Action Figures: Game of Death - RoboCop - The Dark Crystal

Kujud Jim Henson´i ja Frank Oz´i fantaasiafilmist The Dark Crystal.


Stiilne kokkupandav korporatsioonirobot Paul Verhoeven´i kultusulmekast RoboCop.


Bruce Lee action figure filmist Game of Death vahetavate kätega eri löökide jaoks. Mega-cool !!!

Unknown

Unknown - Simon Brand 2006

Keset tühermaad asuvas tööstushoones tulevad teadvusele viis meest. Ühel on ninaluu murtud, teine on seotud tooli külge, kolmas ripub käerauaga kinnitatult rõdupiirde küljes ja kahel mehel pole muud kui kergemad rüseluse haavad. Midagi on toimunud, kuid ükski meestest ei mäleta. Purukskukkunud tööstuskemikaaliballoon on tekitanud lühiajalise mäluhäire. Mehed ei tea kes nad on ja miks nad selles suletud hoones asuvad. Asudes otsima seletust juhtunule leitakse peatselt ajaleht mis räägib kahe ärimehe röövist kurjategijate poolt. Viis meest vaatavad üksteist kahtlustvalt, kaks nende seast on ohvrid ja kolm kurjategijad, kahjuks aga ei mäleta ükski oma nime ega varasemat elu. Loomulikult ei taha keegi uskuda, et tema võiks olla kurjategija, kõik tunnevad end ikka rohkem kannatanutena ja ausate meestena. Ühendades jõud üritatakse tehasehoonest välja murdma hakata, kuid meenuvad mälupildid hakkavad kambas tekitama kahtlusi ja kokkumänge. Unknown oli täitsa nauditav põnevik heade näitlejatega ( James Caviezel sobis siia filmi kuidagi eriti hästi, kuigi mingist näitemeisterlikkusest me praeguei räägi ). Psühholoogiline thriller ja vaikne põnevik kus 90% intensiivsusest loodi dialoogide ja õhustikuga. Kahjuks muidugi ei saadud mööda ka tulistamisest, kuigi ka identideediga seotud põnevus oleks filmi auga välja vedanud. Aga nojah, tulevahetus ja kriminaalid käivad käsikäes ja mingit lõivu peab ju meinstriimile Hollywoodis alati maksma. Muidu selline huviga jälgitav smart triller, lõpus veel tosinkond twisti nagu viimasel ajal filmides kombeks. Mulle täitsa meeldis. 3,5/5

Kunagine Kristuse esitaja James Caviezel pea sama saladusliku ja võimsa mehe rollis ka nüüd.

Strokes of Fire - Drunk on Women and Poetry

Chihwaseon - Kwon-taek Im 2002

Trailer Park Boys: The Movie

Trailer Park Boys: The Movie - Mike Clattenburg 2006

Vend tõi mulle aasta tagasi kolm-neli hooaega Trailer Park Boys´i seriaalist, kuid kuna divx´ina, ei viitsinud subtiitrite puudumisel vaatama hakata. Nüüd sain siis filmi ja lootsin, et see äratab minus piisavalt huvi, et alustada hiljem ka seriaaliga. No esialgu veel seriaaliga ei alusta. Film mis algas piisavalt huvitavalt ei vedanud kahjuks seda huumorit ja lahedat hõngu lõpuni välja. Kui alguses tundus esmatutvus trailerpargi poistega mõnus ja värskendav, siis tegevuse arenedes midagi uut enam juurde ei pakutud, vaid hakati seda sama algusnalja venitama. Muidugi ütlevad sarja austajad alati, et film pole kunagi nii hea, kuid peaks ju ometi olema. Praegu meenutas küll üheksakümnendate alguse eesti teleteatrit kus punnitatult prooviti veel nalja keerata, kuigi ilma selleta oleks asi palju iisim. No tutvus kuttidega sai vähemalt tehtud. 2/5

