Mina olen meie kohaliku filmifestivali suhtes üsna jahe ja skeptiline olnud. Ei meeldi mulle see kord aastas hullumine kus järsku iga pintsaklipslane ja hipikampsun muutub suureks filmigurmaaniks ja kinoasjatundjaks. Käibele lastakse mingi veider sõna pöffifilm mis peaks endast kujutama eriti eitaarset ja rariteetsed linalugu kuid paar kuud hiljem leiab neid nn. pöffifilme kaubamajade ale kastidest ja interneti allahinnatud poodidest lademeis ilma, et kedagi enam tõsiselt huvitaks. PÖFF on justkui palavik ja meeli kõverdav psühhotrip mis kestab vaid paar nädalat. Filme armastav ja vaatav inimene aga naudib kahe nädala asemel aasta aega head kino.
Järgnevalt mõned minu blogis siiani nähtud ja arvustatud filmid mis linastuvad ka selle aastasel festivalil. Vahetult enne PÖFF´i ametliku programmi algust teen taaskordse kokkuvõtte kuna lubasin, et vaatan iga päev 1 feastivalil linastuva filmi kuni "peo" alguseni 30-ndal novembril.
Battle of Wits - Bokkou - Muk gong - Chi Leung 'Jacob' Cheung 2006 Hiina/Hong Kong
Black Sheep - Black Sheep Jonathan King 2006 Uus-Meremaa
Tervitusi Nõukogude Eestist! - Urmas E. Liiv 2007 Eesti
Driving with My Wife's Lover - Ane-eui aein-eul mannada - Tai-sik Kim 2006 S-Korea
186 Kilometers - Jan Uuspõld läheb Tartusse - Rain Tolk 2007 Eesti
Paprika - Satoshi Kon 2006 Jaapan
Tuya's Marriage - Tuya's Wedding - Tuya de hun shi - Quanan Wang 2006 Mongoolia, Hiina
A Dirty Carnival - Biyeolhan geori - Ha Yu 2006 S-Korea
Getting Home - Luo ye gui gen - Yang Zhang 2007 Hiina
The King and the Clown - Wang-ui namja - Jun-ik Lee 2006 S-Korea
Ex Drummer - Koen Mortier 2007 Belgia, Holland
This Is England - Shane Meadows 2007 Inglismaa
Kõik filmid on originaal ja rahvusvaheliste nimedega. PÖFF´i korraldajate veidraid eesti tõlkeid ma ei tunnista. : )
Eelmise aasta festivali esimene külastaja kes sai auhinnaks eluaegse festivalipassi. Loodame, et seekord tuleb taas midagi põnevat kingituseks esimesele seansile esimesena sisenenud noorele.
37 comments:
Tundub, et olen selleaastasest PÖFFist ainult Hanat (ehk Hana yori mo naho) ja Paprikat näinud. Lootsin et ehk on nimekiri pikem.
Ma pole knagi varem PÖFF´i listi uurinud, võib-olla oli varasematel aastatel isegi rohkem filme nähtud. Kodus on aga mõnedki linastuvad korea draamad veel vaatamata, eks täna alustan.
Kust sa saad neid filme nii palju, kas sealt kus ma arvan? poest :P
Minu arust on filme kinos palju lahedam vaadata, ei räägi ainult pöffi filmidest.
Mulle ei istu kinos draamat vaadata. Action loomulikult ja võib-olla ka horror ja komöödia, kuid drama - no way.
Olen nõus Trashiga, et draamade koht on kodus vaadata. Ja just sellised filmid mida minu blogis näha võib...näiteks ei kujuta ette, et Sukida't hakkaksin kinos vaatama, see on väga personaalse lähenemisega film.
Samas näiteks "Hana" on just selline, mida võiks äärmisel juhul ka kinos, rohkem selline lõbus film massidele. Samas iga kell ma eelistan seda vaadata kodus DVD plaadilt.
