Babine

Babine - Luc Picard 2008

Kohati olen ikka tõsiselt õnnelik, et joon haruharva, sest filmid mida pohmellivalude leevendamiseks kõrvale panen on tihti nii hellad-kellad, et igal pühapäeval pudeldamisest välja tulles tapaksin end nendega kiiremini kui alkoholi endaga. Seekord siis kanada fantasy-film mida võiks iseloomustada kui punnitatud jõulumuinasjuttu mida kõlbab vaadata teravmeelsetel lastel ja lameda meelega täiskasvanutel. Fantasy peaks ju tegelikult tipp-topp kassiahastuse ja masurabistuse rohi olema aga kahjuks näidati seekord korraliku mõõga ja maagiaseikluse asemel pisikeses külas toimunud pisikest detektiivilugu, kus head inimesed süüdistasid kohalikku mesitillut imbetsilli satanismis, sodoomias ja nekrofiilias ning kõlakate kaudu olevat teda nähtud ka Hitleriga kallistamas. Paar OK! kohta oli. 1,5/5

These Things Take Time

These Things Take Time: The Story Of The Smiths - Granada TV production for ITV 1 2002

Soomes nähtud Morrissey live oli tuim. Bänd astus lavale, mängis oma lood ja taas lavalt maha, ei mingit isikupära ega sarmi, lihtsalt üks linnuke Morrissey´le tuuripäevikusse kirja, et on saanud ära esinetud, papi kätte ja padavai edasi russlandia poole edasi kimatud. Tasapaksua nagu ütles mu tuttav soomlane ja ka kohal viibinud eesti moz-spetsialistid rääkisid keskpärasusest pettumusenoodiga hääles. Positiivsena võiks tuua esile suurema särgivaliku kui oli müügil viimase turnee ajal, kuigi endal jäid rahakotirauad seekord suletuks. Samalaadseks võib pidada ka seda teledokumentaali. Oli justkui The Smiths´i ajalugu aga samas jättis kõik pealiskaudse mulje, oli samuti väheke kohustuslikku laadi ja säratu. Viimane loomulikult Moz´i ja Marr´i puudumise tõttu, sest jahuvad need bassimehed ja trummarid palju tahavad, kui ikka kuningad puuduvad, siis õiget surakat kätte ei saa. Ütleme ise ka, et oli semmoista tasapaksua. 2,5/5

Lucifer : The Divine Comedy

Mike Carey, Peter Gross, Ryan Kelly, Dean Ormston - Lucifer #21-28 : The Divine Comedy
Vertigo 2003

Mitte küll nii hea kui eelmine Lucifer aga ikka veel põnev ning hästi seatud sisuga. Tegelaskujud hakkavad nüüdseks juba tuttavaks saama, samuti saab vähehaaval selgemaks kogu Luciferi koomiksi maailm, kuigi seda jagavad veel nii mitmedki teised hitt-lood ning peaks ammu taipama kuidas religioosne ülesehitus seatud on. Ka külalisi hüppab läbi, seekord näiteks isand Morpheuse õde Surm.