Catch a Fire

Catch a Fire - Phillip Noyce 2006

Kuigi ma olen sümpaatias alati okupeeritute poolt, on ometi mõned riigid kuhu koloniaalvõim oleks võinud kauemaks jääda. Üks neist on Alžeeria ja teine LAV. Mõlemates riikides on olukord peale valgete valitsejate lahkumist märgatavalt halvenenud. Tõusnud on terroriaktide arv ja inimõiguste rikkumine, kasvanud on vaesus, töötus ja ebavõrdsus. LAV´is on olukord täiesti käest ära, äärelinnad ja maapiirkonnad elavad suuresti ilma riigipoolse toetuseta. Puuduvad haiglad, koolid, sotsiaalabi ja julgeoluku tagamine, vohab AIDS ilma riigipoolse tõkestusprogrammita. Irooniana on aga ka "neegerkuningate" võim illusoorne. Tegelikkuses on Opperhaimerite ja selle pere hõimlaste mõju ja rikkus hoopis apartheidi langedes kasvanud, preagu aga ilma kohustuseta vastutada riigis toimuva eest. Lõuna Aafrika Vabariigist rääkides tuleb silmiette alati terroristist Nobeli laureaat Mandela ja ta mõrvarist, vargast ning piinajast abikaasa Winnie, harvemini aga kohaliku rahva olukord riigis uue valitseva rassi käe all. Kui apartheid suutis vähemalt mingitki turvatunnet ja töötavat sotsiaalabi pakkuda, siis praeguseks valitseb linnakeskuste ümber anarhia mida kaootiliselt juhivad kohalikud gängipealikud. Film mis annab vaatajale kindla sõnumi sellest, et suvaline kõrvalehüpe võõra naise kaissu võib tulevikus su elu ära rikkuda. Kõik tegevus saab alguse sellest, kuid ometi proovitakse sisse tuua apatheidi rassiküsimus ja pahad pahad valged mehed. Must mees kelle abikaasagi saab tüübi armukese pärast karistada, ei süüdista selles ennast ja oma aastate tagust kergemeelsust, vaid otsustab viha välja valada süütute valgenahaliste peale. Anti-terrorismi osakonna ülem ( Tim Robbins´i heas esituses ) teeb ainult oma tööd ja teda oma isikliku elu möödalaskmistes süüdistada on ääretult ebaaus. Kuna aga film kannab tugevat poliitilise korrektsuse pitserit, siis susatakse kogu asja liikuma pannud tegur vaiba alla ja kukutakse apatheidi kaitsvatest proffessionaalsetest politseinikest monstrumeid voolima. Arvatavasti oleks see armukese rida üldse välja jäetud kui tegu poleks biograafilise looga olnud. Kokkuvõttes maalitakse meile pilt kannatavast neegrist ja ülbest politseinikust, kuigi lugu on valetavast ja rumalast neegrist ja ausast perekonnapeast, kes hoolib oma kodumaast. 1,5/5

Seksihaige valetav murjam ja korralik töömees, ehk kangelane ja kaabakas uue maailmakorra sõnastuses.

Kadosh

Kadosh - Amos Gitai 1999

Ausalt öeldes olin ka ise imestunud kui hästi ma juutide kombeid ja toora õpetust tunnen. Pidevalt tulid seda filmi vaadates hassiitide käitumistavad ja õpetussõnad tuttavad ette, justkui oleks ise rabidega päevast päeva talmude tähendust arutanud. Minu teadmised on loomulikult pärit hoopis dokumentaalfilmidest mis räägivad palestiinlaste tapmisest ja halvustavast suhtumisest goidesse. Huvitav oleks aga teada mida tavaline eestlane võis kombestikku tundmata neist mustakuuemeestest arvata. Tegelikult olin ma ka ise Gitai otsekohesusest kergelt hämmingus. Ükski varemnähtud USA hassiitide seas toimuv ega ka tava iisreali mängufilm ei ole mind veel kordagi ortodokslusele nii lähedale viinud. Dokfilmidega on muidugi teine lugu, arvan, et paarikümne tunni jagu on mul küll judaismi käsitlevat materjali. Ka lapsetu pere temaatika ise oli mulle isiklikult tuttav ja päris valus vaadata. Kui rõõmsad võime olla, et rasketesse raamatutesse kirjutatud tabud ja keelud ei sega meid õnnelikeks lapsevanemateks saada. Või lihtsalt õnnelikuks ja hoolivaks armastajapaariks. Kuigi otseselt mitte sionism, on ortodoksne juutlus ometi samuti vabadust pärssiv ja taju aheldav. Puuris sees olles seda muidugi ei taju, seadused on ju sinu kaitseks välja töödatud. Alates hommikusest hammastepesust kuni õhtuse seksini naisega, 100% täiuslik paljunemiseks ja ellujäämiseks. Jahve on juba seadustega teinud oma lastest surematud. Ainult, et sellised spartalikult surematud kus nõrgimad välja praagitakse. Suurepärane hassiitide elu kujutus ja hea feministlik film. 4/5

