Aastaga vaatasin läbi 545 filmi...

... lisaks 49 lühifilmi ja lühianimatsiooni, 33 lühifilmide ja animatsioonide kogumikku ning 20 seriaali hooaega või miniseriaali. Populaarseimaks žanriks olnud draama, selle label´i on endale külge saanud 145 teost, kuid puhta draamana kõiki selle sildiga märgistatud teoseid võtta ei saa, pigem on tegu mitut erinevat märgistust omavate filmidega. Küll aga saab horrorit oma 122 vaadatud linalooga võtta just horrorina, sest vastasel juhul jääks ju label üldse külge asetamata. Samuti 59 märgistust saanud krimifilmi žanrit, 49 labelit omavat animet ning 114 dokumentaalfilmi alla kategoriseruvat teost võib võtta otseselt žanri alla kuuluvaks. Alates 22. augustist 2008 alustasin loetud raamatute ning koomiksite äramärkimist oma blogis ning kokku on raamatu-sildiga 97 nime. Samal ajal sai ka muusikavideote ja live´ide üle arvet pidama hakatud ja neid tuli kokku 50. Endiselt on kõige rohkem vaadatud Ühendriikides valminud filme, järgneb Euroopa. Aasiamaad on täiesti unarusse jäänud. Varasemat samalaadset statistikat leiab siit - aasta 2007 ja 2008 kokkuvõte. Kõige suurem muutus vast oligi raamatute ja muusika DVD-de ilmumine mu blogisse, tegu mis muutis varem puhtalt filmiblogina tuntud saidi ka teistele vormidele avatuks, ehk pop-kultuuri blogiks nagu üks noor neiu Trash Can Dance´i tutvustas. Siiani on vastukaja julgele sammule olnud positiivne, vaid varem kommimas käinud Monkey-boy oli nii solvunud, et lõpetas külastamise või vähemalt endast jälje jätmise kommentaari kaudu. Samas aga on just koomiksite label toonud uusi külastajaid, kuna peale Ivari ja Robi ei ta ma teisi pildiraamatute lahkajaid blogimaailmas. Samuti ei saa kuidagi mäinimata jätta, et valmisid ning on siiani võimalik tellida Trash Can Dance T-särke. Xipe pakkus oma blogi sünnipäeva puhul virtuaalset torti ja võileibu. Mina, oma päev noorema ajaveebiga, säästuajal nii suurejooneliselt ei priiska, vaid ütlen lihtsalt kõigile mu blogi külastajatele TÄNAN! Ja luban filme vaadata ja luban filmidest kirjutada nii hästi või halvasti kui pea lõikab. Blogi sünnipäevaga lähestikku oli ka mu laste sünnipäev, 27. märtsil said numpsud ühe aastaseks.
PS. Kaasakene vaatas mu vaadatud filmide arvu, imestas selle üle ja käskis lisada, et tema on laste kõrvalt aasta jooksul jõudnud vaadata vaid ühe dokumentaalseriaali. Selleks oli laste arengust pajatav The Baby Human : Geniuses in Diapers.

Minule sobilik särk.

Dying Breed

Dying Breed - Jody Dwyer 2008

Viimane valikfilm minu selleaastasest After Dark Horrorfesti kavast. Vähemalt esialgu, sest Paranoiadisco lubas kõik teosed läbi vaadata ja neist kirjutada ning kui ta mõne pärli avastab, võin ju veel ühe erandi teha. Ei tea loota kas nelja järgijäänud teose hulgas veel midagi väärtuslikku leidub, hetkel on igaljuhul tunne, et Dying Breed oli läbi sisukirjelduse kogu kambast kõige paljulubavam ja tõesti vaadatuist (siiani) parim, jääb sellel aastal peidetud aare leidmata. Millegi vapustava ning originaalsega veel siiani üllatatud pole ja vast nii jääbki. Õudukas oleks võinud olla hulka parem ilma juurde poogitud legendideta, sest ühes kolkakülas toimuvad busman´ite kannibalismiharjumused on juba niigi lahe teema ja seda ka ilma Tasmaania tiigri ning legendaarse sunnitööliseta. Nüüd aga vaatad justkui kolme erinevat lugu mis küll üksteisega kokku traageldatud, kuid otseselt hämara kattuvusega. Mina oleksin kogu muistendite tausta kurele saatnud või siis T-tiger´i Truganiniga asendanud, sest ühe aborigeeni surmaeelsed needused oleksid pöösastes silkava kompuuterkassiga kõrvutades palju kindlam alus horrorfilmile. 3/5

