Väikeseks etteheiteks kohatine liigne teatralsus. Konkistadooride maskid ning siin seal metsa alla asetatud kartongist pildid ei olnud üldse halb lüke. Esimene neist näitas ilmekalt mis moodi nägid valgeid "jumalaid" indiaanlased ning kuidas neile võisid nad kõik samanäolistena tunduda ja teine, pappkujude kasutus, lõi ühendava lüli iidsete illustratsioonide ning filmi vahele. Küll aga ma ei leppinud sellega, et kuningatel ja sõjaisandail olid liiga väikesed õukonnad ning liiga vähe sõdureid ja alamaid. Teatrilaval saab muidugi kujutada sõda nii, et viis meest võitleb viie vaenlasega, kuid avaratel platsidel linnavaremete vahel, rohumaadel ja metsades jäi statistidest küll puudu ning siin see filmi enese teaterlik olemus asja palju paremaks ei teinud, kuigi võib ju suured lahingud ja inimhulgad ise juurdse mõelda, mõistes, et stooripõhiselt ei oma see tähtsust. Lugu on vana purepecha legend vaprast noorest naisest kes koos meestega läks lahingusse ning tõi koju sõjasaagi mis tagas hiljem tema jumaliku olemuse ning aitas kaasa hõimu (ajutisele) iseseisvusele. Üks väike killuke konkistast mis toodud ekraanile ajastutäpselt, ehk siis audentsete rõivaste, kommete ning keelega. Ilus ja haarav film indiaanikultuurist. Mehhiklaste oma Apocalypto. 4/5
Papist joonistused ilmestamas stseene ning valgete sarnased valged näod. Filmis hiljem, kui hispaanlased põlisrahvale nägupidi tuttavaks said, kadusid ka maskid.
No comments:
Post a Comment