Ajal kus kasutatud dvd maksab internetipoodides või Helsingi äärelinnakauplustes samapalju kui pilet ei näe ma kinos ka sellest vinklist eeliseid. Ma muidugi ei räägi Kosmose päevastest seansidest. : )
Kui teil jutt draamade peale läks, siis neid pole ma oma teada kunagi kinos vaadanud, vot see on aja/närvirakkude/raha raiskamine. Ja rääkides rahast: üle 55.- mina pileti eest põhimõtteliselt ei maksa ehk siis päevased seansid on need, mida ainult külastan. Pöffil vist on ka sooduspilet 50 vms ja mõnda filmi lähen kindlasti vaatama. Black Sheep pole ju draama... (ainus mida näinud olen listist).
Black Sheep on kindlasti koos kinotäie naervate inimestega lõbus ja lahe kogemus.
Tegelikult eelistan ma kodust dvd-lt vaatamist ka valiku pärast mida kino mulle pakkuda ei suuda. Ütleme, et kinos on 2 ( head ) filmi nädalas mille vahel valida ja kodus on 20.
TRANSFORMERS ( AUTOD MUUTUVAD ROBOTITEKS !!! ) oli aga 100% kinos vaatamiseks. : )
Saan aru, et Sulle ei meeldi kord aastas PÖFFi pärast hullumine, aga kui Sinu blogis ringi vaadata, on näha, et üks päris põnev valdkond - kunstiline lühianimafilm - on Sinu filmivalikus üsna nõrgalt esindatud. Põhjus muidugi lihtne - neid filme on tõesti keeruline peale festivalide kusagil näha. Nii et võib-olla tasuks siiski PÖFFi animafilmide festivalilt läbi astuda? Suurelt ekraanilt näiteks 35 mm filmilindi pealt Robert Morgani filmi "The Separation" vaadata (millest oled kirjutanud), on ikka hoopis teistsugune kogemus, kui seda DVD-lt teha. "The Separation" muide sai meil mõni aasta tagasi Grand Prix. Ka Chris Landrethi filmi "Ryan" oleme animeeritud dokfilmide sarjas näidanud. Ryanit ennast, keda nimetasid tegijaks, olen Kanadas kohanud (nüüd on ta küll kahjuks surnud). Meie programmis on alati ka mitmed Annecy parimad, sest käin seal igal aastal filme vaatamas ja valimas. Et tasu karta, et PÖFFi animafestivalil linastuvad ainult 'avangardse maiguga nukufilmid', kuigi sel aastal on fookus jah just nukufilmidel (Nukufilmi stuudio 50. juubeli tõttu). Meie võistlusprogrammis on esindatud kõikvõimalikd animatehnikad, mida vähegi tehakse - joonisfilm, nukufilm, 3D, 2D, rotoskoop, piksillatsioon, lamenukk, filmilindi kraapimine... jne.
Animated Dreams
www.poff.ee/anima
PS. Ma poleks uskunudki, et keegi Eestist võib teada "Spike and Mike's Sick and Twisted" asju! Selle festivali korraldaja on üks väga suur ja väga pikk mees, kes käib Annecy's alati ringi karvane loomakujuline müts peas. Viimati oli vist kaelkirjak:)
Tänan sind Heilika nii kutse kui ülevaate eest. Ausalt öeldes pole mulle põhiprogrammi kõrval olevate valikute peale mõelnudki. Või ütleme, et pole Animated Dreams´i enese jaoks teadvustanudki. Vaatasin võistlusprogrammi kava ja arvatavasti neljapäeval on aega külastada. Eroprogrammist pakuksid huvi vaid Kawamoto aga kahjuks päev ei sobi. Mul on küll "Kihachiro Kawamoto Film Works 1968-1990" DVD, kuid The Book of Dead sealt loomulikult puudub.
Kunstiline lühianimafilm on nõrgalt esindatud kuna ei kuulu minu prioriteetide hulka filmivalikuid tehes. Hong Kongi ghost comedy´d ja Johnny To action on alati esikohal. He he !
Üldiselt läheb kinos ikka kõik paremini alla, draama või mitte. Suur pilt ja kõva heli kipuvad mind ikka ära võluma.
