Dead and Breakfast

Dead & Breakfast - Matthew Leutwyler 2004

* Trash has joined #sexclub666
* ChanServ sets mode: +v Trash
<@kbong> trash, soovilugu hällõuviiniks, vaata dead & breakfast ära ja kirjuta
<@kbong> http://www.imdb.com/title/tt0350774/
* ThhR has joined #sexclub666
* ChanServ sets mode: +v ThhR
<@trash>on ka hea?
<@kbong>parim
<@kbong>üks parimaid viimasel ajal vaadatud horror
<@kbong>filme
<@trash>ok
<@trash>uurin
<@kbong>ärauuri, vaid vaata
<@kbong>mootorsaega sõidetakse zombiele kaela sisse
<@kbong>verd pritsib kaamera läätsed täis
<@nassuke>lol
<@trash>:)
<@kbong>peale romero living deadi parim klaustrofoobiline horror kus majas barrikeerununa võideldakse zombiedega
* @kbong kuulab: Outbreak - No One Cares [You Make Us Sick - 2004]
<@trash>ok
<@kbong>holliwuudi parimad näitlejad
<@nassukas>muna sügeleb
<@nassukas>ei tea kas kisub vihmale
<@kbong>sitaks hea
<@kbong>zombikas
<@kbong>tasemel muusika ka veel
<@trash>ok
<@trash>rääkisid pehmeks
@kbong kuulab: Shipwreck A.D. - Decay [Self-Titled - 2005]
* @kbong has quit IRC (Quit: « Ė×Ēü®§īöń » Info~[v9.5]~ Released~[October 27, 2003]~
)

Tundub, et Paranoiadisko nautis vaatamise ajal liialt drooge, sest selge pilguga lähenedes oli film ikka paras jurts. 1,5/5

Star Wars : Deleted Magic

Deleted Magic - George Lucas, Garrett Gilchrist 1977, 2005

Tähtede sõjast ei saa muidugi kunagi liiast. Taaskord vaatasin ( nüüdse) sarja esimesena ilmavalgust näinud filmi läbi, seekord aga mitte sellisena nagu George Lucas seda plaanis. Tegu oli hoopis fänmade DVD-ga kus originaalfilm jooksis taustana ja montaažiga oli peale "kleebitud" arhiivisügavustest leitud erinevaid alternatiivlõike, behind the scenes kaadreid, teistlaadseid audioklippe, kohati seletavat heliteksti sellest kuidas pilti on ajapikku muudetud ja lisaks veel jooksis all informatsiooni jagav subtiitririda. Garrett Gilchrist on muidugi fan-edit maailma suurkuju ja talle kuulub tänu haruldaste teoste restaureerimisele minu suur tänu, kuid käesolev töö jäi kahjuks väheke puiseks, sest puhast lusti oli vähe. Seda küll võrreldes järgnenud Building Empire´iga kus puuduvad lõigud olid isegi fännide poolt juurde animeeritud ja võttes arvesse, et tegu mehe esimese filmiga sellel liinil, kuid ikkagi oleksin oodanud väheke kergemat ning humoorikamat lähenemist. See nüüd muidugi ei tähenda, et fändokumentaal vaadata ei kõlbaks. Star Wars´i austajatele on teos kindlasti kohustuslik aga olen veendunud, et pakub huvi ka teistele, sest sisaldab hulganisti põnevaid paljastavaid fakte filmi telgitagustest. Eriti äge oli näha kuidas film 30 aastaga muutunud on, sest meile praegu müüdav DVD erineb nii mitmeti aastal 1977 kinos linastunud versioonist. Audiot on uuesti peale loetud, muutes sellega sisukäänakuid, montaažiga on loodud uusi vaatenurki ja peidetud teisi ning hiljem on digitaalselt kõiksorti kraami juurde lisatud. Kui seitsmekümnendail arvati, et tegu on vaid üheainsa kompaktse filmiga, siis nüüdseks on Star Wars´ist lõigutud eepose episoodi variant ja kui sulle erinevused punaseks värvituna ette näidatakse on aeg vaid imestada. 3,5/5

Kuigi see Luke´i sõber jäi montaažilaua põrandale, kostub ta nimi paar korda filmi jooksul ekraanilt, samas kui vaataja kõrvust võib see tähendusetu faktina lihtsalt mööda joosta.

