4 - Четыре

Chetyre - Ilya Khrjanovsky 2005

Ega sõnapaar vene sürrealism ei ole mingi magnet, et endast kohe huvituma paneks ning eks suurem osa sealsest autorikinost jääbki rumalaks rahmeldamiseks, kuid käesolevaga tutvumine tuli küll hea üllatusena. Üks neist filmidest mis vaatamise ajal meeldis, kuid alles päevi hiljem peas kummitama hakates ning nähtud stseene peas läbimäludes end maksma pani. Vaatama hakkasin kuna stsenaristiks hiljuti loetud "Opritšniku päeva" autor Vladimir Sorokin, kuid tema peenest pilahuumorist mõjuvamaks võiks pidada isegi lavastaja ning operaatori tööd, kes koos lõid vägagi mõjuvaid irreaalseid kaadreid. Neli suutis ära teha, pakkudes ühtviisi koomilise absurdiga tänapäevarealismi ning vastandada seda arhailistele kommetele, viies vaataja suurlinna melust paari tunnise rongimatka kaugusel asuvasse maakohta, tsoonide ning sõjaväeosade vahel asuvasse armetusse poolhüljatud külla. Mõlemat, nii linna- kui maaelu kujutatakse kõverpeeglis ning moonutatuna, kuid need värelused on imeväikesed ja mõjuvad meeli ergastavate impulssidena. Film algab kolme inimese kohtumise ning kolme väljamõeldud eluloo jutustamisega. Ometigi on grupi parima jutustamisoskusega mehe fantaasiajutt justkui mõistulugu ning selles eralduvate märkide juurde pöördutakse filmi kestel mitmeid kordi tagasi. See annab aga teosele veel ka müstilise tasema ning lõputiitrite alates võib vaid kurbust tunda, et nelja noore naise sünnipärale mõnd kindlamat vihjet ei tehta, vaid jäetakse vaatajale fantaseerimisruumi.Tavaliselt see mulle meeldib, kuid seekord oleksin oodanud jõulist puänti seoses numbriga neli. 4/5

Külaelu.