Uude Tallinna sünagoogi ehitatakse ka mikvah-vann. Praegu peavad eestis elavad juudi naised ritaalpesuks Riiga sõitma.

Kick the Moon

Shinlaui dalbam - Sang-Jin Kim 2001

Kui kellelgi on isu näha milline on üks tavaline korea kassafilm, siis sobiks Kick the Moon selleks suurepäraselt. Just selliste filmide peale tormavad kohalikud kinno ja kiidavad pärast pisar silmis taevani. Lugedes aga ingliskeelseid filmifoorumeid võib mulje jääda väär, eriti kuna 90% arvustajatest on alla kahekümne aastased aasia kino fännid kes söövad kõike mida ette antakse ja kippuvad lahmides ka sedasorti blockbustereid korea väärtkinoks pidama. Minul on tekkinud kerge antikeha, kuid ega viitsi isegi neid mõtetuid kaks tundi kestvaid korea kaklus ja krimikomöödiad vaadata. Iseasi on lollakalt armsate romantiliste filmidega, need mulle lausa meeldivad. Lugu algab kaheksakümnendatel toimunud suure massikaklusega kui Seolist tulnud tüübid kohaliku väikelinna poistega tülli kisuvad. Kaklusel oli aga inimesi muutev mõju, linna kõvem rusikakangelane otsustas hoopis õpetajaks hakata ja kooli jobum tuupur valis gängsteri tee. Aastaid hiljem kohtuvad kunagised tuttavad taas ja juhuse tahtel armuvad mõlemad kenasse nuudlirestorani pidavasse neiusse. Kusagil haub aga kurje plaane linnakese võimult tõugatud maffiaboss ja peagi tehakse noorte meeste jalgealune kuumaks. Käiku tuleb taas lasta rusikad. Filmi suurim miinus on kuritegeliku maailma idealiseerimine. Suurlinnast saabunud stiilne gängster on kohalikele poisikestele eeskujuks ja jääb selleks ka filmi lõpuni. Kuigi teda ei näidata otseselt kuritegusi korda saatmas, on ju siililegi selge, et Souli maffiapere käepikendus väikelinnas just heategevusega ei tegele. Sellise särava pätiga peab siis kohalik kohmakas õpetaja naise südame pärast maid jagama. Suuresplaanis räägib film muidugi kamraadlusest läbi romantika prisma, kuid see on liiga läila ja juba korduv teema korea kinos. Kuigi jah, Kick The Moon võis olla üks esimesi selles žanris. 2/5

Jäärapäine õpetaja, litsakas neiu ja suurlinna šikk kurjategija - armukolmnurk kahetunniseks sahmerdamiseks.