The Last Border

The Last Border - Viimeisellä rajalla - Mika Kaurismäki 1993

Eelmisel nädalal püstitasin isikliku filmide mitte-vaatamise rekordi - nädala seitsmest päevast viiel ei vaadanud ma ühtegi filmi. Loomulikult ei ole siin käimas võistlus, et vaja pidevalt vaadata aga eks ma töölt koju tulles või vabal päeval lastevalve järel ikka mõne teose ette võtan, vahel isegi kaks. See, et aga üldse telekat kapist välja ei tõsta on minu puhul küll harukordne juhus mida võin seletada vaid väsimuse ja tüdimusega, kuumade suveilmadega paratamatult käsikäes käivate ilmingutega. Eile Helsingist tulles proovisin siis väheke tasa teha, vaatasin kolm filmi järjest ja esimene neist oli käesolev. Amazon´i filmides tegi džungel Mika Kaurismäki´le suurt tuska, kusagil ei saanud õieti valgustada ning alati jäid puud igal pool ette. Mees otsustas järgmise filmi tundaralagendikel linti võtta, ei ühtegi puud ei seisaks segamas kaamerasilma ega valgustust ja ideega läksid kaasa mitmed, leidus kõvad näitlejad rollidesse ja paksu rahakotiga produtsendid. Juhtus aga nii, et naispeaosatäitja loobus haigestumise tõttu rollist ning tekkinud doominoefektis lagunes kõik koost kuni lõpuks oli rahalist toetust vaid nimeliselt ja näitlejaid ei olnud üldse. Võtete alguseni oli jäänud kaks nädalat. The Last Border on odava välimusega post-apokalüptiline ulmekas, segu kauboifilmidest ja Mad Max´i laines sündinud seiklustest. Ei oskagi arvata mis oleks tehtud suuremate summade ja staaridega, nüüd aga jäi film justkui logisema ega suutnud valida suunda kuhu liikuda, kas pakkuda esialgelt kavandatud põneviku või odava raha eest tehtud samalaadse põneviku paroodiat. Sees oli muidugi Mikale omane indie-hõng ja vennaste K-de huumorimeel, kuid see jäi lõpus ikka ühe halva ja veniva b-actioni varju. Ilus loodus ja paar head nalja, muidu paras tüütus. 2/5

Tegelikult oleks film ostmata jäänud kui ma kogu Mika Kaurismäki Future Filmi uusreliiside sarja ei kollektsioneeriks.

Lost Buildings

Lost Buildings - Chris Ware, Ira Glass 2004

Aastal 2003 intervjueeris Ira Glass Chicago linna kultuuriväärtuste nõunikku Tim Samuelson´i. Jutuks võeti Tim´i lapsepõlv, tema koolipõlvest peale püsinud kiindumus linnaarhitektuuri vastu, esimesed sammud selle säilitamisest ning jäädvustamisest, eriti aga arhitekt Louis Sullivan´i pärandi saatusest. Traagilisest saatusest ja võin käsi südamel vanduda, et veel eile hommikul ei oleks ma uskunud endas leiduvat sümpaatiat hoonete ja nende käekäigu vastu. Tim Samuelson´i jutt aga maalis väga selgelt silme ette nii majade kui inimeste elusid ja paratamatult kiskusid need meenutused mind kaasa. Jutt oli mõlemal mehel ladus, huvitavad olid muinsuskaitsja meenutused kui ka intervjueerija vahesõnad, kuid kahjuks seda keskustelu kunagi This American Life sarjas raadioeetrisse ei lastud. Aasta hiljem lõikas Ira Glass intervjuu lühemaks ning palus koomiksikunstnik Chris Ware´i 22 minutilist helilõiku illustreerima. Igaüks kes on Chris Ware´i loominguga kokku puutunud mõistab, et sellest paremat valikut ei oleks saanud olla, kunstniku ääretult iseloomulik autoristiil on paljuski arhitektuurikeskne, tema koomiksitest võib lehekülgede kaupa järjest leida linnavaateid, hooneid ning nende detaile. Kui nüüd majadest ning nende ehituslikest eripäradest oli vaja joonistusi, siis loomulikult Chris Ware, kes muu. Aga kunstnik ei toonud animatsiooni kaasa mitte ainult oma stiili visuaalse külje, vaid ka humoorika mängulisuse ning tema poolt kokku pandud ( John Kuramoto arvutitöötlus ) DVD menüü peegeldab samuti artistile omast originaalsust, pakub fännile just seda pisikest naudingut mis mehe loomingut mittetundvale märkamata jääb või lihtsalt veider võib tunduda. Suurepärane südamlik raadiosaade mis saanud autoripärase vormi ja kesta. 5/5

Isiklikult soovitan vaadata ära sissejuhatus ja siis valida menuust option nimega Frame Enlagement, ning vaadata film ise selles versioonis.

