Tuesday, June 09, 2009

My God, My God, Why Hast Thou Forsaken Me?

Eri Eri rema sabakutani - Eli, Eli, lema sabachthani? - Shinji Aoyama 2005

Noise-muusika ei ole kunagi mulle meelelähedane stiil olnud, kuid seekord kannatasin poolteist tundi surisevat helimüüri täitsa kenasti välja, sest minimalistliku draama raamidesse tundus säärane ragistamine rohkem sobivat kui kunstikooli aulasse, vabaõhukontserdi kesköösse või hämarasse keldriklubisse. Põhjuseks kindlasti ka see, et vaatajat kuulajat ei heidetud koheselt helide merre, vaid tutvustati alul muusikute töövõtteid, näidati kuidas sünnib müra ja mida selle valmistamiseks vaja läheb. Loomeprotsessi demonstreerimine muutis ka muusika mõistetavamaks, isikupärasemaks ning tõi korrastatud kaose nüansid selgemini esile. Noise oli filmi peategelane ja ilma tema sõnumit kuulda võtmata ei oleks nagunii midagi toimunud, müra oli algus, keskpaik ja lõpp. Noise rock oli imerohi mis aastal 2015 võib päästa inimkonna mida räsib Lemmingu sündroom, ehk viiruslik haigus mis sunnib nakatunuid enesetapule. Helidel on võime toita viirust mis muidu närvirakkudest toituks ja anda selleläbi organismile aega taastuda ning võib-olla isegi paraneda. Minu esimene film kultuslikult lavastajalt Shinji Aoyama´lt oli ääretult nappide pildi ja dialoogikatketega ja seetõttu ei saa vaatamata sellele, et üldpildis mulle väikesed omapärased ulmekad meeldivad, suurt kiitust jagada. Tegu on aga isikliku maitsega, mina vajan väheke enam tegevust, või kui minimalismi, siis vähemalt sisukamat. Stoori suruti seekord tahaplaanile ja valitses muusika, seetõttu võiks teost pidada pigem mõne krigimuusika komposiitori kontseptuaalseks muusikafilmiks kui sci-fi draamaks. 3/5
No see mees oli ka muidugi platsis nagu viis kopikat.

12 comments:

Anonymous said...

Ma olen mõelnud et kui Lõvi klubis Patareis hämaras Sunn O)))-d lasta, peaks ka saavutama üsna orgastilise ja tajuraputava kogemuse.
Ilmselt tuleb lähitulevikus ära teha.

L.

Trash said...

sumedas suveöös, muidugi. tee ära enne kui ilmad külmaks lähevad.

Gang-pae said...

Imdb link on vale, õigupoolest seda polegi.
Aga tänud meelde tuletamast. Sai ka ära kaetud. Toimis rohkem muusikavideona ja plot oli täitsa arukas igasugust müra välja kutsuma. Ma parem teeks enesetapu kui sellist kilinat-kolinat kuulaks. Enne seda olin kahte Aoyama teost näinud ja Eureka on üks mu lemmik draamasid.

Trash said...

Tänks, et tähelepanu sellele juhtisid, vahest ikka viskab kala sisse.

Noise-rock aga jäi kummitama ja sellest lähtuvalt hankisin Boredoms´i live kus esinetakse 77 trummikomplektiga.

Eureka tõttu aga olen sattunud tõsisesse netivaidlusse aga lõpuks jäi minu sõna peale. Filmi näinud ei ole ja vast ei vaata ka, no vähemalt mitte niipea.

Gang-pae said...

oo, äkki räägid vaidlusest lähemalt?

Electric Dragon 80.000 V noise-rock oli tegelikult vinge.

ZENI GEVA on ka täitsa kuulatav.

http://www.youtube.com/watch?v=hs7bK18P5ps

Trash said...

Teemaks olid jaapani klaasikalised filmid, nimekirjast oli vaja mittekuuluvad välja rookida ja üks kutt arvas, et Eureka kuulub klassika hulka. Väitsin vastupidist.

Ulmeguru said...

Trash, Sa mõtled seda Jaapani noise'i või noise'i üldse... on asju, mis ikka väga head on...

Kuule, pane mulle see film kõrvale, tundub, et see meeldiks nii mulle kui kallile kaasale. Küljeluu ongi mul see põhiline noise'i majjatooja.

Trash said...

Filmis oli säärane noise, et üks kutt venitas kitarri ja teine ladus looduslikest ning tehislikest mikrofonidega kinnipüütud helidest fooni.

Filmi saad.

paranoiadisco said...

Mu lemmikstseen oli kui üks tüüp traatide külge mingi effektibloki kruttis ja sellest 10 minutit järjest mürglit genereeris. Oli midagi taolist, nägin ammu...

Trash said...

Sa vist mõtled seda kui tüüp vihmavarjust, mootorist ja kummivoolikutest ehitas seadeldise mis vastavalt mootori pööretele andis kummivilinat.

Gang-pae said...

http://img220.imageshack.us/img220/7986/erieri.jpg
See vinge asi!

Trash said...

Tellisin endale ka ühe E-Bayst. Järgmine nädal jõuab kohale loodetavasti.