Ong bak 2

Ong bak 2 - Tony Jaa 2008

Ei ütleks, et oleksin filmi oodanud, kuid kuna esimene osa oli vaadatav, siis sai ka teisega tutvust tehtud ning võiks öelda, et ka seda iseloomustab sõna "vaadatav". Tony Jaa on küll väheke üle keskpärase kakluskunstide meister, kuid lavastajatoolis päris mannetu mehike ning sellest lähtuvalt ei saanud filmiga otseselt rahule jääda. Liiga suurejooneliselt võeti projekt käsile aga kahe-kolme tunnise eepose asemel pressiti kokku üks säästufilm kus korralikest kostüümidest ning dekoratsioonides hoolimata peale keskpärase rusikate ning mõõkadega rahmimise muud ei pakutud. Kuna Tony Jaa ei ole Bruce Lee hoolimata sellest, et mees püüdis legendiga sarnaseid grimasse vedada, jäi kogu mehe etteastete valik oodatust kasinamaks ning kogu filmi peale tuli vaid üks hästi lavastatud ja koreograafiliselt kenasti sätitud võitlus. See toimus täpselt filmi keskpaigas, meenutas klassikalist drunkem-master stiili ning kombineeris rahvuslikku võitluskunsti muu ruusikavibutamisega maitsekalt. Kõik muud kokkupõrked on mingid arusaamatud pudrud eri maade martial arts stiilidest, kusjuures muay thai´d oli selles segus veel kõige vähem, peaegu olematu kogus. Peale filmi keskel oleva kokkupõrke kiitmise võiks veel mõnusa exploitation hõngulise ideena ära märkida filmi toimumise esimesest osast hoopis aastasajad varem ning igasuguse seose puudumise varasema teosega. Nimi Ong Bak on lihtsalt rahvale tuttav ja miks mitte panna täiesti teistlaadsele linaloole hitfilmiga sama nimi, rahvas trügib kinno ja raha tuleb. Samuti oli lahe, et Tony Jaa oli leidnud oma sõbrale Petchtai Wongkamlao´le ( Tai Kreisraadio - Võrno, Leinatamm ja Oja ühes isikus ) filmis rolli millel puudus igasugune tähtsus, kuid sõbraliku žestina oli ilus lüke. 2/5

Alumine on päris boss poster. Klikka suuremaks!

Y: The Last Man - Unmanned

Brian K. Vaughan, Pia Guerra, José Marzá, Jr - The Last Man #1-5
Vertigo 2003

Koomiks sellest kuidas kõik mehed järsku hetkega surevad ning vaid üks pooltohlaks kutt nüüdses naiste maailmas ellu püüab jääda ei saa ju halb olla. Esimene osa aga väheke sai, sest lobiseti suts liiga palju ning paigaltvõtmisega läks aega. Aga loeme edasi, laenatud sai 4 esimest albumit nii, et peaks olema piisavalt võimalusi end õigele lainele kruttida.