Cages

Dave McKean - Cages #1-10
Kitchen Sink Press 1998

Kultuslikele koomiksisarjadele ja muusikaalbumitele kaanekujundusi kokku pannud Dave McKean´i autorikoomiks oli kunstnikukeskne. Pean silmas selle all artisti ja looja tööd austav, seda kaksipidi kummardav. Ühtaegu on kõik koomiksi tegelased kunstnikud oma loomeprotsessidega, edukate või siis vähemedukate, igaljuhul originaalsete ideede ja teostustega. Samas on aga ka Dave McKean ise seda koomiksit joonistades, kollaažisättides, fotografeerides ja maalides kunstnik kes vaevleb samade loomekriiside ja särab sarnaste vaimuvälgatuste käes mis tema loodud tegelaskujud, ka tema on artist, looja ning novaator. Ühe loodud koomiksitegelase poolt kirjutatud romaan kandis nime Cages ja nagu McKean´i koomiksis nimega Cages, nii on ka selles 500 lehekülge. Tavaliselt ma väga ambitsioonikatest kunstiprojekt tüüpi koomiksitest lugu ei pea, kuid käesoleva puhul oli see vastupidi. Cages on kaasakiskuv, müstiline ja tume koomiks millele autoristiil annab kõvasti juurde, olles aga samas lugejasõbralik ja mitte liigsesse fantaasialendu kanduv.

Stiilinäiteid koomiksist.

The Importance of Being Morrissey

The Importance of Being Morrissey - Tina Flintoff, Ricky Kelehar 2002

Paar kuud tagasi kutsus sõber Keijo mind Helsingis toimuvale Morrissey kontserdile, ütles pileti üle olevat ja soovitas ära osta. Paar nädalat tagasi läks jutt konkreetsemaks, meie ühine sõber Tuula andis oma pileti ka Keijole ja nüüd meelitati juba tasuta pääsmega ning veelgi ahvatlevamaks muutmise eesmärgil lubati kolmas pilet rahaks teha ja see siis konsal omakorda õllede vastu vahetada. Tänu heldele pakkumisele juhtubki nii, et Morrissey vaatan taaskord Helsingis ära ja Rack Cafes toimuvale live´le jääb minemata. Tegu oli üsna asjaliku teledokumentaaliga mis tutvustas vähekene, just niipalju kui peremees ise lubas, Morrissey´d väljaspool lavaesinemisi. Ega seda muidugi liiga olnud, Steven Patrick esines ka eraelus aga need napid hetked kui ta huulilt tundus siirast juttu tulevat, olid vaatamist väärt. Või mis ma ajan, kogu ta olemus, ehe või siis näideldud, on ju lõppude lõpuks ikka üks ja ainus Morrissey ja igal juhul on kõike tema maagiat edasiandev huvitav vaadata. Häiris natuke dokumentaalis esitatud väide justkui oleksid kõik mehed kes kontserdite ajal lavale Morrssey´d kallistama ronivad ( laulja kontserdid on kurikuulsad lavale trügivate ja staari kallistavate inimeste poolest, mis aastatega on muutunud osaks Morrissey imagest ) pisikestpidi peded, et see toob esile varjatud homoseksualismi heteromeestes. Messisin kohe oma nördimuse Keijole edasi, kes pidas samuti väidet bullshit´iks. Keijo arvas, et tema jookseks ka kohe Kate Bush´i kallistama ja vaevalt see toob esile heteroalge tema gay-olemuses. Vaatasin filmi avi formaadist, kuid meenus lugu kuidas neli-viis aastat agasi hakkasin netist tirima käesolevat dokki custom made DVD-na ja kui 3,5 GB-d kohale oli jõudnud ning plaadile kõrvetatud, selgus masinasse surades, et tegu on hoopis Joe´s Apartment nimelise pornofilmiga. Seekord oli netist leitu õige film ja juba homme näen oma iidolit täiesti 100% reaalsena, arvatavasti paari-kolme meetri kauguselt. Jee!!! 4/5

Moz is da boss!

