80 Hussars

80 huszár - Sándor Sára 1978

1848. Poolas resideeruv ungarlastest koosnev husaarikompanii ei ole 10 aastat kodumaa pinnal käinud, kuid nüüd liiguvad jutud austerlaste vastu toimuvast vabadusvõitlusest ning kõigi meeled on pööratud isamaa suunas. Ohvitserid on vaoshoitumad, reamehed aga lausa keevad vihast. Kui husaarid saadetakse poolakatest iseseisvust nõudvaid üliõpilasi vagivallaga maha suruma, otsustab valdav enamust neist deserteeruda ning kodumaale naasta. Pantvangidena võetakse kaasa ohvitserid, aga eks ole nemadki korralikud madjarid ning peagi liigub kergrelvastatud ratsaväekolonn ühtsena Ungari suunas, jälitamas ja varitsemas neid keisririigile truud väeosad.

Ungarlaste jaoks väga tugeva märgilise tähtsusega ajaloosündmus. Isamaaarmastus ja traagika, sõjaväeline distsipliin ning eneseületused sellest lahti murdmisel. Filmina vast mitte kõige põnevam ega paremini pildile saadud, aga ikka hea vaadata ju vihmast läbi ligunenud korisevate kohtudega husaarimundris mehi oma väsinud hobustel. Põgenemine, ajutised kokkupõrked. Iha minna ja aidata oma kodumaad luua. Ungarlastele kindlasti kohustuslik ning kooliprogrammis, kuid ajalooliste filmide austajatelegi soovitatav. 3,5/5

Cleanflix

Cleanflix - Andrew James, Joshua Ligairi 2009

Utah - mormoonide maa. Jumala asemikud maa peal, ehk mormoonide vaimsed juhid prohvetid on keelanud vaadata vägivaldseid filme, pornost rääkimata. Rahvas aga tahtis kõiki kuulsaid Hollywoodi kinolugusid siiski näha ning siin tuli appi firma nimega Cleanflix, mis lihtsalt monteeris igast linaloost välja tapmised, seksi ning ropendamise. Tõeline filmihull muidugi vangutab pead, kuid kohalikele sellised kohitsetud filmid väga sobisid ning kristliku maailmapildi järgi monteeritud blockbusteritest tuli suur hit, seda mitte vaid Utah´is, filme telliti ka teistesse osariikidesse, Kanadasse ning Euroopasse. Loomulikult sattus Cleanflix konflikti autorikaitsega ning lavastajate endiga, kuid võttis aega, pigistati usklike pärast mitu korda silm kinni, kuni lõpuks kohtumäärusega firma ja nende poeketid suleti. Džinn aga oli pudelist välja lastud ja tühjale kohale kerkisid tosinad teised sama teenust pakkuvad DVD poed. Tore, et dokumentaalitegijail jätkus kannatust kaameraga aastaid "scene" tekkimist filmida, sest lõpuks võttis asi ikka üsna iroonilise pöörde. Väga huvitav dokk nišitootest ja selle äraspidisest eduloost. Igal juhul enesel tekkis samuti isu mõnda eriti vägivaldset filmi mormoonimontaažis vaadata, näiteks Kill Bill´i või Pulp Fictionit või Big Lebowskit kust iga fuck sõna on välja lõigatud. Põnev muidugi ka piraatluse teema mis kõigest hoolimata neid edit-filme varjuna saatis. Ja lahe, et DVD-l on kaks versiooni, üks meie jaoks ja teine just mormoonide moraalile vastavalt tehtud. 4/5

DVD toorikud on usklikke ootamas.

