Chase the Devil - Religious Music of the Appalachians

Beats of the Heart: Chase the Devil - Religious Music of the Appalachian Mountains - Jeremy Marre 1983

Appalachi mäestik on alati olnud kõige ehedam hillbillyde kaitseala, insesti pesa ja lausa eluohtlik ekstreemne piiblitsoon, üks kõige mahajäetumaid ning vaesemaid piirkondi ühendriikides, koht kus veel viiekümnendate alul mindi kooli asemel lapsena tööle, abielluti varateismelistena ning elatuti kohati korilusest, enamuses aga mainerite ja lamberitena. See muidugi pole kõigis osariikides nii olnud, kuid üldpildis on mäestikuvööndis elamine selge vaesuse tunnus ja selleteemalistest eelarvamustest on kohalikud läbi imbunud, see on juba ise muutunud osaks mäestiku folkloorist ja enesemääramisest. Vaesust nägi ka käesolevas dokfilmis, kuid siin oli sellest viletsusest võrsunud vaimustav muusika. Kohalikku folk´i ja kantrit ei saa just otseselt paikkonnaga siduda, sest stiilis liigutakse samadel radadel muu jänkimaa muusikaga, kuid omad peened nüansid on siiski olemas ja põhiliselt on need tekstipõhised. Igal paikkonnal on omad probleemid ja mäestikus on peale tööpuuduse veel ka jumalasõnast kõrvaleastumine. Seetõttu on pea igas loos taustaks evangeelne sõnum, sest kohalik kirik ( suurim kahest kohalikust ususuunast) soosib jumala teenimist läbi muusika ning tantsu. Kohati aga kisub selline ülistus üsna karmiks kätte, tantsitakse end transilaadsesse jumalajoovastusse, mängitakse madudega ning juuakse puhast mürki, sest usk kaitseb ja aitab. Taustaks aga käriseb nii raju kitarriheli, et kohati meenutavad kirikus toimuvad jutlustamised hoopis punk-kontserti ja mitte meile tuttavat luterlikku vaga pingilistumist. Eriti tõstaksin esile Reverend Bobby Akers´i bändi mis kõlas juba aastal 1983 nagu kiiksu ja kõvera soundiga gooti country, lähedaim näide oleks vast 16 Horsepower´i nimeline rockbänd. Päris karm kraam see kohalik gospel. 4/5

Isegi jutlust pidas Bobby Akers omamoodi hõigates ja hingates, meenutades seega haukuvat spordikommntaatorit.