Sügavamad sisukirjeldused - JAH või EI

Kes mu blogi mõnda aega lugenud on teab, et olen sisukirjelduste lisamisel üsna kokkuhoidlik. Tavaliselt ma ei kirjuta üldse otsest ülevaatet toimuvast ega lisa sisu ümberjutustust, vaid annan ainult omapoolse hinnangu kuhu olen tavaliselt paar filmi tegevust tutvustavat lauset lihtsalt vaikselt sisse peitnud. Mõnikord muidugi kirjutan ka neid a´la "juku läks mallega bussi peale, buss sõitis kraavi, terroristid võtsid kõik reisijad vangi ja lõpuks sünnitas malle vangilaagrist põgenedes dzunglis talle tulnuka poolt tehtud beebi kes kolme aastaseks saades ema ära sõi" tüüpi kirjeldusi, kuid olen püüdnud pigem filmi soovitada oma üldhindava arvamuse kui toimuva ette ärarääkimisega. Küsimus minu blogi lugejaskonnale ongi, et kas ma peaksin tulevikus rohkem tähelepanu pöörama otsesele ümberjutustavale sisukirjeldusele, spoilereid loomulikult paljastamata või kõlbab huviäratamiseks lugeda ka ilma? Lubadusi ei anna, et iga postitusega koos on filmi tegevust tutvustav lõik, kuid arvestan teie arvamusega. Tänan!

Demon City Shinjuku

Makaitoshi Shinjuku - Yoshiaki Kawajiri 1988

Kusagil keskpaigas mulle see legendaarse lavastaja anime isegi meeldis. Shinjuku oli mahajäetud lagunev surnutelinn mis kubises deemonitest, kummitustest ning lindpriidest ja meenutas kergelt oma ohtlikuses ja tardumuses Stalker´i tsooni. Deemonlikud monstrumid olid oma välimuselt ja võimetelt normaalsed, sissepõimitud kummituslugu keskpäraselt OK ja ka hüljatud linnas hulkuvad tegelased täitsa oodatud lisa muidu vaid maagilistele võitlustele üles ehitatud animesse. Peategelase ja teda saatva tütarlapsega toimuvad maagiamängud ning reaalsed võitlusedki olid vaadatavad ning kohati isegi pinevad. Kui aga lõpp lähemale tüüris, langes kogu anime klišeelikku kismasse hea ja kurja vahel milles ei peitunud ühtki originaalsusesädet ega ootamatut pööret. Lõpuks liiga sirgjooneline seiklus-reis Shinjuku deemonitelinnas, oleks võinud paari tumeda veidruse ja deemon-perversusega üllatada. 2/5

Shinjuku - heade mõtete linn.

Pet Shop Boys - Highlights Tour 1989

01. Opening
02. One more chance
03. Opportunities
04. Left to my own devices
05. Rent
06. Heart
07. Paninaro
08. Love comes quickly
09. Later tonight
10. Nothing has been proved
11. It's a sin
12. Shopping
13. Domino dancing
14. Occupy your mind
15. King's kross
16. Always on my mind
17. West End girls
18. It's alright

Minu maitsele liiga kariibipärane ülesehitus kus neegrid ja latiinod puusi hööritasid ning karnevali meeleolu õhus rippus. Lood ka muidugi sellised ( Paninaro, Domino Dancing ), kuid minu jaoks sobib PSB-ile britilik külmus rohkem kui sambarõivad ning val toimuv "tantsud tähtedega". Laulud olid klassikalised hitid ning Derek Jarman´i videotaust ja kontserdi lõppmontaaž positiivset fiili lisav.