Our Friends in the North

Our Friends in the North - Simon Cellan Jones, Pedr James, Stuart Urban 1996

Kõik mida sa oled tahtnud teada Inglismaa lähiminevikust, saab selle seriaali kaudu valgustatud. Nelja sõbra elu läbi kolme dekaadi, alustades kuuekümnendate keskpaigast ning lõpetades üheksakümnendates. Väga inimliku mõõtmega ning arenevad karakterid kes usutavalt käitudes arenevad noortest keskealisteks, kaotavad oma ideaale ja leiavad omale uusi kohti elus. Taustaks briti poliitmaastik skandaalide ning väärkohtlemistega. Korruptsioon politseis ja riigiaparaadis, kuritegevus ja töötus, radikaalsete maailmamuutjate revolutsioonid ning vaikselt rühkivate ausate poliitikute pingutused oma rahva heaks. Iga episood viib vaataja mõned aastad edasi, näitab peategelaste käekäiku, nende suhteid vanade sõprade ning armastatutega, aga samavõrra saab vaataja teada ka riigi arengust või siis negatiuivsuse foonil taandarengust. Eks see tunne tekib jah, et kui poliitika oli juba aastakümneid tagasi nii räpane, mis aususest me nüüd veel üldse rääkida saame. Ülim seriaalinauding terastugevate näitlejatega ning huvitava poliittaustaga. Olen väga õnnelik, et kunagi vaid paari episoodi näinuna sain lõpuks kogu miniseriaali ära vaadatud. 4,5/5

Sõbrad Newcastle´ist.

Room 237

Room 237 - Rodney Ascher 2012

Spalding Gray jutustas, et kord mööda maanteed sõites sattus juttu puhuma teepervel seisva naisega, kes hoiatas pea kohal lendavate UFO-de eest. Mõned miilid eemal oli aga UFO muuseum ja seal demonstreeriti talle kivi, millest võõrplaneetide lennumasinad energiat saavad. Spalding mainis ka ära, et oli just näinud naist, kes maanteel lendavaid taldrikuid pelgas, mille peale hakkas muuseumiomanik laginal naerma, ja väitis, et see naine on ju püstihull, kuna kõik teavad fakti, et lendavad taldrikud, kui nad käivad muuseumis olevastkivist "kütust" tankimas, ei saa laskuda madalamale kui 14 000 jalga! Tuli meeldeseoses käesoleva dokfilmiga, kus kamp filmihulle seletab, et mida nemad täpselt Kubricku "The Shiningust" välja lugesid ehk siis millise sõnumi lavastaja sinna sisse peitnud oli. Kes pidas kinolugu juutide või indiaanlaste genotsiidi allegooriaks, kes püüdis väita, et Kubrick kasutas filmi justkui appihüüdu, et teavitada rahvast Apollo 11 missiooni võltslikkuses. Igal juhul huvitav oli meeste ja naiste juttu kuulata ning kohe kindlasti ei vaata ma järgmine kord Shiningut enam selle pilguga, mis siiani. Kohe kindlasti ei vaata ma seda kohta, kus hotellimänedžer laua tagant tõuseb, et Jack Torrance´il kätt suruda, enam ilma naeruturtsatuseta. Film on meelelahutuslik ning mõnusat triviat ja filmitiimi poolseid möödapanekuid tutvustav, kuid paneb ka mõtlema selle üle mida inimese silmad näevad juhul kui ta seda väga näha tahab. Konspiratsiooniteooritega on tihti ju lõpukssama lugu, fakte saab kuhjata küll, kuid neid analüüsides jääb võimalusi mitmeid. 3,5/5

Tuba 237.

The Cutting Edge

The Cutting Edge: The Magic of Movie Editing - Wendy Apple 2004

Pühapäevases Mnemoturniiris oli küsimus, et mille tõttu olid varasemad Hiina filmid lääne publiku jaoks igavad vaadata? Vastuseks, et kuna hiinlased ei tajunud montaaži, siis tuli nende jaoks kõike toimuvat üksipulgi näidata, ehk siis inimene kõnnib, läheb majja, trepist üle, avab ukse ning alles siis hakkab toas olijaga vestlema, samas kui meile piisab vihjest, et tegelasel on kavatsus seda teha ning lõige hüppab koheselt vestlusele. Naerdi saates hiinlaste üle, kuid alles 70 aastat tagasi pidi ka meie jaoks kõike analoogselt puust ja punaselt ette tegema. Käesolev dokk väheke puudutas seda montaaži ajalugu ning vast minu jaoks oligi huvitavaim nähe kuidas meel on niivõrd montaažiga harjunud, et selle nipikat olemust enam ekraanil ei märka, kui just midagi traditsioonidele väga risti vastukäivat ei tehta. Ajalugu huvitav,muidu väheke seline tunne, et vaatad nagu reklaamfuilmi mis peaks sinus teatud linalugude vastu huvi tekitama.3/5

