OSS 117: Le Caire nid d'espions - Michel Hazanavicius 2006Laupäeval sai lõbutsetud. Kohal olid kallid külalised Soomemaalt ja koos seltsilise Lauriga püüdsime oskust mööda niivõrd auväärsete isandate meelt lahutada. Levikas, Juuksur, Texas, Elevant ja Tapper. Viimases toimus noorte death-bändide live, üks grupp oli isegi kirstu lavale tassinud nii, et õllekõrvale sai peale korraliku muusika veel ka kihistamapanevat nalja näha. Mina vist olin tegelikult kambast ainus kes mussi nautis, Lauri muusikakriitiku kõrv tabas pidevalt keskpärasust, Keijo oli just oma metalli-vaihega ühele poole saanud ning Tuula saab Spinefarmis töödates päevad-pikad samalaadset soundi kuulata. Paar õlle Tapperis olid peagi Laurile viimane tilk karikasse, mees väitis, et peab oma tulevase lapse ema toetama minema, kuid tegelikkuses hiilis koju pead välja magama. Meie sommidega kimasime Rockstars´i ja jõime veel paar tundi.
Pühapäeval oli siis ikka väga sügav pohmell mille seekordseks tooniandjaks oli narkolepsialaadne unne suikumine. Jäin magama bussis, köögilauas, õues lastevankrit kiigutades ja ämma-äia maja igas kohads kuhu korraks tagumiku maha asetasin. Unega võideldes kruvisin kokku liivakasti ning käisin laste ja naistega mererannast liiva vinnamas. Oleks ma kühveldamise vahel rannakivile istunud, oleksin seal ka magama jäänud, kindel see. Kodus tagasi, otsustasin une kiuste veel filmi vaadata ja valituks osutus ilge käkk, no nagu mul pohmelliga ikka. 
Filmi alul jooksvaid prantsuse komöödiate trailereid vaadates jõudsin veel mõelda, et kui jube eba-naljakaid naljafilme need konnaõgijad ikka teha oskavad, peagi alanud film aga pakkus sarnaselt traileritele samuti täiesti huumorivaeset janti. Ütlen täiesti, sest kolm geniaalset laksatust ühe pooleteisttunnise "komöödia" peale on ikka liiga vähe, eriti kui kogu ülejäänud aeg ei olnud huumorit üldse silmapiirilgi. Kolm geniaalsusepurset ja hunnik igavat möllu, ometi peaks ju spioonifilmi paroodia pakkuma võimalusi ja fantaasiat kaugelt enamaks. 1,5/5
Peategelasest salaagent - segu Connery Bondist, Austin Powersist ja Maxwell Smartist.
10 comments:
Wrath Is Evergreen oli selle huumoribändi nimi
http://www.mortestudio.eu/wrathisevergreen.com/index.htm
L.
"Wrath Is Evergreen is Experimental Doom/Black metal band from Tallinn, Estonia. Music is quite monotonous, depressive, dismal and dreary."
Ja ära sa maini, võimalus on kodulehelt isegi bändi T-särk endale osta.
Noh, eksperimentaalset doombläkki annab ka teha nii et kuulajad igavusest haigutama ei hakka. Kirst laval oli kõva overkill ja mõjus huumorina. Ausalt öeldes lugesin erinevaltel saitidelt, et enne Wrathi esinesid miskid eesti tüübid ja pärast Wrathi Läti tüübid, kellel oli ikka corpsepaint ja puha. Seda oleks isegi tahtnud veits vaadata, corpsepaindid on alati lahedad.
Aga plusspunktid Wrathile naisvokalisti eest, kuigi see seelik ja need kindad on jällegi nii klišee kui olla annab.
L.
Järgmine kord vaatame ka teisi bände, ega need noored väsi, ikka klopsivad mingi pundi kokku ja rögisevad veits laval.
Aga mulle see Wrath Is Evergreen täitsa istus. :)
Taprisse tasuks järgmine kord kindlasti sammud seada 16. mail, kus seal esinevad Paide algajad stõunerimehed Nevesis, Tartu underground-kultusbänd Smõuk ja Soome doomihiilgus Lord Vicar.
Head stonerit ja doomi pole Eestis kunagi liiga palju...
L.
Aga sa Trash tõmma endale näiteks Abyssmal Sorrow 2008. aasta plaat "Lament" kui tahad kuulda kuidas eksperimentaalset funeral doom/blacki tegema peab.
L.
Leian siis postkastist teate et mulle on tulnud pakk Soomest. Imestasin ise ka aga läksin vaatama. Oligi suur pakk hunniku Infernode, Miasmade ja igasugu promoplaatidega. Thanks Tuula! Oli-oli endal meeles, et sai räägitud, et loen huviga soome metaliajakirju, aga tšikil näe oli. Sügav kummardus ja edastan sinu kaudu tänud, kui suvel lähed. Ta kirjutas juurdelisatud kirjas, et saadab suvel sinuga ehk veelgi. Tänud juba ette ja edasta siis ilusti kui suvel üle lahe põhja poole lähed.
L.
Mulle ei saadetud mitte midagi. :(
Siinkohal tuleb öelda, et Sul ei ole õigus selles asjas. OSS17: Cairo on parem kui James Bond, Austin Powers ja Harry Palmer kolmepeale kokku. See film läheb uuesti ja uuesti ũlevaadates ũha paremaks. Kõik need geniaalsed nũkked, nagu
- jobu käib muezzinile pasunasse andmas kui too oma röökimisega tal und segama hakkab
- jobu heidab islamistide miitingul rooma tervitust ja lõugab vaimustatult 'allahu akbar'
Ja nii edasi. Tissidega naised olid kah nitshevoo.
Nagu ütlesin, 3 geniaalset momenti aga muidu jura, kusjuures minu maitsele mitte need mida sina välja pakkusid. Austin Powers´is on neid rohkem.
Post a Comment