Dave McKean - Cages #1-10Kitchen Sink Press 1998
Kultuslikele koomiksisarjadele ja muusikaalbumitele kaanekujundusi kokku pannud Dave McKean´i autorikoomiks oli kunstnikukeskne. Pean silmas selle all artisti ja looja tööd austav, seda kaksipidi kummardav. Ühtaegu on kõik koomiksi tegelased kunstnikud oma loomeprotsessidega, edukate või siis vähemedukate, igaljuhul originaalsete ideede ja teostustega. Samas on aga ka Dave McKean ise seda koomiksit joonistades, kollaažisättides, fotografeerides ja maalides kunstnik kes vaevleb samade loomekriiside ja särab sarnaste vaimuvälgatuste käes mis tema loodud tegelaskujud, ka tema on artist, looja ning novaator. Ühe loodud koomiksitegelase poolt kirjutatud romaan kandis nime Cages ja nagu McKean´i koomiksis nimega Cages, nii on ka selles 500 lehekülge.
Tavaliselt ma väga ambitsioonikatest kunstiprojekt tüüpi koomiksitest lugu ei pea, kuid käesoleva puhul oli see vastupidi. Cages on kaasakiskuv, müstiline ja tume koomiks millele autoristiil annab kõvasti juurde, olles aga samas lugejasõbralik ja mitte liigsesse fantaasialendu kanduv. 
Stiilinäiteid koomiksist.
6 comments:
Lõhnab klassikalise artsy-fartsy asja järgi...
L.
Seal raamatus on dialoogi ikka kõvasti rohkem kui nendelt näitekülgedelt näha.
Jõuaks ise ka kunagi selle lugemiseni...
Mind selline graafika peletab ükskõik kui hea sisuga koomiksist eemale.
Eesti mingid "koomiksikunstnikud" joonistasid ka mingi käki kokku, mis nägi välja nagu keegi oleks lehekülgedele oksendanud ja pärast selle okse varrukaga laiali nühkinud ja pärast vingusid et keegi neid ei mõista.
L.
Eesti häda on suuresti selles, et siin on üldse mõni üksik loovisik, kes koomiksialast matsu jagab. Kui joonistamisega saaks tehnilises mõttes nii mõnigi soovi korral (ehk) hakkama, siis käsikirjutamisega on seis veelgi nutusem. Seda aga, et mõni jutustajasoonega tüüp sooviks oma lugu just koomiksina vormistada ja selle nimel mõne paljulubava joonistajaga koostööks teeks, ei juhtu praktiliselt kunagi...
Ja sinna see kõik jääbki. Väike maa, olematu koduturg ja olematud välissuhted.
Mainitud kogumikes on ka ülekaalus autorid, kellel "kunstniku"ego kaugelt rohkem kui annet, või, veel enam, sõnumit (ei sisukat ega meelelahutuslikku).
Cagesi graafikal pole aga viga mitte midagi. McKean on superkunstnik ja sellele lisaks ka tõeliselt hea jutuvestja. Ja raamat ka välimuselt kobe tükk.
Just nimelt hea jutuvestja. Dialoogid on über ja koomiksis leiduv hüljatud naise monnoloog lausa super!!! Kunstni kes valdab ka kirjapoolt, väga töötav kombinatsioon.
"...oksendanud ja pärast selle okse varrukaga laiali nühkinud "
Kas seda mitte vanasti ei räägitud Dark Throne´i originaalkirja kohata?
Ha ha!
Post a Comment