Testament

Testament - Lynne Littman 1983

Lugesin kusagilt, et Jaak Kilmi uus peatselt linastuv mängufilm "Disko ja tuumasõda" räägib okupatsiooniajal kasvanud laste aatompommihirmust. Selle hirmu jutuga põrkasin veel hiljuti kokku kui tuttav rääkis kuidas ta paaniliselt olevat kartnud tuumasõja puhkemist. Ei tea mis laps mina olin aga tuumahirmu ma igal juhul ei tundnud ning kogu see pommijutt jäi, vaatamata pidevatele tsiviilõppustele, kaugeks ja ebareaalseks. Muidugi sai marlimaskiga kooli keldrisse mindud, õppustel kanderaamiga viidavat haavatut mängitud ning hiljem kummiülikonnas ringi roomatud, kuid otsest seost ohuga minu pea seda kõike tehes ei seostanud. Lynne Littman´i Testament rääkis väikelinna hukkumisest peale seda kui Ühendriikidele on heidetud mitmed tuumapommid. Suurlinnad on hävinud ning üksikutes väikestes maakohtades on veel elu, kuid plahvatuse või lööklaine asemel murrab elusid seal radiatsioonitõbi. Ei teata mis täpselt juhtus, kas pommi heitsid venelased või hiinlased, püütakse lihtsalt katastroofile mitte mõelda ning vaikselt hääbudes oma igapäevase eluga edasi minna. Film oli liiga leebe. Ma tunnetasin küll selgelt kõiki pereema emotsioone seoses oma laste lõppemisega otse silme all ning jõuetust midagi muuta, kuid oleksin soovinud seda ka filmis näha. Tegu oli ju lõppude-lõpuks hoiatusfilmiga ja sõnum lihtsalt ei jõua pärale kui loobutakse karmi reaalsuse näitamisest ning arvatakse mõnigate surmade nentimisest piisavat. Nii jäigi filmi karmimaks kohaks koolieeliku verise kõhutõve näitamine, samas kui tegelikkuses oleks terve pere pidanud liigsete röntgenite tõttu verd higistama, kopsutükke köhima ning küüntega kehalt nahatükke lahti kraapima. Vaadatav hoiatusfilm, kuid brittide aasta hiljem valminud Threads oli sõnumi päraleviijana hulga mõjuvam. 2,5/5

Televiisor on jäänud tummaks.

Best of Chris Isaak

Best of Chris Isaak 2006

1. Wicked Game
2. Dancin'
3. Somebody's Crying
4. San Francisco Days
5. Blue Spanish Sky
6. Baby Did A Bad Bad Thing
7. Can't Do A Thing (To Stop Me)
8. Let Me Down Easy
9. Blue Hotel
10. Dark Moon
11. Don't Make Me A Dream About You
12. Think Of Tomorrow
13. Go Walking Down There
14. You Owe Me Some Kind of Love
15. Gone Ridin'
16. Please
17. Washington Square
18. Wicked Game [Version]

Täelik harmoonia videopildi, muusika ning teksti vahel, millegi selliseni on vist varem küündinud ainult Anton Corbijn on surematu Strange filmiga. Seitsmeteistkümmnest vidost oli 15 stilistiliselt täiesti paigas ja need paar sobimatut olid lihtsalt Chris Isaak´i imago jaoks sobimatud, videona aga korralikud. Võin ilma liialdamata öelda, et siiani aasta muusikaelamus ja nii võimas, et vaatasin videoid isegi testkordselt koos muusikuhärra audio-kommentaariga ja midagi sellist pole ma veel kunagi varem elus teha viitsinud. Kahju vaid, et kogumikul polnud Wicked Game´i haruldast videoversiooni kus taustana on kasutatud kaadreid David Lynch´i filmist Wild at Heart.

Millest alustad filmiga tutvumist?

Mõnikord jääb teiste blogijate kirjutatust silma, et filmi kohta loeti või leiti infot mõnelt leheküljelt, on selleks olnud siis Bloody Discusting, Twitch või mõni muu. Otsustasin sellest johtuvalt teha väikese küsitluse teemal, et mille järgi valid sina enesele vaatamiseks filme, kust tuleb esmane tõuge kinoloo vastu huvi tundmiseks ning hilisemaks vaatamiseks. Mida võtad arvesse filmiga esmatutvumisel.