PÖFFi ajal muutuvad jah kõik filmigurmaanideks, kuid selline rokkkontserdilaadne haibilaine, mis elamuse hulga ägedamaks muudab, on ikka südamelähedane olnud.
Põhjalikumalt üritust sel aastal vaevalt külastan - labastel finants- ning geograafiliste põhjustel, kuid vähemalt seni nägemata Black Sheep tuleb küll suurel ekraanil ära vaadata.
"PÖFFi ajal muutuvad jah kõik filmigurmaanideks, kuid selline rokkkontserdilaadne haibilaine, mis elamuse hulga ägedamaks muudab, on ikka südamelähedane olnud."
Vaat´ ma olen vist veel ka selline tüüp kes rockkontserditel piilub nurgast ja tuleb paar lugu enne lõppu ära, et riietehoiust ruttu jope saada ja tänavalt takso. Igatsorti elamuste kohene jagamine on mulle võõras.
Trash, mis kontserdil sa üldse viimati käisid?
Metsatöll/Viikate eelmine talv?
L.
Kotiteollisuus/Metsatöll.
Olgu, tegelikult selle kollektiivelamuse tunnistamine on mulle ka uus lähenemine filmide puhul. Kino on ikka olnud äge lihtlabaselt seetõttu, et seal on suur ekraan ja kõva heli ja isiklik filmi sisse elamine läks palju libedamalt.
Nüüd on filmivaatamine hulga vähem dialoog filmiga ja pigem seltskondlik vestlus, kus film on üks rääkija. Kui film on pädev, siis ta paneb ennast kuulama, kui ta ei ole, siis on käepärast lolle kommentaare pakkuvad inimesed, et olukorda hvitavamaks muuta.
Jah, saan sinust aru Xipe. See on aga ikka rohkem kodukino puhul, sest kinos ei saa ju lolle kommentaare nii vabalt heitma hakata.
See suur ekraan ja kõva heli on aga petvad. See on justkui teose kunstlik upitamine, kehva toidu garneerimine IMHO.
Koju võib ka suure teleka ja korraliku saundi osta ning siis on kinol ainult miinused... miski(d) häälekas/d lollpea(d) saalis ja poppkorni lebra.
Kodus vaatad millal tahad ja kellega tahad... rääkimata mugavast diivanist jne.
PÖFFil pole kunagi käinud, aga see on rohkem geograafiline probleem...
Ainult Black Sheep ja Paprika on need, mida suurelt ekraanilt vaataks. Esimest küll juba näinud, aga nagu Trash ütles, oleks see arvatavasti mõnus kogemus ja ma vist vaatasin Workprinti kah.
Seep see need festivalid mõnusaks muudabki, et tegu on festivaliga. Juba paras maagia õhus, mis muudab inimesed omamaks ja siis on nagu paar sõpra, kes lolle kommentaare jagavad, ainult, et neid on mitukümmend korda rohkem.
Ütleme, et festivalifiiling on jah, nagu rokk-kontserdi fiiling. Suure portsu inimeste ja esineja/filmiekraani vaheline energia vahetamine. Energialaks oleneb suuresti inimeste hulgast ja ka ekraani ja helisüsteemi suurusest.
Filmi hea oleminse kriteeriumid loomulikult sel juhul muutuvad ja tähtsaks saab pigem see, kui osavasti film inimestehulgaga mängida oskab.
Rabarocki "peaesineja" Laibach on päris pädev paralleel. Rahvas oli täiesti üles köetud, eelneva päeva võimas punkt Clawfinger meeles mõlkumas, ühtselt tehakse märkusi selle kohta, täpselt kui suureks mölluks läheb ja telefoni teel kutsutakse sõprugi lava ette ja sätitakse juba märatsemistaktikaid ja ehk isegi -strateegiaid valmis. Bänd laseb esimese loona Eesti hümni. Rahvas on nii valmis, kui annab olla. Siis tuleb bänd peale ja hakkab mängima. Rahvas taltub.Mõni üksik teeb selliseid püüdlikke hüppamisliigutusi, vaikselt püütakse justkui kedagi nügida, kuid ei, viimaks inimesed seisavad ja kuulavad. Mõned tegelased said oma individuaalse kogemuse kätte ja jäid asjaga väga rahule, ma olin rohkem nende hulgas, kes küsisid "möhh? Et mismõttes te panite rokkfestivali kulminatsiooniks mingid tegelased, kes hakkasid kunsti tegema ja inimhinge uurima? Nii ei tehta!"
