Engrenages - 1. season

Engrenages - 1. season - Guy-Patrick Sainderichin, Alexandra Clert 2005

Prügikonteinerist leitakse noore kauni (OK, üks tarkpea väidab kohe, et neiu oli kaunis, kuigi ta nägu on täiesti sisse tambitud ja mingil juhul ei ole põhjust kadunut ilusaks pidada) naisterahva laip. Piirkond on just saanud noore hakkamist täis prokuröri kes asub juurdlust juhtiva kohtuniku ning politseirühma abil mõrva uurima, kuid juba paari episoodi pärast on selge, et laiba juurest jooksevad niidid igale poole, nii kõrgustesse poliitikute manu, kui alla krimimaailma ning samamoodi on sellesse mässitud ka kõik juurdlust läbi viivad seadusevalvurid, kellel neist motivatsiooniks võim, raha, narkootikumid, sõprus või soojad südametunded. Mõrv aga lahendatakse ning kõrvale veel episoodidesiseselt pisikuritegusid.

Väidetakse, et tegu prantslaste siiani kõige karmima politseisarjaga ning ma usun seda, kuid ikkagi ei vea see mingil juhul võrdlust mõne briti kvaliteetsarjaga või kultusliku USA uuekspanijaga. On põnev ja huvitav, kuid mitmeti väga ebausutav ning lõpuks mitte just kõige taiplikuma lahendiga.

Mind häirisid ka need väikesed kõrvallood, pisijuurdlused millega fookuses olev politseitiim küll tegeleda ei oleks tohtinud ajal mil neil kaksikmõrv uurimisel. Lisalood olid valdavalt igavad ning halvasti esile toodud, justkui ei teaks sarja tegijadki, et kas panna rohkem rõhku põhiloole või näidata paralleelselt toimuvaid uurimisi. Küll aga tänan tegijaid politseinike eraelu kujutamise eest, armastust ei olnud just liiast, kuid see sobis siia sarja. Teist hooaega vaatan veel kindlasti, nii palju pinget pakub küll. 3,5/5

Under the Covers

Under the Covers - Bill Day 2002

Kuna endal samuti peas paar ideed kuidas Trash Can Dance reliiside puhul plaadikujundust lahedamaks muuta, siis haarasin dokfilmist, kus juttu teevad kaks kuuekümnendatest saati novaatorlikult vinüüle kujundanud vanapässi, huviga kinni. Ja korraliku huviga vaatasin ka lõpuni, kuigi paari artisti albumikujunduste tagamaade seletamisel oli venimus sees ning paar artisti lihtsalt piisavalt igavad, et nende heliplaadi disaini puhul silmi punnitada. Kujundused oli sellised oma aja mõistes head ja anekdootlikud lood sinna juurde huvitavad, kuid enim haaras mind hoopis kogu selle hipiajastu fiil mis ohtra foto ja filmimaterjali mõjul dokumentaalist vastu kumas. Võib-olla isegi rohkem ajastust enesest kui artistidest, nende muusikast ning albumikujundustest. 3,5/5

Tracker

Tracker - Ian Sharp 2010

Buuri Sõjas maad ja pere kaotanud mees saabub Uus-Meremaale, et uut elu otsast alustada, kuid kohe alguses võtavad mõned britid endise sõjaväljavaenlase väga vaenulikult vastu. Samaegselt hukkub kakluses briti ohvitser ning süüdistatud maoori mees põgeneb valesüüdistuste eest linnast ning lapsest saati jälitamist õppinud lõunaaafriklane asub koos inglastega tema jälgedele, minnes aga kohaliku träkkeri nõuannetest väljategemata hoopis teisest suunast põgenikku otsima. Kaks kõva meest Uus-Meremaa looduses, mõlemaid ühendamas vaen brittide kui anastajate vastu.