Wizard's Convention : Japanese Heavy Rock Showcase

Wizard's Convention: Japanese Heavy Rock Showcase 2005

Greenmachine

1. "Black Summer"
2. "Punisher"
3. "Burning Door"
4. "Anima"
5. "Fire Never Ends"
6. "Hammer and Burner"

Eternal Elysium

1. "Twilight High"
2. "Splendid, Selfish Woman"

Church Of Misery

1. "I, Motherfucker"
2. "Soul Discharge"
3. "Red Ripper Blues"
4. "Filth Bitch Boogie"

Boris

1. "Akuma no Uta"
2. "Ibitsu"
3. "Furi"
4. "Dyna-soar"
5. "Death Valley"
6. "Korosu"

Kogumik jaapani raskemat rokki, kitarrisounde desert´i, stoner´i ja doom´i mängumaalt. Parimad olid Eternal Elysium ja Boris, sest nende saund seisis ja saagis, ülejäänud olid rohkem räpast laadi käristajad. Suureks kahjuks tuli ääretult halb kontsertheli, kohati oli vaid lame musamüür millest väga raske oli lugude tõelist sära välja noppida.

Directed by Fangs Anal Satan! OK!!!

Cobb

Cobb - Ron Shelton 1994

Minu jaoks on Tommy Lee Jones´i parim roll pesapallikuulsuse Ty Cobb´i kehastamine. Muidugi on neid häid osatäitmisi teisigi, kuid alati kui keegi ütleb Tommy Lee Jones, kolksatab minul automaatselt ette Cobb, tema eakusest tingitud tarkus mida väga teravate mõnituste saatel jagatakse ning pohhuistlik väljenduslikkus mis iseloomustab inimese täielikku ükskõiksust kõigi ja kõige suhtes. Film esitab küsimuse, et kas on võimalik austada suurmeest kui sa ometi tead ta tegelikkuses täieliku ( no vähemalt 95% ulatuses ) munni olevat, kas kellegi geniaalsuse vari katab kinni tema isikliku ebameeldiva oleku. Aga eks kuulsustele poetakse nagunii, ütlevad või teevad nad mida iganes ja sellest patust ei jää puhtaks ka kunagist pesapallilegendi autobiograafia kirjutamisel abistama saadetud edukas spordiajakirjanik. Kahe mehe koostöö ei kujune aga üldse selliseks nagu noormees ette kujutas, alkoholi toel töötav Cobb võtab ta esmalt litsidesse kaasa ja siis alustatakse seikluslikku reisi mööda vanamehe mälestustemaastikke suundudes olevikus NY poole kuulsa pallimängija auks korraldatud gaalapeole. Filmilinalt vaadatuna aga meeldivad ebameeldivad tegelaskujud kõigile paratamatult, isegi kui eraelus kirtsutaks nina ja käidaks ringiga mööda. Kino on sedasorti (anti)kangelaste päralt, nad mõjuvad stiilsete, säravate ja ääretult isikupärastena hoolimata tegelikust olemusest. Minule igal juhul mõjuvad ja Cobb on olnud aastaid mu lemmikfilm biograafilises spordikategoorias, ikka saab üle mõne aasta taas vaadatud. 4/5

Ty Cobb ja Ty Cobb Jones´i esituses.

Boredoms - 77 Boa Drum

Boredoms - 77 Boa Drum 2008

1. 0 [Seven, Part 1] (4:35)
2. 18 [Seven, Part 2] (5:08)
3. 32 [Seven, Part 2] (03:43)
4. 60 [Sun Loard] (09:18)
5. 77 (01:29)

Võibolla saab CD-d kuulates õige fiilingu kätta, igaljuhul boonusena kaasas olnud DVD oli küll liiga kõlatu ning ilmetu. Kui kohale kutsutakse 77 trummarit koos trummikomplektidega, siis ootaks ikka raju müristamist mis peaks lähedalasuvate majade katused minema lennutama aga videopildi järgi tundus jaapani noise ansambli performance küll pigem idee originaalsusele ( spiraalikujuliselt asetatud trummid mis keerdudes viivad muusika vaatajani, andes täiusliku audio elamuse ) kui heli massiivsusele rõhuvat. Trumme tuleb taguda, mitte pulga otsaga silitada.

