. Pro-moore´ilik film This Divided State maalis aga kogemata mehest väga negatiivse pildi ja peale seda pole mul tema suhtes enam sümpaatiat jagunud. Michael Moore Hates America oli tavalise reklaamialal töötava kuti poolt lavastatud ja seda amatöörlikust oli ka märgata. Hooti ei suutnud film huvi ülal hoida ja langes ruumi täiteks filmitud nämmutamistesse ning ülerääkimistesse. Kui aga suvaline jors haarab filmikaamera ja otsustab asju mis teda häirivad paljastama hakata, ei tohiks mõningad puudujäägid produktsioonis küll kedagi vaatajaist häirida. Pealehakkamine ise on juba pool võitu ja hoolimata konarlikkusest, jagati vaatajale siiski huvitavat informatsiooni multimiljonär Moore´i tegemistest. Minu jaoks kõige põnevam fakt oli see, et Flint Michigani patrioot nr. 1 kes pidevalt räägib kuidas tema kodulinn kannatas peale GM´i tehaste sulgemist, pole ise üldsegi Flinti elanik ega seal ka kunagi elanud. Mees on hoopis üles kasvanud ja koolid käinud õitsvas ja tööpuudusest puutumata jäänud väikeses varakas naaberlinnas, kuid see ei tundunud tema CV-le sobivat, ning mees valis ise uue, proletaarsema tausta. Neid infokilde jagus aga teisigi. Taaskord oli Michael Moore ise see kes endast aga kõige nõmedama pildi lõi. Mees ikka kohe oskas marki teha kui keegi temaga nõus ei olnud või talt midagi ebameeldivat küsis. Selgus, et see pole rasv mis Moore´i suureks teeb vaid hoopis meeletu ego ja nartsisism. Noor filmitegija Michael Wilson natuke torkis meest, kuid siruli löömisest jäi asi kaugele. Küll loodan ma aga, et käesolev dokk aitab natuke kaasa tüübi tööde läbinägemisel ja vaataja leiab tema teostest "terava sotsiaalkriitika" asemel meelelahutusliku sotsaalporno. 3/5

The Gate

The Gate - Tibor Takács 1987

Kaks poissi kaevavasid aeda augu ja avasid tänu sellele kogemata deemonite värava surelike maailma. Peagi hakkasid majas juhtuma imelikud asjad ja vanemate äraolekul lastekarja juhtima pandud tuulepäine vanem õde ei suutnud enam toimuvat kontrolli all hoida. Õpetust deemonite peletamiseks tuli hakata otsima hoopis satanistliku heavy-metal bändi vinüüli kuulates ja kaante kirjutistesi lähemalt uurides. Vastupidiselt Judas Priestile, mille plaate tagurpidi mängides pidavat tulema isu ennast ära tappa, aitas selle varajase black-metal pundi albumi näpuga tagasi keerutamine hoopis kurjameid maapõhja manada. Kaheksakümnendate teismeliste horror on küll väga ladna meelelahutus, kuid tegelikult oleksin pidanud seda filmi nägema kakskümmend aastat tagasi, siisa oleks kindlasti palju mõjuvam olnud. Kuidagi ilmetuks jäi kokkuvõttes ning ka väikesed vilkad sisaliku ja inimese ristsugutise taolised põrgusigitised ei suutnud hinge sisse puhuda. Komöödia elementide puudus andis kõvasti tunda. 1,5/5

Sex : The Annabel Chong Story

Sex: The Annabel Chong Story - Gough Lewis 1999

Coming Attractions : The History of the Movie Trailer

Coming Attractions: The History of the Movie Trailer - Michael J. Shapiro, Jeff Werner 2006

Käisime paar päeva tagasi Opsiga Levika endise baarmeni, legendaarse rockimehe Tambuucho sünnipäeval. Kuna me mõlemad oleme Opsiga palju rahulikumad pidutsejad kui aastate eest, siis võtsime vaid ühe õlle ja tegime toobi ja mõnusa jutuajamise kõrvale paar suitsu. Mina aga olen niimoodi ehitatud masin, et tavaliselt end ühe õllega ei narrita ning kui joon, siis hommikuni ja siis koduuksest käpuli sisse. See ühe õlle värk lööb mul lihtsalt mitmeks tunniks pea paksuks, ei saa õieti lugeda ega filmi vaadata. Nii oli ka seekord ja ega need paar sigaretigi tavapäevadel mitte-suitsetavale mehele head tee. Koju jõudes otsustasin vaadata trailerite ajaloost rääkivad dokfilmi, minutilisi trailereid ju ikka uimase peaga kergem jälgida kui mõnda psühholoogilist draamat. Ainult kooliraamatukogude jaoks mõeldud õppeotstarbeline kahe osaline dokumentaalfilm oli väga haarav ja informatiivne. Alustati maailma esimesest "trailerist", ehk reklaamkaardist filmile Le Cabinet de Méphistophélès, näidati visuaalseid ja ideelisi uuendusi, räägiti ala gurudega, demonstreeriti ühe trailereid tootva firma tööd musta materjali saamisest kuni kinokõlbuliku reklaamini ning lõpetati paari aasta taguste klippide lahtiseletamisega. Trailerite ajalugu nii põnev polnudki kui filmi lõpupoole pakutud vastused küsimustele miks tänapäeval kõik trailerid nii sarnased tunduvad ja miks filmi sisu pooleteist minutilises reklaamis ära spoilerdatakse? Ka gurude ideed ( "Õige trailer ei pea mitte inimesi kinno meelitama, vaid need kellele see film ei meeldiks eemale hoidma." - Andy Kuehn ) ja kunstilised visioonid traileri kui lühifilmi loomisest olid intrigeerivad. Sõna said nii filmiajaloolased, reklaamispetsid, lavastajad, kriitikud, filmikompaniide juhid ja isegi ülemisel pildil olev trailerite kuulsaim audionäitleja Don LaFontaine. Väga hariv dokumentaalfilm mis minu arust võiks vabalt müüdav olla, pea need studendid oma kooliraamatukoguga miskis eeliseisus olema. Isiklikud lemmikud olid Citizen Kane - The Theatrical Trailer ja Dr. Strangelove. 4,5/5

Tambetile ostsime duubelkingi - Ops Paul Verhoeven´i elulooraamatu ja mina sellest inspireerituna RoboCop´i DVD.