Viimane lause kõlab umbes selliselt nagu filmi reklaamitakse, kuid väga täpselt see paika ei pea, sest õnneks oli suudetud seda klišeekari vältida kus kaks sarnase vihaobjektiga meest üksteiuses partnerid leiavad. Sümpaaiat jagus, kuid lõpuks olid mõlemad siiski oma maailma inimesed ning suurt vennastumist ei toimunud. See oli filmis hea. Halb oli minu jaoks hingepiinadest lahtisaamise teema, ürgses looduses puhastumine läbi sarmase taaga mis mõlemat meest, nii põgenikku kui jälitajat, rõhusid. Veits nagu liiga ilus ja liiga mõistetav, lihtsalt kaks kivi mis kokku põrkudes sädemeid pildusid, oleks ilma hingepeale suruvate kivideta ägedamadki olnud, sellised karusemad ja tahusemad. Samuti häiris kohatine telefilmilikkus. Koloniaalvõimu põnevusdraamana hea, lihtsalt filmina oleks sisu poolest minu jaoks veits puudu jäänud. Austraallaste samanimeline koloniaaldraama oli parem. 3,5/5

Valge jäljekütt võõral maal.

Robot Chicken - 3. season

Robot Chicken - 3. season - Seth Green, Matthew Senreich 2007

Kolmas sesoon oligi vahele jäänud, nüüd parandasin ka selle vea. Nalja sai, kõike oli, aga hämmastavalt palju nalju kandsid aasta 2007 pitserit, ehk siis olid ülesehituselt just sel aastal toimunud meedia ja poliitikasündmusi parodeerivad. Muidugi suuremalt osalt universaalsetel ning ajatutel pilamisobjektidel püsiv (klassikaline Star wars näiteks ja He-Man) , kuid ikkagi nii piisavalt oma aasta poiss, et dekaadi pärast võib juba arusaamatuseauke sisse tulla. Imepäraselt palju viitsivad tegijad diskidele toppida enesega tehtud intwervjuusid, ga sesoon sisaldab vähemalt poolteist tundi plämajuttu. Mina muidugi seda kuulata ja vaadata ei viitsi, mõned deleted scenes ja boonustega ühel pool. 3/5

Ei viitsinud netist Robot Chickeni pilte otsida, võtsin puuriidast paar esimest halgu.

MIMO - Kliki postrile, et paremini infot lugeda

Lisainfoks järgi Linki!

Fucking Åmål - Show Me Love

Fucking Åmål - Lukas Moodysson 1998

Ma olin üsna kindel, et Fucking Amal on oma aja film ega suuda tänapäeval enam nii tugevalt mõjuda, aga oh sa poiss kuidas ma eksisin. See roheliste tomatite teema (no teate küll seda filmi millele vihjan nüüd) oli muidugi aasta 1998 ja sel ajal tegi ta tõesti head tööd, kuid tänapäeval on need jutustused tüdrukute vahelisest sõprusest (Ultra Bra - wohoo!!!) juba üsna laialt levinud ning sellega enam kulme kergitama ei pane. Küll aga oli film täielikult säilitanud oma nunnulikkuse ja naiivsuse. Seda isegi kuni banaalsete situatsioonideni, kuid sõna armas varjab lõpuks kõik piinlikuseni liikunud sussutamised.

Filmi lihtsus ja selgus on geniaalne, ei mingit sügavusest kriipimist või kaunispildi manamist, kõik on klassikaliselt noortekas ja pop, aga samas nii puhas värske. Alexandra Dahlström (soovitan vaadata teda ka filmis Miss Sweden) ja Rebecka Liljeberg on suurepärased, eriti esimene kelle tegelaskuju tuuseldamist oli suur nauding jälgida. Nunnumeeter põhjas film. 5/5

Kolm nädalat tagasi tuli seletamatu ise selle filmi järele.

Napalm Death - The DVD

Napalm Death - The DVD 2001

Promo Clips

01. Mass Appeal Madness
02. The World Keeps Turning
03. Suffer the Children
04. Plague Rages
05. Breed to Breathe
06. Greed Killing

Live at Salisbury Arts Centre, June 30th 1990

01. Control
02. Walls of Confinement
03. Unchallenged Hate
04. Life?
05. The Kill
06. Scum
07. If the Truth be Known
08. Lucid Fairytale
09. Malicious Intent
10. Social Sterility
11. Suffer the Children
12. From Enslavement to Obliteration
13. Dead
14. Practice What You Preach
15. Mentally Murdered
16. Extremity Retained
17. Mindsnare
18. Success?
19. Rise Above
20. Instinct of Survival
21. Siege of Power
22. You Suffer
23. Deceiver