Little Big Man

Little Big Man - Arthur Penn 1970

Farewell to the King

Farewell to the King - John Milius 1989

Teise Maailmasõja ajal Borneo saarestikus deserteerub, või pigem põgeneb hirmunult ühendriikide jalaväelane, jättes kaaslased jaapanlaste kätte vangi. Mees püütakse kinni kohaliku peaküttide hõimu poolt ja otsustatakse loovutada tasu eest jaapani armeele, kuid peaaegu ime läbi päästab ta elu rinnale tehtud tätoveering. Meest lubatakse asuda elama hõimu külla ja peagi tõuseb lausa imekiirelt keele selgeks õppinud mees dzunglirahva täisväärtuslikuks kuningaks. Aastaid hiljem on sõda juba lõppemas ja väejuhatus saadab saarele briti ohvitseri, et viimane aitaks pärismaalaste abiga likvideerida viimased jaapani vägede vastupanukolded. Peale isiklikku tragöödiat on muidu rahumeelset hipit meenutav lillelapseliku filosoofiaga valgenahaline kuningas nõus oma rahva sõtta viima. John Milius´e sõjafilm oli alguses väga veider ja meenutas mulle kangesti Disney tüüpi seikluseid. Kusagilt poole pealt tuleb karmim liin sisse ja filmi lõpuks vajus mul endalgi imestusest suu lahti. Piknikuna alanud lahingukäik käputäie jaapanlaste vastu muutus väikerahvaste ahistamispoliitikaks võitja väe poolt. Nagu kindrald ütlesid, et te võite oma metsarahvaga sõda mängida aga kuningate ja hõimude aeg on otsas. Alanud on ameerika kolonisatsioon ja nüüdsest kummardate Coca-Colat. Nii, et kokkuvõttes üpriski tõsise kriitikanoodiga sõjadraama mida vaid narkomaanist alkohoolik Nick Nolte oma kohaloluga rikkus. Ei tea kas oli dzunglisse võtetele minek talle viinaravi eest või mitte, paras kalts nägi ta ekraanil välja ikka pidevalt. 3,5/5

Nick Nolte Borneo AA kokkutulekul.

Where a Good Man Goes

Joi gin a long - Johnny To 1999

Milkyway tiimi varasem film on petliku nimega. Hea mees ei lähe kuskile, see-eest aga maailma kõige vihasem ja närvihaigem pätt läheb peale vanglast vabanemist pisikesse hotelli ja hakkab selle perenaist ahistama. Kuna Ching Wan Lau poolt mängitud pätt Michael on kõige ehedam värdjas platnoi oleks vist isegi õige öelda, et hakkab hotellis täiega bizdiitama. Vaene lesestunud perenaine jookseb jalad rakku, et ülbele külalisele meelejärgi olla, lõpuks pole isegi palju puudu, et Michael naise ära vägistaks. Film mis väga petab ja loob väärarusaamu. Naised ei saa kunagi vägivaldsete meestega õnnelikuks, kuigi käesolev linalugu seda meile vaikselt serveerida püüab. Et kõva mehe kesta all on hea süda ja muu selline bullshit, ei mängi välja poisid, ei mängi välja. Mina kujutasin hiina gangsteri asemel ette tätoveeritud sõrmustega vene pätti ja kogu sisu tundus koheselt naruväärne. Kuigi stsenaarium pole just ülepingutatud on kogu lugu siiski muinasjutu kanti. Tore oli aga näha taas Suet Lam´i paksu korrupeerunud mendina, roll mis mehele lausa mõõtude järgi loodud. Seekordne Johnny To film oli hoopis oma keskpärasuses üllatav. 2/5

Ching Wan Lau ja Johnnie To võtete ajal.