1. Torrentdesription - informatiivne ja pildiküllane torrentpresentatsioon.
2. Uute filmide tutvustamisele pühendunud ja filmikõmu jagavad netilehed.
3. IMDb keskmine hinne ja sealne plot´i tutvustus.
4. Poster, screenid ja promopildid.
5. Sõbra või tuttava soovitus, samalaadne filmimaitse.
6. Sisu kattumine sinu isikliku maitse või teemaga mis sind laiemalt huvitab.
7. Kohalikest filmiblogidest loetud soovitused.
8. Trailer internetist, kinos või DVD lisana.
9. Lendan pimedalt peale, järsku on hea.

Vastusevariante saab panna mitmeid, sest ühesest valikust jääks kindlasti puudu. Tänan vastamast! ----->

Digital Juice

Digital Juice - 2002

Lords of the Sword - Hidekazu Ohara 2002
Chicken's Insurance - Hiroaki Ando 2002
Kin Jin Kitto - Tatsuyuki Tanaka 2001
In the Evening of a Moonlit Night - 2002
Table and Fisherman - Osamu Kobayashi 2002
Aerial Bar - Kôji Morimoto 2001

Animefoorum Baka talikokkutulekul peeti Studio 4°C töödest ja tegemistest ettekanne, kuid mina loobusin kuulamast. Tahtmine on ise tutvust teha ning seda puhtalt lehelt alustades, sest vastasel juhul kerkivad vaatamise ajal paratamatult esile refereerija arvamus ning niivõrd kõrge fantaasialennuga animatsioonide puhul sätib jutt lihtsalt mõned tõkked ette, tekistab nägemast seda mida vaid sinu silmad ainsana märgata võiksid. Aga samuti oli vaja ettekande ajal õlut juua, suitsu teha ning esimeselt veinipudelilt kork keerata. Käesoleva kogumiku parimad olid Kin Jin Kitto ja In the Evening of a Moonlit Night, millest esimene hiilgas väga siisti animeliku joonistusstiiliga ning teine oli justkui selle sama olemuslikkuse tugeva võimendusega tehtud paroodia, kus erinevatest animetest kokkukorjatud märke laoti järjest vaatajale silme ette. Table and Fisherman oli substoori mis meenutas mõnd plehkupistnud Heavy Metal´i kogumiku animatsiooni, oli samuti hea, kuid ülejäänud pakkusid pigem kunstilist lähenemist kui mõnusat anime või animatsioonielamust. 3,5/5

In the Evening of a Moonlit Night.

Eden Lake

Eden Lake - James Watkins 2008

Filmi vaadates tuli meelde tuttava jutt sellest kuidas ta koos sõpradega aastaid tagasi Türi kandis ühe järve äärde suplema sõitis. Paar poissi ja tüdrukut hullasin vees ja kaldal paar tundi kuni kohale sõitis paar autotäit kohalikke venelasi. Oma rahvusele omaselt kruttisid teise-kolmanda põlve immigrandid vodkapudelid lahti, võtsid sibulakupleid täis tätoveeritud ülakehad paljaks ning panid Diskoteka Avaria täie võimsusega krapist röökima. Mõne aja pärast jäi meie vähemusrahvuse jaoks plaaž kitsaks ning tuldi naabrite juurde räuskama ning karateliigutusi demonstreerima. Tuttava seltskond targu lahkus, kuid vägivaldsest rahuldusest ilma jäätud russid loopisid kividega lahkuva auto aknaklaasid sisse. Briti chav´id pole meie kohalikest venelastest kehvemad vennad ja autoklaaside lõhkumisega ei leppinud. Vaja oli lausa elu kallale kippuma hakata ning inimjaht korraldada, sest teismelise aju on nii ehitatud, et mõistus seisab paigal aga hormoonid kihutavad täie võimsusega. Kamp tatikaid suutis järve äärde puhkama sõitnud paari elu põrguks muuta, kuid süü selles lasub ka tüüpide ellu nina toppima läinud mehel. Iga loll teab, et kohalikega ei jamata aga mees lausa kohustuslikult pidi naise ees machot mängima. Ühe linnainimese ja tatikamba rumalusest tekkinud vastasseis lõi ühe 2008 aasta parima põneviku. Pinevus oli lõigatavalt tihe, ent parim filmi juures oli hoopis jäämine kogu tegevuse võimalikkuse raamidesse. Kui nüüd poiste olematu söögiisu ( sest kõik teavad, et laps jookseb vähemalt kolm korda päevas koju või burgeriputkasse eine järele ) ja kaheldava väärtusega lõpupüant välja arvata, siis oli ööpäev kestev metsas lingiluuramne vägagi usutav ning just tänu tõepärasele rumalale vägivallale nii mõjuv. Lapsed ei ole normaalsed ning sellest kirjutas William Golding oma "Kärbeste jumal" nimelises romaanis juba aastal 1954. 4/5