Happy End

Haepi-endeu - Ji Woo Chung 1999

Blogi alustades andsin sõna, et kirjutan igast filmist mida vaatan hoolimata sellest kas on tegu hea kinolooga või siis tallamist vääriva prahiga. Head ja vead koos annavad terviklikuma pildi nii blogist kui blogijast enesest, tuues sellega inimese isikliku maitse paremini esilele ning andes mulle kui lugejale selgema pildi kuidas peaks sealse blogi postitusi enda jaoks objektiivselt võtma. Annab niiöelda võtme millega aganad teradest eristada ka siis kui arvustustele antud hinded lubavad sarnaselt head filmielamust. Nii mõnedki korrad olen selekteeritud arvamusvalikutega blogisid lugedes hämmingus olnud, et miks kirjutaja kõigile filmidele aga häid hindeid laob ja kuidas võib, et inimesele kõik niiväga meeldib. Siis aga meenub, et käkid jäetakse lihtsalt mainimata ning sellest ka säärane väärkuvand.Võib-olla pole see ülesanne kõigile kergete killast, sest sama ideega alustanud Nuks lõpetas üldse kirjutamise ja Soprano kurvastab, et blogis mainimata jäänud filmide nimekiri muudkui kasvab ja kasvab. Minul endal röövib pereelu päevat niisuure osa, et paratamatult peab aeg-ajalt loopima säästuarvustusi või siis väsimusest paksu peaga tuima teksti tippima mida endalgi hiljem igav lugeda. Kui filmivaatamisele jaksan väsinuna veel tähelepanu pöörata, siis kirjutamiseks peab hoogsam tuju olema. See sissejuhatus tulenes sellest, et käesolevat filmi vaatasin paar aastat tagasi, kuid unustasin seda siis blogis kajastamast. Iga film saagu aga paari rea vääriliseks, nagu öeldud ja seetõttu saab vana võlg tasutud. Filmist mäletan seda, et tundus keskpärane ning meenutas oma ülesehituselt ja palja pinna rohkuselt rohkem mõnda euroopa draamat kui koreale omast lõikavat traagikat armsa naivismi puudutusega. 2,5/5

Hiruko the Goblin

Yôkai hantâ: Hiruko - Shinya Tsukamoto 1991

Tsukamoto elust pajatavat dokki vaadates jäi Hirukost üsna kasin mulje, kuid nüüd tulevase HÖFF´i valguses, kus meister ise võib samuti Haapsalut väisata, otsustasin filmile siiski võimaluse anda. Ega nüüd eriline rõõmupomm olnud, kuid lahe kergelt libisev õuduskomöödia ja tsillitav fantaasiafilm siiski. Vaadates ei tasu unustada, et valmimisajas paigutub teos Tetsuote vahele, olles seega lavastaja esimene samm produtseeritud filmide maailma ning väikeseeelarvelise, seda isegi jaapani mõistes, kohta oli Shinya Tsukamoto suurepäraselt hakkama saanud. 3,5/5

Kratikütid.

Dead Space : Downfall

Dead Space: Downfall - Chuck Patton 2008

Ei mäletagi millise hiljuti vaadatud DVD alguses käesoleva horror-animatsiooni trailer oli, igatahes sai ära vaadatud ja sellest hetkest oli kange kihu ka filmi täispikkuses näha. Mitte, et mul just suured ootused oleks olnud, trailerist oli selgelt näha mis tasemel animatsiooni ja looga on tegemist ning veidikene ajusid liigutades oli võimalik isegi kogu stoori parimate lõikude järgi oma peas rekonstrueerida. Lihtsalt ulmet on viimasel ajal kuidagi napilt ja kui sulle lisaks sci-fi´le pakutakse veel ka zombiestunud monstrumeid koos veristamise ja gorega, siis tekib paratamatult ind säärase kraami järele. Võib ausaks kaubaks pidada küll, sest mida ootasin seda ka sain. Olid metsistunud elavlaibad, kena välimusega kosmoselaevad, keskmine ulmelugu ja boonusena veel splätterlikku kehade poolitamist. Kuna tegu on videomängu sub-stooriga, siis oli mõistetav ka kollide erinevad suurused ja klassid ning hilisem relva upgradimine, ehk püstoli vahetamine laser-mootorsae vastu. Täitsa OK seiklus, just parajalt lühike ja lihtne. 2,5/5

Videomängu promojoonistus.

