One Dollar Project - On Top Of The Grey City And Morning-High Flashback Riders

One Dollar Project - On Top Of The Grey City And Morning-High Flashback Riders
One Dollar Project 2009

1. Wired
2. Tomorrow Morning
3. Laughning Assassins
4. Murderhead
5. C.S.M.G.
6. Second Floor
7. Satancristo
8. Great Disaster
9. Adaptor
10. Human-Machine
11. Crucifixion
12. Dirty 900
13. Cruising
14. Seeker
15. Take Care
16. Long Way To Go
17. Metamorfoos

Ärge seda vaieldava kujunduskvaliteediga papist taskut tähele pange, võtke kena tibukollane plaat välja, asetage oma CD mängijasse ning laske end kolmveerand tunni vältel sõidutada minevikku, muretseda ei tasu, rong toob ratastekolinal ning rööpakriginal plaadi lõpupoole teid kenasti olevikku tagasi. One Dollar Project on oma esmaalbumil teinud väga kergesti seeditava segu kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse muusikaparemikust, rockist mis sel ajal kiirema taibuga noorte kassettmakkidest ja vinüülidelt maha mängiti. Plaat isegi kõlab nagu tuleks muss kassettmakilt või siis plaadimängijast mille taga Riia Elektroonikatehases kondiliimiga kokku pandud kõlarikastid.
Üheksakümnendate algus oli hoolimata kroonilisest rahapuudusest, kohustuslikust vastuseisust vanematega, oskamatust ja piinlikust käitumisest tütarlaste seltskonnas ning ülemõistuse ohtrast alkoholi ning keemia tarbimisest siiski minu jaoks kuldaeg. Seda suuresti tänu muusikale, tänu sadadele sahtlis vedelevatele helikassettidele mis alati igas situatsioonis pakkusid sobivat tooni lohutuseks, tekstirida elus edasi murdmiseks või rõõmustasid koos sinuga kui hommikul kerge pohmelliga ärgates leidsid taskust eile õhtul baaris kohatud neiu telefoninumbri.ODP debüütplaat tõi minu jaoks tagasi just need mälestused, sest nende muusika kattus bändidega mida noorena kuulasin. Sonic Youth, Dinosaur Jr., Hüsker Dü, Helmet, Ministry ja Pearl Jam, sekka hooletuid garaažibände, romantilise puudutusega indieunelejaid, sülitavat hardcorepunki ja outsider riffrocki. Isegi plaadi kestvus, ehk nelikümmend viis minutit, viitab minevikule ja mõjub nostalgiliselt. Oli ju see tavaliselt ühe kassetipoole läbikäiamise kestvuseks, täpselt sobib aeg end ühele bändile pühendamiseks.
Räägin siin neist minevikutunnetest ja paralleelidest mida album kuulates tekitas ja solvan võib-olla sellega bändipoisse. Tahaks ju igaüks ikka midagi uut ja ainuomast välja pressida, särada valguses mida ise on loodud. Vabandan, kuid minu arust ei ole selline kõrvutamine halb ja kui "On Top Of The Grey City And Morning-High Flashback Riders" kõlab peale viieteistaasta taguse USA alternatiivmuusika paremiku veel ka kuradima ägedalt ning on äraütlemata iisi ja ladna minekuga, siis ei tohiks küll pead norgu lasta.Pealegi on kolm kriteeriumit kust bänd väljub kindla võitjana. Rockib rajult, vokaal mõjub oma ugri-ürgsuse aksendiga omapäraselt, kohati lausa maagilis-müstiliselt ning plaat on üldpildis väga kuulajasõbralik, tekitab koheselt tahtmist teist korda uuesti play nupule suruda ning järgmisel päeval kolmandatki korda masinasse lükata. Kiita tuleb ka palade mitmekülgsust, iga järgmine lugu kõlab teist moodi kui eelmine ning jääb tänu sellele hulga paremini meelde kui lihtsalt mõni ühtlasest helimassist väljatiritu. Igal biisil on ainuomane nüke juures, iga lugu elab enda elu ja plaadilt kuulates hoiab see tähelepanu teravdatuna, ei lase helifoonil end mugavalt kanda. Eks muidugi kaks aastat kestnud salvestused andsid ka oma osa träkkide eripära väljakujunemisesse aga igal juhul on selline "kollaaž" hulka huvitavam ühtlases sessioonis sisse mängitud tervikplaadist.
Kui varem viskasin neid plaati kuulates esile kerkinud mälelestustesudu bände, siis lõpetuseks mainin ära veel ka Jim Arrow & The Anachrones´i. Nende omanimelisel Kuldnoka poolt reliisitud helikasseti lõpetas kodumaises keeles lauldud Linn ja sarnaselt ka ODP plaadil - eestikeelne lõpulugu Metamorfoos on täpselt sobilik punkt sellele minu puhul nostalgiat esile kutsunud rockialbumile.

Pildid ODP MySpace´i lehelt.
Eesti hard rock underground - aastal 2009 elujõulisem kui kunagi varem.