Teenage kicks!

3. Jaapani Animatsiooni Festival, ehk JAFF

3. – 12.04.2009 kinos Sõprus
6. – 15.04.2009 Athena Keskuses

Järgnevalt mõned festivalil linastuvad filmid mida olen oma blogis arvustanud. Klikkige lingile, et sisututvustust lugeda!

The Sky Crawlers - Mamoru Oshii 2008
Vexille - Fumihiko Sori 2007
Panda! Go Panda! - Isao Takahata 1972
Panda! Go Panda! and The Rainy-day Circus - Isao Takahata 1973
A Country Doctor- Koji Yamamura 2007
Voices of a Distant Star - Makoto Shinkai 2003
Summer Days with Coo - Keiichi Hara 2007

Samuti tänan filmiblogija Ninja Robotit tähelepanu juhtimise eest tõsiasjale, et festivalilgi linastuv Panda! Go Panda!, ehk eestikeelse nimega "Suur ja väike panda" eesti DVD reliis on häbitult luba küsimata kasutanud tagakaanel sisututvustusena minu blogis varastatud teksti. Veider lüke ühelt ettevõttelt, luba küsimine pole ju keeruline ning ega ma lastefilmi puhul oleks kätt ette pannud.

Deceptions

Deceptions - Robert Chenault, Melville Shavelson 1985

Käesolevat miniseriaali olin kunagi kaheksakümnendatel soome telekanalitelt näinud ning isiklikku mälestust sellest võiks võrrelda Return to Eden´i omaga ainult, et viimasest, kus krokodill näris naise näo puruuks, rääkis kogu Tallinn ja Deceptions´ist vaid üksikud. Sarjad aga ei olegi nii erinevad kui alul paista võiks, sest hoolimata eri mandritel toimuvast, on mõlema puhul tegu identiteedi varjamise ning vale isikuna esinemisega. Eden´is läheb endine tagasihoidlik naiivne pärijanna plastikkirurgi abil antud uue välimuse ning nüüdses supermodelli rollis oma mõrva kavandajale ja varanduse anastajale kätte maksma. Kaks aastat hiljem valminud Deceptionsis aga vahetavad kaksikõed oma rollid ning vagur pereema läheb Veneetsiasse eludaami staatust nautima samal ajal kui suurilmatibi saab tunda perekonna ja tõelise armastuse rõõme, seda kõike koos põnevuse, romantika ning eheda kaheksakümnendate glamuuriga. Camp-fiilist lähtuvalt ja ajastu teleseraalina võiks kõigile soovitada, minule igal juhul meeldis samapalju kui aastaid tagasi. 4/5

Kaheksakümnendate teema - positiivne meeskangelane on alati hallika juustetooni ning habemega.