Sex Madness - Human Wreckage: They Must Be Told

Sex Madness - Dwain Esper 1938

Lootsin, et tegu on taaskordse exploitation kurioosumiga kus õppefilmi sildi all püütakse pakkuda vilksatusi paljast kehast või demonstreerida ahvatlevaid pahesid. Tegu oli aga tõeliselt halva filmiga kus kogu seksuaalõpetus püsis vaid targutamise taga ning korraks näidati dokumentaalkaadreid ning võltsvõtteid süfiliitikutest kui seksielu paratamatust tagajärjest. Need filmi jaoks linti võetud kaadrid süüfilisehaige käe ja jalahaavadest olid nii fake´id, et arvatavasti taipas kolmekümnendate kinokülastajagi ehtsate kärnade asemel näha suvalisi nahale tehtud plätserdusi ja vere asemel värviniresid. No ikka tõeliselt halb film. 0,5/5

Pattulangemine.

The Five Star Stories

Five Star Stories - Kazuo Yamazaki 1989

Esiteks raputas mind kauges Viie Tähe galaktikas kasutatavate sõnade kõla või siis oleks jaapanikeelset animet vaadates õigem öelda vist, et tõlkesõnade kõla. Hiigelmechasid kutsuti mortar headd´ideks ( päris detailitäpselt joonistatud ), nende juhid olid headdliner´id ja nemad kasutasid omakorda fatima´te abil lahingmasinate juhtimisel. Samuti jooksis ingliskeelsest subtiitritekstist läbi master´it tähendav sõna meister eestipärase kirjapildiga. Lahe! Morter Headd´id ja neid ümbritsev olid filmi tugevaim osa, ehe science fiction mis vähemalt minule tundus konseptilt originaalne ja ennenägematu. Nimelt oli mecha töölesaamiseks vaja inimesest juhti ehk headlinerit ning tehisorganismi, inimeselaadset androidi, niinimetatud fatimat, kes töötas lülina masinajuhi ja masina vahel. Kuna masinate võimed polnud piiratud vaid tehniliste näitajatega, vaid kasutasid ära headlineri ja fatima mõttevooge ja emotsionaalseid võnkeid, luues läbi selle gigantmechale uusi omadusi ja võimeid, siis loomulikult pidid juhid ning neile alluvad tehisinimesed omama võitluskonet juhtides head klappi. Mida parem sobivus peremehe ja tema fatima vahel, seda tugevama energiavälja ning võimekamate omadustega mortar headd, mõnikord lausa jumalikku väge omav. Samas aga võis treenitud fatima asemel läbi ajada ka telepaatilise elukaga keda kutsuti etriml´iteks, kuid loomulikult ei olnud nende võimed androidiga võrreldavad. Kui morter headd´de nüke välja jätta, siis sai veel ka parase annuse korralikku fantaasiamaailma, kuid kahjuks seadis seekord piirid anime kestvus. Mamoru Nagano mangasarjal põhinevana ei suutnud film oma 65 minutilisuses kuidagi kogu Viie Tähe maailma haarata ning meenutas seeläbi lihtsalt üksikut episoodi mõnest sari-saagast. Ei jõudnud ultra-androgüünsed tegelased sümpaatseiks muutuda ega taibanud ma kuningriikide suhetest midagi ning seetõttu julgen oletada, et anime oligi suunatud rohkem mangaga tutvunud inimesele. Näiteks kui tead Star Wars´i maailma on sul lihtsam ka mõni samas universumis toimuv koomiksiseiklus või lisalugu kiiresti õigesse konteksti paigutada, kui aga mitte, jääb kõik olenema asja isiklikust kvaliteedist. Mangasarja lugemata võisin ma hinnata vaid selle järgi mida nägin ning selleks olid mortar headd´id oma kolmiksümbioosse ( inimene - poolmasin - masin + lisana jumalikkus ) juhtimisstiiliga ja see meeldis. 3,5

Mortar headd ja tema jalgevahel seisev headliner.