Corman's World : Exploits of a Hollywood Rebel

Corman's World: Exploits of a Hollywood Rebel - Alex Stapleton 2011

Laisk õhtu oli, mängida ei viitsinud, lugeda ei viitsinud, filmi vaadata ei viitsinud. Suskasin masinasse Roger Corman´i eluloodoki lootuses, et kuulan poole kõrvaga, jälgin ühe silmaga ja jään samas mõnusalt diivanil magama. Tosinkond aastat tagasi ei osanud ma üldse muidu magama jäädagi kui telkust kostev Discovery või National Geographic tarka unejuttu ei puhunud, aga eks pereelu sea teise rütmi ja nüüd juhtub seda harva. Tavaliselt vaatan filmi lõpuni või seivin mängu ja kobin voodisse. Käesoleva linalugu magama ei pannud, kuigi une vedas peale küll, aga silma looja ei lasknud, jätsin pooleli, roomasin magamistuppa ja vaatasin järgmise päeva lõunal lõpuni. Nagu arvata oli, midagi uut ja huvitavat Roger Cormani kohta varasemast teada olevale juurde ei saanud, aga täitsa tsill oli trailereid vaadata ja härrasmehelikult viisaka mr. Cormani juttu kuulata. 2,5/5

Rääkisid, et Corman´i täht hakkas tuhmuma hetkest kui suured stuudiod suurte rahadega žanrifilme vorpima hakkasid, aga mina arvan, et süüdi oli hoopis mehe poolt produtseeritud film Rock 'n' Roll High School. See on halb isegi mõõdupuul kus kõik Cormani filmid enam-vähem sellised...

Drive-in Movie Memories

Drive-in Movie Memories - Kurt Kuenne 2001

Televisiooni jaoks tehtud dokumentaal kus sõna võtavad kolmandahjärgulised näitlejad ja kõigi HOLOCAUSTifilmide taevassekiitja Leonard Maltin, aga ärge laske end sellest häirida, sest vaatamata oma formaadile või sõna sekka ütlevatele inimestele on dokumentaal väga huvitav ning informatiivne. Mitte ainult ei räägita drive-in kino sünnist ja kahest surmast (TV ja VHS), vaid sekka hulgaliselt väiksemakaliibrilisi teabekilde nagu näiteks, et pizza sai USA-s tänu autokinodele populaarseks või kuidas uksed sulges mitu kino, sest seitsmekümnendatel jõustunud suveajale ülemineks nihutas seanside algust tunni võrra hilisemaks, mis omakorda vähendas klientuuri ning viis ettevõtteid pankrotti.

Eriti lahedad olid aga enne televisiooni saabumist loodud megakinod kus pere juba päeval sõitis autoga sisse, käis siis lõbustuspargis, sõi kohalikus söögikohas, kuulas kantribändi kontsertit, tegeles privaatkabinetis äriasjadega ning õhtuhämaruse saabudes vaatas veel ka filmi ära. Põhimõtteliselt nagu tänapäeva megakaubamaja kus saad kõike teha ja põhimõtteliselt lõpuks ehitatigi drive-in teatrite asemele multipleks kinodega ostukeskused.4/5

Blank City

Blank City - Celine Danhier 2010

Reedeses "Muusikanõukogus" avaldas Siim Nestor kahetsust, et Aivar Tõnso kaasa toodud muusikapala on nii napi infoga, sest tal oli kuulamise ajal tekkinud entusiasm hakata otsima mängitud artisti teisi helitöid. Kujutasin selgelt ette seda õhinat, et kui leiad midagi lahedat ning asud siis selle kohta netist teavet otsima, on selleks siis sama bändi teised plaadid, trivia-jutud või reliisinud plaadifirma muud artistid. Tean kui äge see on, et leiad ühe loo ja siis teise ja lõpuks istud tunde arvuti taga, kõlarites uut ja huvitavat muusikat ning tuju taevas.