Don't Open Your Eyes

Gwai aan ying ging - Clarence Fok Yiu-leung 2002

Filmi nimi räägib enese eest. Ära tee oma silmi lahti, sest midagi vaadata pole. Hoia parem silmad kinni ja tukasta diivanil see mõnus poolteist tundi mis muidu kuluks selle käki vaatamisele. Ära tee silmi lahti, ära osta seda DVD-d ega ära pane seda masinasse. HK Legends sari on siiani ikka head kultusmaigulist kraami reliisinud, kas tõesti on Hong Kongi filmivarud otsas, et täiesti suvalist ghost janti kvaliteedi pähe müüakse. Mina loll muidugi lähen kohe liimile, ghost-comedy on lihtsalt žanr millest ma mööda ei kõnni. Seekord aga oli lihtsalt valgeks värvitud näoga näitleja, ehk ghost aga comedy´t polnud kusagil näha. Ainult hetkeks pakkus film pinget kui ahistajast mõrvari vaim proovis politseiülemat vägistada, kiskudes naise rinnahoidja ja püksikute väele. Selline käitumine hiina kummituse poolt oli minu jaoks uudne, tavaliselt on nad ikka vaid tapmise peal väljas. Ka Electioni filmidest tuttavat Tian-lin Wang´i oli siin üllatav exorsisti osas näha. Kõigepealt ajab korda triaadi asjad ja siis käib vaimude maailmas läbirääkimisi pidamas. He he ! 1/5

Playboy´st politseinik kauni surnud naise küüsis.

Firefly

Firefly - Joss Whedon 2002

Just One of the Guys

Just One of the Guys - Lisa Gottlieb 1985

John Hughes´i kultusfilm Sixteen Candles on minu jaoks kolledži komöödiate A ja O, ning absoluutne tipp. Isegi oma abikaasa valisin ma Molly Ringwald´i silmas pidades ja pole siiani pidanud kahetsema, filmidel võib rahulikult lasta elu seada. Kaheksakümnendate koolikomöödia on alati mu üks lemmikžanr olnud ja kunagi sai neid filme ikka päris suurtes kogustes läbi vaadatud. Armsad tobedad nunnutamised nagu nad on, otse hinge ja tuju rõõmsaks. Samas on mul kõik Brat Pack´i filmid siiani nägemata, peab end lihtsalt kokku võtma ja sõbra uksele koputama. Tean, et Opsil on vähemalt Pretty in Pink ja Fast Times at Ridgemont High olemas. Ka käesoleva filmi laenasin loomulikult temalt, kust mujalt. Just One of the Guys oli žanri pärlitega võrreldes keskpärane. Kui koolikomöödias saab mängida naljale, draamale või romantilisele liinile, siis käesolevas filmis nappis kõike kolme. Öeldakse, et kui mees panem selga naiste riided saab nalja, kuid vastupidi tundub tihti veider, siis One of the Guys oli täielik kinnitus sellele. Üpris keskpärane cross-dressing jant, mida aitasid ülal hoida vaid peategelase venna machomehe attitude ja nooruke kaunis Sherilyn Fenn. Film ei olnud üldsegi halb, kuid tänu meeste riietes ringi hulkuvale tüdrukule puudus öige romantiline touch ja ka ükski nali ei olnud meeldejäävalt särav. Kahjuks tundusid ka selliste filmide kohustuslikud kõrvaltegelased, ehk jocks and nerds punnitatute, ning ebausutavatena. OK vaadata aga ei midagi erilist. Sixteen Candles oli aasta varem lihtsalt lati palju kõrgemale tõstnud ja sellest uuesti üle minna oli üpris raske. 2,5/5

Mina isiklikult küll jänkide kehalise tundides viibida ei tahaks.

Open Your Mind

Mezame no hakobune - Mamoru Oshii 2005

Ma olen täitsa kindel, et ei vaata seda Oshii lühianimatsiooni enam kunagi aga kindlasti kuulan paar korda läbi. Muusika on nagu Oshii animatsioonides ikka väga hea - selge ja atmosfääriline, sekka ka paar korda veidike tugevamat biiti. Suurepärane taustamuusika. Pilt aga sobiks ( loomulikult koos muusikaga ) kusagil suures valges saalis seinale projekteerituna, veidi näituse videokunsti maik oli juures küll. Lugesin hiljem päris pika review asja kohta ja loomulikult ei osanud ma seal näha seda mida kriitiku terav silm, minu jaok oli lihtsalt tsillitav eye-candy. Koera teemat siiski märkasin ja kuna tean, et režissööril on nende lemmikloomadega eriline suhe, siis kiskus suu naerule. Koera fetiš on siinses teoses lausa mütoloogilise jumaldamise tasemele viidud. Loomulikult meeldis mulle filmi lõpus näidatav androidide teema, kuid ka poole filmi jagu ekraanil püsinud "sihik" andis mõnusa arcade videopeli fiili. Muusika lõi siiski suurema osa heast tundest. 4/5

Mamoru Oshii ise aga pole oma tööst rääkides just vaimustunud.

