My God, My God, Why Hast Thou Forsaken Me?

Eri Eri rema sabakutani - Eli, Eli, lema sabachthani? - Shinji Aoyama 2005

Noise-muusika ei ole kunagi mulle meelelähedane stiil olnud, kuid seekord kannatasin poolteist tundi surisevat helimüüri täitsa kenasti välja, sest minimalistliku draama raamidesse tundus säärane ragistamine rohkem sobivat kui kunstikooli aulasse, vabaõhukontserdi kesköösse või hämarasse keldriklubisse. Põhjuseks kindlasti ka see, et vaatajat kuulajat ei heidetud koheselt helide merre, vaid tutvustati alul muusikute töövõtteid, näidati kuidas sünnib müra ja mida selle valmistamiseks vaja läheb. Loomeprotsessi demonstreerimine muutis ka muusika mõistetavamaks, isikupärasemaks ning tõi korrastatud kaose nüansid selgemini esile. Noise oli filmi peategelane ja ilma tema sõnumit kuulda võtmata ei oleks nagunii midagi toimunud, müra oli algus, keskpaik ja lõpp. Noise rock oli imerohi mis aastal 2015 võib päästa inimkonna mida räsib Lemmingu sündroom, ehk viiruslik haigus mis sunnib nakatunuid enesetapule. Helidel on võime toita viirust mis muidu närvirakkudest toituks ja anda selleläbi organismile aega taastuda ning võib-olla isegi paraneda. Minu esimene film kultuslikult lavastajalt Shinji Aoyama´lt oli ääretult nappide pildi ja dialoogikatketega ja seetõttu ei saa vaatamata sellele, et üldpildis mulle väikesed omapärased ulmekad meeldivad, suurt kiitust jagada. Tegu on aga isikliku maitsega, mina vajan väheke enam tegevust, või kui minimalismi, siis vähemalt sisukamat. Stoori suruti seekord tahaplaanile ja valitses muusika, seetõttu võiks teost pidada pigem mõne krigimuusika komposiitori kontseptuaalseks muusikafilmiks kui sci-fi draamaks. 3/5

No see mees oli ka muidugi platsis nagu viis kopikat.