Gankutsuou - Mahiro Maeda 2004Krahv Monte Kristo on alati olnud üks minu lemmikraamatutest. Olen seda vast korda 5-6 lugenud, tõsi küll, mitte alati täies mahus, vaid tihti vangistust ning sellele eelnenud tegevust vahele jättes. Olen seda küll romaani koha pealt väga tähtsaks pidanud, kuid samas ka lihtsaks ning liigagi tuttavlikuks ilma ülelugematagi. Tavaliselt on ekraniseeringutes need vanglakogemused üle eksploiteeritud ja raamatu põnevamale osale, ehk kättemaksule jäetud kongi arvelt vähem ruumi. Mina olen suuremalt jaolt alustanud romaani kohast kus Edmond Dantès d`If kindlusest põgenedes korjatakse salakaubavedajate laevale.
Animeversioon kuulsast seiklusromaanist algas minu suureks rõõmuks põhimõtteliselt täpselt samast kohast, raamatus on pääsemise ja Rooma karnevaliöö vahel on vaid mõnikümmend lehekülge. Samuti vaimustusin koheselt pisiasjade väljatoomise üle, sest tavaliselt filmi või sarjaversioonid seda ei tee, ikka lõigatakse paar tegelaskuju välja ja muudetakse stsenaariumi ajalimiidi tõttu. Gankutsuou oma pea üheksa tunnises kestvuses andis lootust, et kogu lugu saab detailselt ümber jutustatud. 
Mõne episoodi pärast hakkas sisse viskama romaanist erinevaid momente, kuid alul tundusid need veel põnevate ning omapärastena. Käesolev anime põhines ju peale Dumas´ veel ka kuulsa ulmekirjaniku Alfred Bester´i mugavdusel ja sellest tingituna pidas pinevust, ulmelised lisandid kütsid uudishimu ja esialgu arenes asi väga intrigeerivalt. Kusagil sarja keskpaiku märkasin, et hoog hakkab raugema, mõni episood kulus vaid noorte sädistamisele ja kuigi mulle meeldis Albert de Morcerf´i asetamine tegevuse keskmesse ning kogu kättemakseloo lahtirullimine läbi selle tegelaskuju silmade, siis ometigi tulid sisse just tema läbi algavad kordamised ja temast tingitud pidurdus.
Lõpp aga üllatas tõsiselt ja mitte positiivses mõttes. Kuigi ma ise just ennist mainisin, et jätan ise raamatut lugedes vangistuse vahele, siis animeseriaalilt ma seda küll ei oodanud. Otseselt jäeti näitamata ning kaudselt mainimata võtmetähtsusega momendid, vangistusest libiseti minutiga üle, emotsioonidepagast lahti ei pakitud ja motiivide seletus jäi läbi selle ähmaseks ega kõlanud veenvalt isegi sci-fi´d sisse importides. Oli tugev algus ( raamatu keskpaik ), keskpärane keskpaik ( raamatu lõpp ) ning nõrk lõpp (raamatu algus ).
Nördimust aitas leevendada Monte Kriso karakter mida erinevalt raamatust oli hulga kaledamaks ning tumedamaks animeeritud ja kuigi siingi on tegu ulmepõhise transformatsiooniga, jäi see ometi silma kui tõepäraselt originaalne. Teiseks muidugi peab kiitma animatsiooni ennast, sest kui paar valusalt silma riivanud käpardlikkust liikuva kujuga ning maitsetust 3-D arvutigraafikas ( Mahiro Maeda oli näiteks kuus aastat varem oma Blue Submarine No. 6 töös osanud seda kenamalt kasutada ) mainimata jätta, oli kõik imekaunisse kangasse rüütatud. Pole vist teist animatsiooni milles rõivakangastel on nii suur tähtsus, iga riie oma mustriga lõi sära ning isikupära ja mõni ülekuub aga isegi mängis vaatajale vembu, näiteks see Albert´i piraadi oma. 
Animet olin juba mitu head aastat vaadata tahtnud. Hea sõna ütles Ops ja hea sõnaga mainisid teisedki. Ometi minu juures jääb see sõna pidama ning kuigi peale paari episoodi jõudsin juba sõbrale promo teha, võtan nüüd sõnad tagasi. Või ütleme siis nii, et võtan kiidusõnad tagasi, sest anime ise pole ju paha ja raamatut mitte lugenule võib sellest isegi midagi lisaks silmailule pudeneda. Mina aga hindan seekord pannes rõhku välisele küljele ning hoides tagasi oma pettumust finaali ja mitmete lahti jäänud otste koha pealt. 3/5
No miks nad vampiiriteemat lõpuni ei vedanud, damn!?
4 comments:
ma tšekkaks siiski
L.
Ma ka, kasvõi juba selle bossi väljanägemise eest.
Labelitest ununes hinnang(?)
Vaadake, vaadake, võib-olla pole te stoori koha pealt nii nõudlikud kui mina.
Ja tänks labeli meeldetuletuse eest!
Jee!
Post a Comment