Barbecue : A Texas Love Story

Barbecue: A Texas Love Story - Chris Elley 2004

45 minutit BBQ-d ja ausalt öeldes ei oleks rohkem sisse mahtunudki, sest kergelt põlenud toitvast lihakäntsakast ja grillvorstidest sai kõht üsna pea täis. Jaanipäevani on muidugi veel paar päeva aega ja seetõttu kõlbas selline Texase rahvuslik söömaaeg suurepäraselt, venitas kõhu kenasti välja, et kodumaised grillhõrgutised sisse mahuksid ning paari peene vorsti pärast kohe isu täis ei saaks. Lõbus dokumentaalfilm Texase BBQ-kultuurist, kaameraga käidi külas mitmekümnel grillikohal, filmiti nii küpsetajaid, küpsetusahje kui ka liha ennast. Paras korralik suutäis. 3,5/5

Ameerika!

Lucifer : A Dalliance with the Damned

Mike Carey, Peter Gross, Ryan Kelly, Dean Ormston - Lucifer #14-20 : A Dalliance with the Damned
Vertigo 2002

Käesolev Lucifer´i lugu oli seniloetud kolmest parim, põneva intriigi, korralikult väljajoonistuvate tegelaskujude ning meeletult autoripärase pliiatsijäljega mida jätab Dean Ormston. Juba kunstniku enese pärast tasub Lucifer´i sarjaga tutvust teha aga samavõrd kaasahaarav on ka sisu. Sõber Ops ütles, et sari läks hiljem peavalu tekitavaks metafüüsikaks kätte, kuid õnneks esialu veel nii ei ole. Esialgu on veel peavalu parandava toimega.

Esimene vihikukaas, Duncan Fegredo poolt joonistatud, on fantastiliselt kena ja sõnakas. Mul on sõna otseses mõttes suu lahti sellest kuidas kunstnik suutis vihiku sisuga luua paraleeli mis otseselt tegevust ei peegelda, kuid täpselt annab edasi Mazikeeni hingevalu.

Family Guy - 7. season

Family Guy - 7. season - 20th Century Fox Television series 2009

Olen siin paari viimast Family Guy hooaega kommenteerides öelnud, et diskideni veab mind ainult vanast inertsist jäänud hoog. Nii seegi kord, kuid suureks üllatuseks avastasin, et näljahäda on lõppenud ja animatsiooniseriaali seitsmes hooaeg jagas taas parajalt suupoolist, küllusesarvest just ei kallatud, kuid kõhu sai mehemoodi täis. Paljuski toimus see tänu vanade naljade ülessoojendamisele, vahepeal oli juba piisavalt aega kulunud, et esimese kuni kolmanda sesooni naljad väikeste variatsioonidega olid taas igati nauditavad ja mõned korrad naersin isegi tilga püksi. Parimad olid stseenid kus Peter konna aknast välja visata püüdis ning Brian´i poolt etteloetud naisenimedega muusikapalade nimekiri, täielik vaimuõndsus ja hingerahulolu. Family Guy oli taas hea ja tänu sellele jään kaheksandat lausa ootama. 3,5/5

The Smiths - Live in England, Derby

The Smiths - Live in England, Derby / December.07.1983

Handsome Devil
Still Ill
This Charming Man
Pretty Girls Make Graves
Reel Around The Fountain
What Difference Does It Make?
Miserable Lie
This Night Has Opened My Eyes
Hand In Glove
These Things Take Time
You've Got Everything Now

Viimasel ajal on Morrissey hullus taas peal käimas, tööl ja kodus mängivad vaid mehe sooloplaadid ning koos ansambel The Smiths´iga tehtud muusikapalad. Käesolev oli vanakooli The Smiths´i live kus lendas lilli, näidati laulja paljast ihu ja jagati tonnide viisi kallistusi. Hispaanias toodetud korraliku pildikvaliteediga bootleg.