Tegelikult tunnistan ma individuaalse kogemuse filme ka, kuid üldplaanis, kui nad ikka tõesti head on, siis nad panevad sind kuulama ja kustutavad ümbritseva jama ära.
Ses mõttes, ma ei tegele siin kodukino väärtuste maha tampimisega. Need on väga märkimisväärsed. Ma ei usu aga, et festival või kino sitast saia suudaksid teha, kui vaatajal mingid oma kriteeriumid paigas on. Clawfinger - väga zajebiss live esineja, muusikat aga pleieriga kuulama naljalt ei kipu.
olen täitsa ällikaga löödud. Või, et Laibach ei kõlvanud. Pühaduseteotus ! Tuleriidale !
:D Ei mind nad suutnud oma kunsti ja inimhinge uurimisega ära võluda. Soovid ja ootused olid teised.
Hulga-hulga meinstriimim Rammstein sai mu meelest hulga paremini sarnase asja tegemisega hakkama.
Kui üks tegelinski laval pooldiktaatorlikku rolli hakkab sisse võtma, siis ta peaks rahvast kuidagi kontrollima ka, või sain ma millestki väga valesti aru. Ehk ta nõnda kontrolliski, et inimesed jäid lolli näoga passima.
Masside liigutamiseks ja kontrollimiseks olid massid väga sobivalt meelestatud ja siis diktaatorliku hoiakuga tegelane tuli ja ei liigutanud ning ei kontrollinud neid - see oli, mida mina kontserdil nägin.
Clawfinger on ilge pask, vasakpoolsed või suisa kommunistlikud rootsi neegrimetali esindajad, kes said umbes 20 aastat tagasi hakkama ühe keskpärase plaadiga ja kes nüüd käivad ja esitavad seda suhteliselt sitta plaati, mis nende muu pasa taustal siiski välja paistab mööda maailma lavasid, nii et kõigil neist juba ammu sitaauguni on. Tolad ei saa ise aru, et neegrimetall pole kunagi mõnus olnudki ja veel vähem on ta mõnus praegu, kui see kunstlikult tekitatud haip on maandunud oma õigesse kohta - peldikusse, ja taolist saasta ei kuula enam keegi.
Lauri
Loomulikult on Clawfinger pask ja neegribänd... sealjuures kõikse õnnetum juhtum ehk n-ö valged neegrid.
Laibachi ainus viga oli see, et nad esinesid Eestis ja esinesid lollile Eesti publikule... loodan, et nad tulevikus seda viga enam ei tee...
Ja kesse siis Laibachi saatel hüppab ja kargab... ega see miski nu metal pole...
Raisk, jälle tuli see jube rabarokk meelde... peab vist enda blogis sel teemal pikemalt end välja elama, sest ega muidu see sitt ei unune...
Clawfingeril vist ainult Eestis ongi veel fänne. Käivad siin üle aasta eestlasi hullutamas, igalpool mujal nad juba ammu unustustehõlma vajunud...
Muusika on Clawfingeril päris jura, aga möll oli äge. Pool nädalat sülitasin muda.