My Winnipeg

My Winnipeg - Guy Maddin 2007

2002 andis Kunstiakadeemia välja raamatu "Tallinna juht. A User's Guide to Tallinn" kus mitmed tuntud kirjamehed tutvustasid vabas vormis oma kodulinna rõõme ning muresid, sekka veel fotosid majaseintele soditud graffititest, roostetanud elektrikappidest ja Kopli räämas puithoonetest.Tavalisest reisijuhist väheke erinev Tallinnat tutvustav teos, rohkem punk-rokkari või hipi maitsele kui saksa vanapaari marsuudinäitajaks linnatänavail. Guy Maddin´i filmi võib suhtuda sarnaselt, mitte just otseselt linna tutvustav dokumentaalfilm, vaid rohkem meeleolu loov taies kus segamine reaalsus ning ulmad. Mina jagaksin meeleldi filmi kolme erinevasse ossa millest esimene oli ka raamistik. See kujutas noore mehe lahkumispüüdlust linnast mis teda ometi haardest lasta ei tahtnud, vaid tuletas vägisi meelde oma eksistensi, seda küll kahjuks minu maitsele liiga poeetiliselt, kuid noormehe jaoks painajaliku veenvusega. See oli justkui Winnipeg´i tänapäevane olemus - lumised tänavad, öölaternate peegeldav valgus, paar õhtupeale jäänud autot proovimas esimese käiguga läbi lumehangede sõita ning poodide tuledesäras vaateaknad. Vaikne valgustatud lumine linn. Teisena fantaasiamaailm mis koosnes lavastaja pseudolapsepõlvest, tema suhetest perekonna ning emaga. Lavastuslik, humoorikas ning meeleolukas, haarates vastukaaluks luulelisele linnapildile Winnipeg´i mikromaailma ja lähenes kogu õhkkonna tutvustamisele läbi konkreetsete inimeste ning nende õigete ja väärade tõekspidamiste. Ja lõpuks dokumentaalne lähenemine mis minu jaoks oli kõige huvitavam. Siia oli samuti segatud Maddin´i lapsepõlvemälestusi ning ajalooliselt sündinud lood tänu sellele lavastuslikult enim pakkuvad. Režissööri visioon toimunust oli edasi antud temale omaste elementide ning märkidega ning meenutades autori varasemaid filme olles samas aga absurdse komöödia ja eksperimentaalse mõttelennu asemel ajalooliste sündmuste otsene peegeldaja, langemata liigsesse ulmelisusse ega faktikaugusse. Maddin´lik dokumentaalfilm Winnipeg´i linnast. 3,5/5

Linnataha jõkke külmunud hobused mis olid ühel talvel kohalik vaatamisväärsus ja romantiline kohtumispaik armunutele.

Chanbara Beauty

Oneechanbara: The Movie - Yôhei Fukuda 2008

The Substitute

Vikaren - Ole Bornedal 2007

Kunagi oli selline komöödia nagu My Stepmother Is an Alien kus Kim Basinger´i poolt mängitud tulnukas proovis seksika tsiki välimuses armastust kogeda. Käesolevas õuduskomöödias oli armastust otsiv tulnukas meskeerinud end kooliõpetajaks ning kamp klassi kõige terasemaid õpilasi peale jahmatavaid avastusi, asusid veidra pedagoogi saladust ka lapsevanematele paljastama. Täiskasvanud muidugi ei tahtnud uskuda, sest kooli asendusõpetaja oli igati viks naine, küll võib-olla väheke eksentriline ja veidra huumorisoonega, kuid kindlasti kohe mitte elusaid kanu õgiv monstrum. Ühe parima üheksakümnendate thrilleri Nattevagten´iga maha saanud Ole Bornedal oli lavastanud teismelistele mõeldud õuduspõneviku mis kõlbaks vaadata ka täiskasvanutel. Alul nii tunduski, kuid lõpp oli nii maitsetult hale, et pigem jäi mulje kui teismelistele mõeldud õuduspõnevikust mis kõlbaks vaadata mudilastel. Vaimuka ja muhedana alanud film küttis võimsalt lootusi - asendusõpetaja tulnukalik olemus, koolilapsed ning nende vanemad ning kogu nende ümber toimuv oli põnev, koomiline ja mõnus vaadata. Vaikselt aga hakkas ebakõlasid sisse viskama, justkui lavastaja ei oleks mäletanud mis filmis üldplaanis toimuma peaks ning millised niidiotsad on vaatajale juba pihku surutud ning tänu sellele jätkas stseenidega mis varemnähtud infokildudega kuidagi kokku ei sobinud. Lõpuks aga jäeti mõnedele mõistatustele üldse vastused andmata, vaid eelistati vaataja uudishimu rahuldamisele hoopis üllatustevabat ja lapselikult lihtsat twistivaba lõppu. Kahju, hea film rikuti ära. 2,5/5

Humanoid koos oma õpilastega.