The Obama Deception

The Obama Deception - Alex Jones 2009

Hoolimata sellest, et Alex Jones on tihti ülevoolavalt lõugav ja emotsionaalselt entusiastlik kauboi, meeldib ta mulle ning ma usaldan teda. Suurimaks põhjuseks on kindlasti selle juures mehe kodumaa-armastus, sest kui mõned vasakpoolsed liberaalid nämmutavad vabariiklaste kallal või kiruvad taga natsismi tõusu, siis Jones annab kõigile haamriga, jäädes kindlaks vaid väga vankumatule demokraatiavundamendile. Samuti ei saa ma kuidagi jätta mainimate, et mees lubab jagada kogu oma toodangut, nii filme kui audiofaile netis tasuta ning paljundada palju kulub. Muidugi müüb ta ka paarikümne dollariga originaalplaate, kuid nende ostmine on vabatahtlik ning mingist raha kühveldamisest peale kindla kena sissetuleku, me rääkida ei saa. Alex Jones´iga on nii, et kohe kui ta ise ekraanile ilmub on tänu mehe röökimisele väheke piinlik vaadata, kui aga poissi pildil pole, siis saab vaataja päris kena koguse informatsiooni maailma rahaeliidi elus toimuvast. Nii võiki käesolevas filmis pidada taaskordset Bilderbergi-grupi kokkutuleku ajal väravataga komejandi tegemist igavaks aga mõned minutit hiljem alanud illuminati tulevikuplaanide paljastamist väga harivaks infovooks. Filmi üks külg on Barack Hussein Obama Teise marionettlikule olemusele ning tema poolt visatud valimislubadustest kõrvalehiilimisele, kuid minu jaoks oli hoopis huvitavamad praeguse majanduskrahhi tagamaade mehhanismid ning USA valitsuse ( loe: maailmapanga ) huvide liikumine Aafrika kui suurte maavarahoidlate suunas. Aafrikast on saamas uus sõjatanner ning kuigi väliselt peetakse lahinguid neegrihõimude ja kohalike sõjapealike ( kellest üks on Obama sugulane ) vahel, siis varjus tõstavad ettureid Hiina ning Anglo-Ameerika liit. Ma pole kaua aega kätt Conspiral Center´i torrentitel hoidnud ning arvatavasti seetõttu tuli nii mõnigi infokild täieliku üllatusena. Obama olemus polnud kindlasti juba enne valimisi mingi saladus, sest sinisilmsusega siinses maailmas enam hakkama ei saa, kuid peale valimisi olin mehe justkui unarusse jätnud ning tänu sellele ei teadnud midagi tema hilisematest ning praegustest ametiotsustest Valges Majas. Dokk ise oli tehtud nagu Jones´i tööd ikka, poolamatöörselt kus rohkem hinge kui oskuseid. Hinne tuleb sisukusest. 4,5/5

Puppe.

Autopsy

Autopsy - Adam Gierasch 2008

Hospital-horrorit After Dark filmifestivalilt. Paranoiadisko kirjutas pikemalt ja oli hindamisel minust leebem, kuid samad möödapanekud torkasid ka minule silma ja paistab, et valusamalt. Haiglakorides jooksmise suurimaks miinuseks pean aga paari tegelase täielikku unarussejätmist. Kes olid need elus olevad patsiendid õudustehaiglas? Miks nende kehi poldud lõhki lõigatud ega verd välja pumbatud? Mingil hetkel oli tänu neile koridoris liikuvatele kalbetele varjudele isegi tunne, et keerab vampiirifilmiks kätte aga kahjuks ei. Pigem meenutas hoopis oma hullu doktori teemaga uut X-Files´i filmi aga viimases näidati vähemalt kahe peaga koera. 1,5/5

Tohoh tonti!

