Garth Ennis, Steve Dillon - Preacher #18–26Vertigo 1997
"Preacher reminds readers how much fun is to watch the good guys kick some ass." - Spin
"Preacher features more blood and blasphemy than any mainstream comic in memory." - Entertainment Weekly
Need kaks reklaamilauset tutvustavad kenasti koomiksit. Esimene tähendab, et pidevalt toimub lapsik mollimine ning teine lause tutvustab pildivihikus vohavat mõttetut vägivalda ja roppusi. Aga lugeda on OK! Eks jätkan tasapisi.
12 comments:
Ma imestan mis ajast siis sul maitse niivõrd elitaarseks artsy-fartsyks muutus et vana hea vägivald, jalaga perse naljad ja tissi ja tussi välgutamine enam ei meeldi...?
Näiteks Preacher meeldib mulle kõvasti rohkem kui Invisibles, mida ma ausalt öeldes ei pea teab mis koomiksikunsti meistriklassiks. Aga mul on eluaeg olnud tõrge igasugu unenäotrippide vastu ka
Preacheris ei ole see jalaga andmine põhjendatud muuga kui, et pulli teha, hoida lugeja tähelepanu. Stoori põhiselt ei oma need hetked mitte mingit väärtust.
Hea, et ma Preacheri kätte sain õigel ajal, st paar aastat enne või nõks peale 20ndaid.
Siis mulle see küll mainstreami asjadest väga meeldis. Praegu ilmselt ei naudiks ma seda pooltki enam nii palju.
Meenutab mulle praegu mõneti seda True Bloodi kangesti. Voodoo, vampiirid,tõeline armulugu, religioon, vägivald, palju kiiksuga tegelasi ja kõik sellise jänkikastmega üle valatud. Isegi peategelased on välimuselt sarnased (kuigi mitte küll tüpaazidena).
Mul on neid riiulis veel 5 tükki ootamas, loen siiski kõik uuesti läbi. Kusjuures lõpu poole toimuvat ei mäleta ma pooltki nii selgelt kui esimesi albumeid, seega võib veel isegi põnevamaks minna. He he!
Kokku on peiperbäkke üheksa, mingil hetkel hakati seljale isegi järjenumbreid trükkima. Ilmselt saadi kirjastuses lõpuks aru, et poes on ostjal muidu ikka väga keeruline aru saada, kust alustada ja kust jätkata. Nende üheksa sees on muidugi lisaks põhiloole ka kõikuvama tasemega lood kõrvaltegelastest, üks kogumik vist ainult neist koosneski.
Minul jäi miskipärast viimase peatüki - Alamo - lugemine pikaks ajaks pooleli ja sai läbi viidud aastaid peale varasemate osade lugemist. Aga, jah, takkajärgi on tunne, et parim osa oligi just too siinmainitud "Proud Americans".
Kes asjaga alles nüüd tegelema hakkab, siis praegu on ilmumas kõvaköiteline sari, igas köites paari tpb jagu seeriaid.
Mis puutub kaua tuututatud ekraaniversiooni, siis mind isiklkult huvitaks see ainult siis kui peaosas oleks Ron Livingston. Aga kuna ta on juba praegu pea kaks aastakümmet vanem kui Jesse Custer, siis ilmselt seda ei juhtu. Ja ega peale nii pikka sogutamist poe ka filmist midagi head oodata.
Huvitav on ka see, et vähesed Ennised, mis veel ette jäänud, ei tundu kaugeltki nii head (Hellblazerit pole lugenud). "Heartland" oli küll päris ok, realistlik lugu Põhja-Iirist.
Minuarust olid esimesed 1-6 väga head, 7 ja 8 igavavõitu, kuid 9sas taas väga kõva.
Muljetasin pikemalt Kuradisse http://trykiveakurat.wordpress.com/2010/05/06/preacher/
Ma ekraaniversiooni küll priitserist ette ei kujuta. Vähemalt mitte jänkidelt. Tahes tahtmata hakkaksid nad lõpuks vägivalda ja roppusi sealt vähemaks rookima ning lõpptulemus oleks tõenäoiselt mingi vormitu-näotu jurts.
Sa Trash oled juba nagu mõni vana bändimees kes tuleb lavale, tõmbab korra näppudega üle keelte ning kellele seejärel fännid kõik laulud ise ette laulavad...
ehk kommentaarid on pikemad kui post ise
"Heartland" suruti mingi Hellblazeri tpb vahele, äkki oli "Rake at the Gates of Hell", võin ka eksida ega viitsi kontrollida praegu. Nojah. Ennise leivanumber - hiigelpikk mölaajamine mittemillestki täitis 90 % kogu loost. Oli siiski ka mõnusaid momente, käpardliku noormehe püüdlik armuavaldus ma ei mäleta kas Constantine'i vanale pruudile Kit'ile või kekllelegi teisele kambas olevatest naistest. Protestantide ja katolike vahelist vägivalda oli ka ausalt kujutatud.
Mis puutub sellesse, et Trash kirjutab 2 rida ja siis kõik kirjutavad leheküljepikkusi kommente siis eks see näita et teema on õige, inimesed tahavad sest rääkida ja kui mujal ei saa, siis vähemalt Trashi säästuarvustuse kommentaarideski...
Proud Americans oli vaid mainstoorit riivav ning koosnes kahest mitte just haaravast eluloost, Jesse isa Vietnami seikkaus ja Cassidy vampiiriks kasvamise lugu. Kumbki eriti hea ei olnud.
Nojah, nagu ikka - kui saab segamini ajada siis ajan, siin oli ju jutt kolmandast tpb-st. Tegelt oli mälu järgi minu jaoks parim teine raamat, too vanaema ja veealuse kirstu lugu. Ehk siis hoopis "Until the End of the World". Tegelikult võikski ehk öelda, et parim osa on koos esimeses kõvaköites, milles on esimesed 12 vihikut. Mis "Heartlandi" puutub, siis seda lugesin ma peale ilmumist oma tosina aasta eest ja tollal tundus küll teistmoodi kui muu ette jäänud kraam.
Mulle ka see vanaema lugu esmalugemisel meeldis. Teist korda aga tuli liiga palju tuttav ette ning enam ei köitnud nii, tundus isegi liiga lihtne.
Post a Comment