Live at Nottingham Rock City, November 14th 1989

01. Rise Above
02. Life?
03. The Kill
04. Walls of Confinement
05. Deceiver
06. You Suffer
07. Siege of Power
08. M.A.D.
09. Retreat to Nowhere
10. Scum
11. From Enslavement to Obliteration
12. The Missing Link
13. Negative Approach
14. Mentally Murdered
15. Human Garbage
16. Stigmatized
17. Control
18. Success?
19. Social Sterility
20. Instinct of Survival
21. Dead
22. Practice What You Preach
23. Unchallenged Hate
24. Siege of Power
25. You Suffer
25. Dead
26. Deceiver

BBC TV footage featuring Bill Steer (pre-CARCASS) and Lee Dorrian (pre-CATHEDRAL), taken from the Arena TV show, dated April 17th, 1989 at the Kilburn National:

01. Scum
02. You Suffer

Minule sobivalt üles ehitatud sisu, ehk siis kohe alguses näidati need paar puruigavat ballaadlikku pikka ja vedelkaeblevat Napalm Death´i videot ära, siis mindi konsadele üle, kusjuures alul pikiti veel intervjuukatkeid sisse ning kuna liiguti ajas tahapoole, lõpetati mulle ülimeeldivalt iidse live´iga kus kõlapildis rohkem hardcoret kui metalit. Algus igav, siis veits põnevam, siis juba päris äge ja lõpuks lüüakse rusikaga, köetakse nii, et nahk märg ja valatakse keevat viha mikrofoni sisse. Tuld!

Tales of Ordinary Madness

Storie di ordinaria follia - Marco Ferreri 1981

Kavatsen lähinädalatel vaadata dokumentaali sellest kuidas kinofilmid on kujutanud Los Angelese linna, kuidas linn on moovinud filme ja kuidas filmid on aidanud kaasa linnapildi rikastumisele. Selline tunne on, et see Bukowski teostel põhinev film mainitakse seal samuti ära, nii määrav tundus minu jaoks siin LA roll olevat. Juba film algab sellest kuidas loengute sarja lõpetanud Henry Chinaski (siinses filmis Charles Serking) astub maha bussist ja tunneb rõõmu, et on jõudnud tagasi LA-sse ning edasi tuulatakse läbi vaestelinnaosade baarid, vedeletakse Venice Beachil, sõidetakse bussiga läbi Centrali ning veedetakse öid kohalikes hotellides ning vaestemajades. Los Angeles tundub pidevalt kohal olevat.

Barfly jääb mu lemmikuks Bukowski ekraniseeringute vallas, kuid Ben Gazzara on kahtlemata parim kirjanikuhärra alter-egot kujutama, tema mängitud kujus oli nii palju hooletust ja muretust tulevase päeva ees, samas ka õrnust ning vägivaldsust, traagikat kui ka koomikat. Raamatud lugedes oli pigem Gazarra taoline silme ees kui Rourki mängitud tegelaskuju, Matt Dillonist aga ei tasu rääkima hakatagi.

Väga meeldis, et oli ohtralt kasutatud autoriteksti peategelase poolse narratsioonina. Pilt üksi ei anna kõike edasi ning seega oli jutustav stiil täiendajana väga teretulnud, luues läbi teksti samas ka intiimsema sideme autoriga. Itaallased olid osanud teha väga hea filmi, tabada vähemalt minu jaoks Bukowskit paremini kui keegi teine mis muidugi ei muuda tõsiasja, et Barfly on filmina ikkagi eelisseisuses. Tänudsulle kiiksufilmide meister Marco Ferreri ja tänud sulle Ben Gazzara suurepärase Hank´i eest! 4,5/5

LA stories.

Thor

Thor - Kenneth Branagh 2011

Tegu oli filmiga mis näitas skinhead´idele, et nende suured iidolid Thor ja Odin mehkeldasid sõbralikult neegrite, pilukate ja juutidega ning neil ei ole vaja mingit ülima rassi juttu ajada kui nende jumalad on sedalaadi (oeh, tahaks öelda jumalavallatule, kuid siia lausesse see ju ei sobi) multikulti läbikäimisele oma õnnistuse andnud. Nii, et kui Asgardis istuvad laua taga neegrid ja jaapanlased, siis miks peaks üks kiilaspäine noormees oma korteriukse pruunide ja kollaste ees kinni hoidma, kutsugu aga sisse ja pakkugu keeksi teega. Pruunid ja kollased on OK, halliks-sinakatest hoidke aga eemale, nemad hauvad vaid kurja, aga eks seda õppisime me juba Kollase allveelaeva animatsioonist ning Thor´i õpetust siin vaja ei lähe. Kõike muud mida filmis pakuti võis juba näha aastaid varem Flash Gordon´is ja Masters of the Universe´is. 1,5/5

Mustanahaline viiking ootamas pääsu Valhallasse.