Blank City oli dokk mis rääkis NY undergroundkino õitselepuhkemisest, aastad seal 1976 ja 1986 vahel, kus hulk inimesi hakkasid järsku omapäi filme tegema, kes nokitses üksi ja kes sõbraga, aga peatselt tundsid kõik teineteist ning näitlesid üksteise filmides. Tõuke selleks andsid kohalikud punk ja new wave bändid ning kogu musaga kaasas käiva skene energilisus, keegi ikka tegi head rocki, maalis või kirjutas ning loomulikult olid peatselt ka filmitegijad platsis. Eriti veel kui kohalik narkodiiler müüs odavalt 8mm kaameraid nii, et läksid amphetamiini ostma, aga väljusid narkourkast juba lavastajana kellel kaamera peos surisemas ning kogu linn ees lahti, peas vaid üks teadmine ning see on, et mitte mingil juhul teha filmi nii nagu keegi teine seda teinud on või teha kavatseks.

Kas just kulda kohe sadama hakkas, aga kõvad märgid pandi maha ning nüüdseks on paljudest kõhnadest nahktagil ahelsuitsetavatest sassis juustega noortest filmitegijatest saanud tuntud lavastajad kes mitte vaid ei surista kaametat New York´i tänavail, vaid vorbivad filme ka lääneranniku filmimekas. Kas tõesti oli aeg ja koht nii määrav, et tavalistest sõpruskonna kroonikutena alustanud tüüpidest said nimekad režissöörid ilma, et kellelgi oleks olnud mingeidki algteadmisi filmitegemisest? Küsimus on ju selles, et miks joostakse filmikooli kursusekohale naabreid kõrvale lükates tormi, kui kolmkümmend aastat varem said järjest tuntuks noored vihased poisid ja tüdrukud kes lihtsalt sülitasid tradiotsioonilise kinotegemise peale, haarasid kätte kaamera ja lõksid sõpradega tänavale, et paari pizzalõigu ja speedi toel teha sõprade abil nädalaga filmiklassikasse kuuluvaid linalugusid. Mis oli siis sel ajal teistmoodi kui nüüd, ajal mil filmitegemine on kordades lihtsamaks ja odavamaks muutunud?

Eks film natuke seletabki, aga põhimõtteliselt tundub, et nihilistlikul pungipõlvkonnal oli julgust ise teha, samas kui tänased noored peavad tähtsaks töötegemise õppimist. Kool aga muna ei kasvata ja häid ideid paberil ette ei anna, vaid ütleb kuhu tuleb prože paigaldada. Ja keegi ei varasta tänapäeval enam seda prožet ega vii pandimajja, et saaks vaid pisut filmilinti juurde osta, sest meistritööst on puudu vaid kümmekond meetrit. Aga selle Siim Neastori jutu juurde tagasi tulles. Blank City andis kümneid filmisoovitusi ja ma veetsin tunde arvuti taga, et tutvustatud lavastajate ja filmide kohta lisainfot uurida. 4/5

Hulgaliselt tuttavaid nägusid. Ja isegi selliseid üllatusi, et näiteks Vincent Gallo juba aastal 1985 kinolinal üles astus, mul oli tunne, et ta siis alles poisike oli.