Check-up on the Roads - Checkpoint

Proverka na dorogakh - Aleksei German 1971

Kunagi sattusin vaatama dokumentaalfilmi nõukogude propagandast ja sellega seotud fotovõltsingutest ja ühe näitena mitmest toodi seal välja pilt kus väidetavalt olid valgevene külanaised tulnud tunnistama oma sakslaste poolt mahalastud partisaanidest abikaasade laipu. Minu silm ei märganud midagi erilist, kolm-neli naiterahvast talutares ja põrandal vedelemas surnukehad. Jutus aga juhiti tähelepanu naiste välimusele ja väieti, et 43-ndal aastal ei olnud küll võimalik, et alul kolhoosiorjuses viibinud ning hiljem saksa okupatsiooni all elanud lihtsad külanaised kannavad kaelas ning kõrvas ehteid ning üll moodsa lõikega sitskleite. Ehted, juhul kui neid puruvaesel lüpsinaisel üldse oli, oleksid selleks hetkeks ammu leiva vastu vahetatud ning stiilse kleidi asemel pidanuks seljas olema lapitud riided. Tänu sellele torkas koheselt filmi alul silma nälgiv perekond kus emal hõbedased kõrvarõngad rippumas, kuid toidulaial ei kübetki hambapoolist ning tänu sellele pisikesele momendile, häälestasin end filmi vaatamisel koheselt propagandistliku eelarvamuse lainele. Film just ei nõretanud nõukogudelikkusest, vaid oli isegi tagasihoidlik oma must-valges jagamises, kuid sellise klassikalise "Hurraa, sa Stalina!" laadse sõjafilmi tunne oli siiski küljes. Skeptiliselt vaadates leidus kenamaks silutud kohti ja seda alates partisanide prisketest nägudest ja lõpetades sõjaolukorras võimatuna tunduva kuritööga, käskude eiramisega. Väheke kinematograafilisem kui suurem osa sellel ajal valminud sõjadraamasid, kuid lõppkokkuvõttes hoolimata tuleohtlikust sisust, mis rääkis vlassovlasest kes verega peseb oma süü kodumaa ees, jäi lõpuks ikkagi liiga sarnaseks teiste teostega. Tundub nagu oleks mingid teatud kindlad punktid mida sõjafilmi väntamisel näitama peab ja nii lõppes ka see ukraina või valgevene metsade vahel toimuv partisanidraama Berliini vallutamise kohustusliku ning juurdepoogitult võltsi näitamisega. 3/5

Fritz on võetud sihikule.

Dead Snow

Død snø - Tommy Wirkola 2009

Vihje sellest, et mis laadi filmiga tegu saab olema, annab ühe tegelase seljas olev T-särk kultusfilmi Braindead´i logoga. Või mis sellest särgist! Posterid ning sisututvustus ju lubavad kohe natsizombisid ja kui juba Adolfi käsualused on veristamisteele asunud, siis lihtsalt peab fun olema ja teisiti ei saa. Muidugi võib seda fun´i liigitada mitmeti ja minul oligi ausalt öeldes suured eelarvamused filmi suhtes, kuid lõpuks võis tööga täitsa rahule jääda. Verd oli, soolikaid oli ja saksa mundris laibad inimesi kiusasid, kusjuures alul saadeti kahurilihaks Wehrmachti zombied ja seejärel SS valikrühmad hauasttõusnuid. Mõned gore kohad olid isegi originaalsed, kuid üldpildis pakuti keskmiselt head splatter-komöödiat. Küll aga võiks Kill Buljo : The Movie´ga nime teinud Tommy Wirkola filmile noomituse teha seoses liiga venima kippuva alguse pärast, sest noortegrupi mägedesse jõudmise ning esimese korraliku verepurskamise vahele jäi liiga pikk korraliku sisuta vahe. Aga eks võlusõnade paar "nazi zombies" tegi oma tööd ja ega euroopast just korraliku mängufilmi tasemel head õuduskomöödiat tule, seetõttu eriliseks virisemiseks põhjus puudub ja filmi sai üldpildis võetud mönuga. 3,5/5

Ein! Zwei! Die!