Ölüm savasçisi - Cüneyt Arkin, Çetin Inanç 1984Tänud türgi hullumeelsuste soovitamise eest kimavad Kole-Jaanusele Tartu ja Fushile Jyväskylä poole. Kahjuks aga ei saa öelda, et minu tutvus esimese soovitatud sulemanide eksploitatsioonikinoga suurem asi oleks olnud. Lihtsalt jaksu ei jagu, et sedalaadi jura ükskõik millises vormis vastu võtta, sest film ei ole tegelikuses hea ka viimase päästerõngana tunduvas camp-võtmes rääkimata seiklus, martial arts või romantikaloona. Tegelikuses võib vaadata kõigest traileri ja sa saad kõik kätte mida pakutakse, ülejäänud palad on venitamine ja asjad mis ajavad naerma korra-paar, samas aga kaotavad poole tunni pärast pidevalt kordudes oma veetluse ja kuna lõpuni on aga veel piisavalt aega, siis sa passidki tuimalt oodates uusi ja põnevaid tempe.
Neid aga on tulemas kõigest kaks ja kui nüüd mõelda, et ka see alul irvitama ajav koomika on tegelikult juba enne filmi kallale asumist oma juustususes ette teada, siis justkui ei olegi enam midagi mille üle ohh ja ahh öelda. Ei saa kuidagi heaks halvaks filmiks pidada teost kus originaalselt rumalate momentide vahed on venitatud paarikümneminutilisteks ja vahele ei pakuta midagi uut. 2/5
Türgi ninjad ja Argentiina ninjakilpkonnad.
No comments:
Post a Comment