Võib-olla oleks pidanud jah rohkem Laibachi taustaga end kurssi viima. Hankisin kunagi vaid muusikat, mis puhtesteetiliselt mulle ei meeldinud, läksin kontserdile ja kuulasin riikide hümne kerge sotsiaalkriitilise maiguga veidi ära väänatuna ja see ei jätnud eriti tarka muljet ka. Mingi radikaalsus või konkreetsus jäi kuskilt puudu. Ise hämasid ka intervjuudes, et teevad muusikat uurimaks inimhinge. Ei võidelda millegi vastu, ei püüta saavutada mingit esteetilist äärmust, ei püüta midagi õpetada, tehakse lihtsalt midagi ja siis vaadatakse, kuidas inimesed sellele reageerivad. Äkki said nad minu reaktsiooni jälgimisest mingit väga head informatsiooni inimhinge kohta, ega mina ei tea. Ma lootsin aga ise ka midagi saada. Jään nõusse, ehk olen liiga loll, et aru saada. Võib-olla nad tegid midagi radikaalset ka laval ja ma ei saanud lihtsalt aru, et see oli midagi radikaalset ja erilist. Võib-olla oleksin pidanud oma pilgu viima kuskile sotsialistliku režiimi piiresse, lisama mingeid omapoolseid raame ja mitte vaatama seda enda aja ja kultuuri kontekstis. Muusikas on üks peamisi asju energia - kas ideedest, emotsioonidest või puhtalt teose vormist tulenev energia. Otsest, vormilist energiat seal ei olnud, mistõttu oleks mu emotsioonide näppimine või mu mõtlema panemine hästi mõjunud.
Ehk siis lihtsustatult - mulle ei meeldi nende muusika ja kontserdil ei saanud end tühjaks rahmeldatud ja märatsetud ka.
Pole hullu, ma ei viitsind seda Laibahhi üldse vaatama minnagi. Küll aga on mul terve kari sõpru/tuttavaid, kes saavad ainuüksi juba nime Laibahh nimetamisest orgasmilähedase seisundi. Minu arust siiski publiku lollikssõimamisel pole mõtet.
Mis aga puutub enda tühjaksmäratsemisse Konkssõrme saatel, siis seda tegevust võib võrrelda nende inimeste tegevusega, kes saavad seksuaalse rahulduse väljaheitemängudest.
Lauri
Maitse maitseks, aga väike täpsustus.
Lolliks ei nimetanud ma seda osa publikust, kes ei saanud elamust või misiganes... lolliks nimetasin ma seda pööblit, kes esines lollide hüüete ja ebakohase vilekooriga ning kelle põhitegevus seisnes lavaette trügimises ja siis sealt nõutuna tagasitrügimises...
Vabandan, kui kedagi siinkirjutajatest kuidagi solvasin... polnud plaanis... lihtsalt tuli see Laibachi esinemine meelde ja sitt läks sees keema...
Laibach ja Clawfinger, Laibach ja Clawfinger... aga PÖFF???? PÖFF????
Noh, PÖFFiga on nõnda, et noh, PÖFF tähendab...
PÖFF on äge
Laibach ja Clawfinger aga.. Kui nüüd täiesti aus olla, siis nendega on nii. Oodake, ma kogun sõnu, enam vist sellisest lühikesest sõnastusest ei piisa.
Ulmeguru, sa siis ikka pidasid mind lolliks :)
Ega siin midagi vaielda ei mõistagi.
Pöff on sitt muidugi.
Ma pole seda veel iialgi vaatamas käinud. Mitte ühtegi filmi ega muud saadet.
Oleks Xipele üks sõbralik soovitus. Kui vähegi võimaliks siis hulga mõistlikum oleks oma mõtteid koguda ja siis need ühe postitusena lisada. Tean, et blogi ei ole päris foorum, aga natsa nigel on lugeda minutiste vahedega postitusi ja siis üritada orienteeruda nendes.
Ja mis PÖFFi puutub, siis läheks hea meelega midagi vaatama, aga paistab, et ajapuuduste tõttu ei jõua midagi vaatama (sama lugu on olnud ka eelmistel aastatel).
Nooh, täpselt, mõistlikum oleks :) See on selline veidi teisest maailmavaatelisest punktist asjade tegemisele lähenemine.
Ei, ausõna, ma saan täiesti aru sellest mõistlike asjade tegemise kontseptsioonist. :)
Post a Comment