In My Skin

Dans ma peau - Marina de Van 2002

Viimase aasta jooksul on mind tõsiselt häirima hakanud nn. ametlike diplomeeritud filmikriitikute jutt sellest kui šokeeriv või hirmuäratav mõni linalugu on. Ma üldse ei räägi tavalisest filmivaatajast kelle jaoks tõesti võib ekraanilt nähtud veristamine, homoseksualism või vaimuhälbed tunduda ebatavalistena, vaid inimestest kes terve oma elu ja karjääri on üles ehitanud filmide vaatamisele ning siis kurdavad, et see või too teos on nende jaoks liiga kange kraam, paneb kõhu keerama ning fakib liiga intensiivselt ajusid. Alles kurtis siin järjekordne asjatundja, et Michael Haneke filme ei saa mitu järjest vaadata, muidu lõpetab kinosõber oma elu hullumajas. Siis mida? Filmipelgus? Võib-olla tõesti, kuid pigem siiski oskamatus avaralt mõelda. Fantaasiavaegus mille tõttu vähegi tavalisest erinev võib tunduda koheselt nii võimsa löögiga, et võtab jalad värisema ja teeb ajule haiget. Just sedalaadi inimesed on aastaid leibeldanud käesolevat linalugu õudusfilmide alla kuuluvaks, sest nende jaoks on enesevigastamise puhul tegu asjaga ei kuulu mitte psüühilise haiguse, vaid millegi enama alla. Seal peab ju olema tume müstiline taust, seal peab olema midagi üleloomulikku. Miks muidu noor naine saab vaimse ja võib-olla ka seksuaalse rahulduse sellest kui ta lõikab ise enese keha küljest naharibasid ning joob ahnelt haavadest immitsevat verd? Taas teema mille kohta võiksid mõned kohalikud spetsiaistid kilgata, et kui jube ja masendav linalugu, tõeline õuduste vaatamine. Mina nägin aga kena draamalugu mis õnneks lõpes täpselt nii nagu ühele draamale tarvis, jättes lahenduste asemel vaataja mõtlema hoopis elu pisikeste iseärasuste üle. 4/5

HC emo, nuga käib naise enese nahal nagu lõikaks leivapätsi peolauale viiludeks.