My Sassy Girl

My Sassy Girl - Yeopgijeogin geunyeo - Young-hoon Park 2005

My Sassy Girl on arvatavasti kõige kuulsam korea komöödia ja isegi meie DVD lettidelele eestikeelsete subtiitritega jõudnud. Ma olin filmi kohta nii palju kiidusõnu kuulnud, et vaadates tabas isegi väike pettumus. No niiiiii hea see nüüd ka ei olnud, kuid igati lahe vaatamine kindlasti. Film põhimõtteliselt sellest kuidas ulaks tüdruk oma boyfriendi kiusab, mõnitab ja alt veab. Nagu korea filmile kombeks on sees loomulikult ka kurvem noot mis sassy girl´i kiusamismotiive väheke valgustab. Romantiline komöödia paari tõsise teemaga. Kindlasti tasuks enne vaatama hakkamist lugeda filmi kohta käivat triviat. Nimelt on see teos tihedalt täis varjatud sõnumeid mis annavad võtme hilisemalt toimuva mõistmiseks. Mina ilma lugemata neid vihjeid ei näinud.Soovitan!

The Loneliness of the Long Distance Runner

The Loneliness of the Long Distance Runner - Tony Richardson 1962

Kunagi juhtusin nägema dokumentaalfilmi briti töölisdraamadest kus suurem osa ajast oli jutuks kuuekümnendate ja seitsmekümnendate filmid. Ka käesoleval filmil peatuti hetkeks. Ei mäleta enam mida räägiti aga paar lõiku tulid tuttavad ette ja tekitasid imeliku väärtfilmi tunde. Et kunagi on kusagil esile tõstetud, eks siis peabki tähtis film olema. Tegelikult ei meeldinud ja proovisin vägisi näha seda esiletõstmist väärivat momenti. Olen aus ja tunnistan, et selle aja briti filmidest on mul väga hämar ettekujutus. Mingil määral on vaadatud ühendriikide kuuekümnendate filme ja loomulikult hiljem poosetatud prantsuse kinoga, kuid brittidega tunduv side nõrk olevat. Võib-olla poiss kulliga, surnukeha otsiv fotograaf ja alasti haavlipüssiga trepil seisev gängster ongi mu varajasema briti kino ainsad paraleelid, hetkel küll ei meenu ühtegi muud Hammeri filmide kõrval. Kuna briti kuuekümnendate working-class draamaga mul võrdlusvõimalus puudus, hakkasin pea vägisi kõrvutama hilisema Alan Clarki väärtfilmiga Scum. Mõlemate filmide tegevus toimub borstalis ja on alguses vägagi sarnased. Kui aga Scum´i noor süsteemi vastu vihane mees valis vägivalla, siis käesoleva teose kangelane hakkab jooksma. Poiss jookseb ja jookseb ja jookseb end kõigest vabaks. Jookseb lahti painavatest mälestustest seoses isa surmaga, ema kerglasest käitumisest, igatsusest kallima järele ja kolooniadirektori haardest. Jooksmine on aga siiski vaid võimalus maailmale näidata, et see pole teda murdnud vaid muutnud omaenese elu peremeheks omaenese valikutega. Tom Courtenay noormehena kel kannatused lausa näkku kirjutatud, oli väga tugev ( eriti politsinikule valetamise stseen ), kuid üldpilt kuidagi hajus ja ei suutnud mind haarata. Otseselt igav ei olnud aga filmi lõppu ootasin küll juba kannatamatusega. Võib-olla tõesti teerajaja briti siotsiaalkriitilises kinos, kuid mitte minu maitse. 2/5

Tühjade taskutega päevavargad tööstuslinna tänaval.

Hush!

Hush! - Ryosuke Hashiguchi 2001