The Wrestler - Darren Aronofsky 20081999 lavastas Barry W. Blaustein wrestlingu maailmast pajatava dokumentaalfilmi Beyond the Mat kus tõi vaatajani mõnede hetkestaaride ning endiste tähtede kardinataguse elu. Läbi lipsas alkoholism, narkomaania, depressiivsus, pidevad vigastused ja mõnede tegelaste raskused oma pere ning lastega suhtlemisel. Üheks selliseks meheks oli Jake "The Snake" Roberts kes teenis piskut kolmandajärgulistel areenidel maadlemisega, tegi vahele juhutöid, elas motellides ning omas suuri raskusi oma täisikka jõudnud tütrega suhtlemisel. Sarnasused on ilmselged ning ega stsenarist Robert D. Siegel tagasi ajaks kui temalt ilmse mõjutaja kohta küsida, küll aga oli dokfilmi Jake lahedam tüüp kui filmi Randy, sest tal oli ju ikkagi madu, faking pirakas püüton mida vastastele kaela heita, Mickey Rourke´il aga vaid kaks kätt mida püksitaskutes soojendada.
Wrestler oli hea film aga taas kord ei tähenda see mitte halli essugi, sest häid filme on maailm täis. Wrestler ei olnud omanäoline ega geniaalne, ei tehniliselt ega sisu tõttu novaatorlik, ei pakkunud visiooni ja ega eksperimentaalsust. Lihtsalt hea film, lihtsalt mitte midagi tegelikult ja kuigi ma oskan mõnikord hingest nautida ja kõrgelt hinnata ka head lihtsalt filmi, siis seekord tundus draamaversioon reaalsest elust tänu doki paraleelidele lihtsalt liigne. Dokfilm on parem, uskuge mind, sest olles samuti väärt sõna HEA on tema hea kaalukam kui filmi oma. 3/5
Püüton god damn, elus püüton!
4 comments:
Minu arust on maailm täis paske filme ja neid mida ikka täiega vaadata tahaks on suht vähe. OK, loomulikult on head friigi stuff ,millest sa oma blogis kirjutad, aga kes tegelt neid nikerdisi vaadata viitsib. aint friigid ise. maailm vajab häid (ja lihtsaid!) filme nagu wrestler. paluks neid veelgi teha.
OK, võib-olla vaatan asjale oma mätta otsast aga minu arust peab toit väheke vürtsikas olema, kuigi ka lihtsalt soolane kõlbab ja mõnikord saab magedatki söödud.
OK, räägin välja saladuse kuidas minusugune friik ( nagu sa nimetad ) Wrestlerit naudiks. Nimelt tuleb 1x zoom peale panna, 1,85:1 muutub küll 16:9 aga kogu fiil paraneb täelikult, filmist saab võbeleva kaameraga üles võetud indiefilm mis mõningate mööndustega sobiks isegi dogme 95 kaanonite alla. Mitte, et see nüüd nii äge vaadata oleks aga vähemalt ootamatu, toorem ja jõulisem kui praegune puhas pilt.
Loomulikult vaatad oma mätta otsast ja kuidas see teistmoodi võimalikki oleks...
Mäletan, et mul kulus ikka aastaid, et ma üldse suutsin «Desperado» lõpuni vaadata... «El mariachi» oli lihtsalt niivõrd palju vingem film... enamus inimesi polnud aga mariatšit näinud ja neile oli desperaado seetõttu tippteos...
KUi nüüd El mariachist ja Desperadost juttu teha, siis meeldisid samal ajal mõlemad, ElM sai mõni küll nädal hiljem vaadatud, tõsi ta on. Nüüd aga ei viitsiks taas kumbagi vaadata nii, et ei eelista üht teisele ega vastupidi.
Post a Comment