A Conversation About Race

A Conversation About Race - Craig Bodeker 2008

Hiljuti vaadatud LA gängidest pajatavad dokumentaalfilmis mainiti, et USA 60% mustanahalistest lastest sünnib siia ilma vallaslastena ning bioloogiline isa ei võta nende kasvatamisest osa või teeb seda minimaalselt. Käesolevas dokumentaalfilmis küsis Craig Bodeker umbes nii, et kas on tõsi valgenahaliste inimeste suurem perekesksus võrreldes mustanahalistega ja kõik vastajad pidasid seda võimatuks, isegi rassistlikuks tõdemuseks. Mustanahaliste tehtud dokumentaalfilmis mis räägib mustanahalistest on see lubatud statistika, sest seletab karmi isakäe puudumise läbi miks nii paljud afro-ameerika noored valivad kriminaalse tee, valgenahalise tehtud dokumentaalfilmis mis võrdleb rassidele omaseid jooni, see aga ei kehti ning tembeldatakse isegi rassistlikuks väiteks. Juttu tehakse üsna palju sarnastest topeltstandarditest, sest mis on lubatud erinevat tooni nahavärvidele ei ole seda mitte valgele ja sealt tulenevalt on Craig Bodeker välja noppinud isegi absurdset koomilisust. Külma loogikaga juhib ta vabatahtlikud intervjueeritavad aukudeni arusaamades rassismist ja sellega kaasnevatest tabudest. Hoolimata nauditavast ja kaasakiskuvast mõttemängust oli filmis ometigi puudu objektiivsusest mida oleks võinud pakkuda mõni tuntud sotsioloog, semiootik või filosoof, sest tänavalt vastuseid noppides võib kokku panna mida iganes ja alati ei pruugi see otsene lähenemine olla parim. Jutus oli tõetera ja mõttelõksud töötasid, kuid lõpuks jäi ikka liiga üldine mulje ja teemat väga sügavale ei tiritud, lavastaja ( Lugesin netist kuidas teda rassistiks sõimatakse ja uurisin kiirkorras ka mehe antud intervjuusid white power online väljaannetele, midagi emotsionaalselt rassistlikku ma sealt välja ei lugenud, mees rääkis samade kindlate faktidega nagu filmiski. ) sai justkui kiirrahulduse kätte, et sedavõrd intrigeeriva teema 48 minutiga läbi võttis. Amatöörlik, kuid huvitav. 3,5/5

Illustreerivad fotod on lihtsalt juhuslikult valitud mustanahalisi kujutavad fotod, igasugune seos käesoleva dokumentaalfilmiga ja selles kõnelduga puudub.

The Atomic Bitchwax - Boxriff

The Atomic Bitchwax - Boxriff
Live set recorded at the Sunset Tavern in Seattle on November 11, 2005

1. Intro
2. Force Field
3. Hey Alright
4. Kiss the Sun
5. Stork Theme
6. The Cloning Chamber
7. The Destroyer
8. Maybe I'm a Leo (Deep Purple)
9. Gettin' Old
10. Ice Pick Freak
11. Forty-Five
12. Birth to the Earth
13. Shit Kicker

Pesin põrandat, koristasin köögilauda ja vastasin meilidele ega pannud tähelegi, et tegu on self-bootiva DVD-ga, tähendab kohe peale läbimängimist hakkas taas otsast peale. Alles kui mu lemmikloo Birth to the Earth riffid teiskordselt telekast kostuma hakkasid, sain aru. Aga ega sellest ole midagi, The Atomic Bitchwax on nii kõva bänd, et5 vaataks või kolmas kord veel peale.