Kolmandaks hooajaks oli kogu Monkey Dust´i olemus juba nii omaseks saanud, et ma ei leidnud ühtegi asja mis meelt mõruks oleks võinud teha. Tegelikult algas see vaikne originaalse animatsioonisarja lummusesse vajumine juba teisest hooajast ning just mõningad seal esmakordselt mängutulevad tegelaskujud aitasid muuta viimase sesooni nii suurepäraseks, et võtab oigama. Kõige lahedam oli aga see, et ületrumpamise asemel hakati viimasest sesoonist hoopis huumoriga koomale tõmbama ning tulemuseks oli kuldne olukord kus mustast huumorist jäi järele vaid must masendus.
Kogu sarja kontekstis oli see loomlikult ikka veel naljakas, kuid kohati nii kurb ja valus, et isegi paljud töölis ja suhtedraamad ei oska sedavõrd võimsalt laastavat depressiooni linale tuua. Monkey Dust oli seriaal mis näitas õnnetuid inimesi ja traagilisi situatsioone nii süsimustalt, et võis tõesti napilt naeru asemel hoopis pisara välja meelitada. Ja minule selline lähenemine meeldis! 5/5
Paedofinder General jäi seriaali kõige vaimukamalt loodud tegelaseks.
2 comments:
Mulle esimese hooaja must huumor meeldis sedavõrd, et sinu jutud selle ära kadumisest&draamaks muutumisest toob hetkel hirmu peale.
Ei ole kindel kas oskan seda vääriliselt hinnata.
No ega ta nüüd ära kao, lihtsalt läheb veel masendavamaks. Küll sulle meeldib!
Post a Comment