Love and Anarchy

Film d'amore e d'anarchia, ovvero 'stamattina alle 10 in via dei Fiori nella nota casa di tolleranza... - Lina Wertmüller 1973

Friigifilmi nimetus on devalveerunud ja alati on mul rõõm näitena tuua seda, kuidas Tiina Savi valis käesoleva linaloo välja kinos Sõprus toimuvale Filmifriik üritusele. Tiina Savi arvates on vist juba itaalia film veider kinovalik aga kui see veel tehtud seitsmekümnendatel, siis puha friigikraam valmis, ega naormaalne kinosõber ju neid vanu itaalia filme vaata, see ainult eriliste filmihullude pärusmaa. Ise olin filmi vaadanud viimati paarkümmend aastat tagasi, aga ometigi mäletasin, et mingiks friigikinoks seda suurepärast draamat küll pidada ei saa, samahästi võiks juba terve itaalia klassikalise kino ümber nimetada friigifilmide koguks. Võib-olla Tiina Savi seda oma peas teebki ja mõtleb, et näe, just lõppesid meil kinos Sõprus Antonioni friigifilmide esitlused. The Night Porter on aga tal kohe raudkull-kindlasti täielik friigifilm.

Love and Anarchy oli täpselt nii hea nagu ma mäletasin ja häid filme ma ikka hoian peas tallel. Esiteks muidugi suurepärased esitused Giancarlo Giannini´lt,  ja Mariangela Melato´lt nng kohe järgi fantastiliselt hästi jutustatd lugu, mille lõpptulemus on etteaimatav, kuid mis ometigi mässib sind samm-sammult järjest enam sisse, ladudes ühe algaja anarhisti teele üha uusi ja uusi emotsioonidest tekkivaid tõkkeid.

Joomine koos politseiülema Spatolettiga, lõunasöök prostituutidega ja ootamatult surnud kliendist lahti saamine on musta varjuga huumor, lisaks aga veel pisikübe ajaloolist tausta, põnevust ning suuri suuri tundeid mis panevad mehi liikuma ning naisi nende tormakust pidurdama.Hea draama, palun vaadake! Soovitavalt mitte Fox Lorber´i DVD-lt, sest see firma on ikka kehvasid diske kogu aja teinud, lausa pisuke rõõm, et nad paar aastat tagasi uksed sulgesid. 5/5

Bordellis.

Death in June - Live In Poland

1. Death In June - Private Party (07.12.2001) - 06:04

2. Death In June - Live In Poland (09.12.2001) - 57:05

01. Death Is The Martyr Of Beauty
02. He's Disabled
03. The Mourner's Bench
04. Because Of Him
05. Daedalus Rising
06. Little Black Angel
07. This Golden Wedding Of Sorrow
08. The Giddy Edge Of Light
09. Ku Ku Ku
10. This Is Not Paradise
11. Hollows Of Devotion
12. But, What Ends When The Symbols Shatter?

Autoriteedid soovitasid tutvuda Death In June´i ninamehe intervjuuga "Behind The Mask" nimelise dokumentaali kaudu, kuid mina olin poisikeselikult vallatu ja võtsin vaatamiseks hoopis käesoleva Poolas antud kontserdist tehtud bootlegi. Alul niisama paar pesenkat dlja fenov iš polšhii ja siis kontsertsalvestus otsam, kusjuures viimane oli kolmest minu poolt nähtud DIJ-i live´ist parim. Ütleme nii, et algus tekitas kohe ülipositiivse tunde, kõik need liood trummide ja kõristitega, tagant kostmas veel müstiline joig, tekitasid hoopis drone toonides maagilise rituaali atmosfääri. Douglas küll lõhkus selle peatselt, haarates akustilise kitarri järele, kuid hea tunne oli juba tekkida jõudnud.