It's My Mother’s Birthday Today - Footsteps

It's My Mother’s Birthday Today - Guy Maddin 2008
Footsteps - Guy Maddin 2008

Maddinil on nii palju lühifilme, et juba traditsiooniliselt topitakse iga uue filmi DVD reliisile paar tükki lisadena kaasa. Criterioni Brand Upon the Brain´i lisade hulgas olid peale dokumentaalfilmi Maddin´ist need kaks mehe stiilile omast röömurõket, lavastatud ekstra selle DVD jaoks. It's My Mother’s Birthday Today rääkis mehest kes laulab, sööb kanamune ning avastab lõpuks oma maja boileriruumist karja eksinud tibusid. Footsteps oli aga väga sümpaatne austusavaldus Brand Upon the Brain! filmi helindanud inimestele, näidates vaheldumisi kaadreid nende nippidest helide loomisel ning nende töö tulemustest filmis. Loodan peatselt alustada My Winnipeg´iga. 3,5/5

Guy Maddin

Wanted

Wanted - Timur Bekmambetov 2008

Algus oli paljutõotav tänu lennukale absurdsele fantaasiale, kuid peagi selgus, et seda lendu jätkus vaid vähese matka tegemiseks ning film langes kõrgust kaotades järjest madalamale kuni maandus tüüpilisse klišeelikku Hollywood´i porri. Loodetud iisi actioni asemel pakuti tüütuks muutuvat põmmutamist mida ei päästnud kolossaalsed eriefektid ega ülevõlli aetud lugu, kogu see trall oli lihtsalt liiga labane ja vägisi omanäoliseks surutud, et olla aus ja hea. Kui paljud kohalikud blogijad võrdlesid filmi Shoot 'Em Up´iga, siis mina küll paraleeli ei näinud. Kui Shoot 'Em Up oli ilma liigsete pingeteta lihtne meelelahutusfilm, siis Wanted tehislik, hingetu ja punnitatult cool. Kui esimene tsillis mõnuga, siis teisel oli pidevalt kramp sees, et kas ikka on piisavalt lahe ja, et kas on ikka parajalt effektseid kaadreid või paneks veel paar tükki juurde. 2/5

Deleted scene.

Kaasasündinud kohustused

Kaasasündinud kohustused - Rao Heidmets 2008

Rao Heidmetsa uus animatsioon oli hoogne, värvikirev ja satiiriliselt terav. Pilakohteks oli võetud televisioonisaadete kemplemine vaatajareitingute pärast, sõltuvus telekanalite meelelahutusest mis paneb unustama reaalset elu ning järjest süvenev uudishimu leida ekraanilt midagi ennenägematut ja rohkem närvikõdi pakkuvamat kui eelmine saade. Heade detailide, montaaži ja audiotaustaga koomiline lugu mis meediakriitikas ja rütmitransis meenutas Johan Söderberg´i aastatetaguseid Lucky People Center´i videokollaaže. Mina oma aktiivsest rumalusest pidin seda paralleeli muidugi lavastajahärrale kohe peale esilinastust mainima minema ja ega see sarnasuse jutt kellegi varasema loominguga ei paistnud just meeldivat. Samas tänu minu sekkumisele parandati aastaid tagasi ta valesti kirjutatud nimi IMDb-st ära nii, et tasamäng. 4/5

Foto: Peeter Langovits Postimehest.

Lili

Lili - Riho Unt 2008

Varastasin lastehooldamise tagant tunnikese ja hiilisin kinno uusi eesti nukufilme vaatama. Riho Undi Lili oli küll tänu ilmekalt esiletoodud rottidekamba persoonidele igati mõnus vaadata, kuid üldpildis üpris hajuv killuke. Isegi kui sa asendad peas rotid venelastega, paraleel mis tänu nende iseloomulikule käitumisele ja väljendub platnoilikuses, lääneliku absurdses mittemõistmises ning vodka ja paberossilembuses, jääb stoori ikkagi lõpuks vaid virvenduseks, puudutamata emotsionaalselt ühtegi närvipunkti. Kenasti tehtud, kuid hingetu. Võib aga mänglevalt öelda, et "hing sees" on Eesti Nukufilmi moto. 2/5

Rotivalss.