Midnight Movies : From the Margin to the Mainstream

Midnight Movies: From the Margin to the Mainstream - Stuart Samuels 2005


Kuus filmi mis muutsid seitsmekümnendatel tavavaataja käsitlust kinost, ehk Pink Flamingos, Eraserhead, Night of the Living Dead, El Topo, The Harder They Come, The Rocky Horror Picture Show. Samas pole võib-olla tavavaataja nii täpne määratlus, sest kõik kuus meistritööd linastusid NY öökinodes ning ega üks tavaline pere sinna homode, narkarite ja lõnguste sekka ikka ei sattunud, kuid kultuuriline löök oli nii võimas, et kaheksakümnendate alguseks olid mitmed teised sarnased filmid muutunud juba tavalise kino koostisosaks. Võiks siis öelda, et teed rajavad linalood mis vormisid vaataja käsitlust kinokunstist piisavalt, et see oli võimeline vastu võtma sarnaseid filme või samu teoseid päevastel seanssidel.

Filmid on muidugi head, kuid käesoleva dokumentaali mõistes vaid üks külg, millest teise loovad inimesed kes oma julguse ja pealehakkamisega asusid otsima veidrat kino ning kes oskasid seda vaatajale serveerida nii, et kasu said mõlemad - ühed kinoelamuse läbi ja teised majanduslikult. Seitsmekümnendatel kesköökinode äri õitses, omanäolisi linateoseid ei tulnud vaatama mitte ainult tööl pausi pidavad prostituudid ega unetud, vaid ka kogu kultuurikiht kes otsis uusi teravaid elamusi.

Öökinodest sai kohtumispaik kus ekraanil toimuva taustaks võis viina visata ja kanepit suitetada, ei mingeid lapsi ega lollpäid, sest esimesi ei lastud nii hilja välja ning teised pelgasid nii võõrastavat "paska" vaatama minna. Head ajad kinosaalides mis lõid kultusfilme, avardasid vaatajate fantaasiat ning aitasid kaasa žanrikino muutumisele meinstream levikinoks. Üks äraütlemata tore intervjueeritavate nostalgiast kantud meenutus kuldsesse friigikino aega. 4/5

Minul on El Topo nägemata ning natuke spoilerdati ette ära. Seetõttu võiks enne käesoleva doki vaatamist olla juba tuttav filmidega millest jutt käib.

Red Hollywood

Red Hollywood - Thom Andersen, Noël Burch 1996

Thom Andersen´i Los Angeles Plays Itself meeldis mulle väga ja seetõttu võtsin kavva ka mehe varasema dokumentaali mis räägib USA stsenaristidest ja lavastajatest, keda neljakümnendate lõpus ja viiekümnendate alul toimunud nõiajahi käigus kommunismis süüdistati. Väheke juttu tehakse Un-American Activities Committee tööst ja tagakiusamistest, kuid põhirõhk on filmidel, mis sisu tõttu komitee liikmetele kommunismi õhutavate linalugudena tundusid. Tänapäeval võivad muidugi mitmed seosed naeruväärsed tunduda, kuid kommunismi pisikut levitavateks töödeks peeti siis igasugust sotsiaalkriirtikat, ametühingute töö näitamist ning samuti linalugusid naistest kes ise oma saatust seades karjääri tegid, loobudes koduperenaise rollist. Viitamamine rassismile võis tuua kaasa süüdistuse ja anakdootlikult ka sõjaaegne propagandafilm kus selle aja liitlase Nõukogude Liidu kolhoosielu liiga maapealse paradiisi moodi kujutati, kuigi filmi valmimise ajal seda just nõuti. Ja muidugi ei tulnud kasuks ka filmitegijate juudi taust, sest juut on juba sünnist kommunist ja siin teistpidi asju mõista ei saa.

Tore, et näidati aktuaalset Musta Nimekirjaga seotut minimaalselt ning keskenduti linalugude tutvustamisele, kuid minu maitse jaoks tehti seda valesti, ehk siis toodi esile tervelt viis minutit kestev stseen ning vaataja pidi suuremalt jaolt ise taipama, et mis siin nüüd nii kommunismiga seotut on. Narratsioon oli ka ajuti peal, kuid pigem oleks võinud narratsiooniga vaatajat rohkem juhtima ning tervete stseenide esiletoomise asemel vaid kõige tähtsamat momenti tutvustada. Lihtsalt väheke tüütu vaadata liiga pikki lõike filmidest ilma pidevalt abistava lisateabeta. Dokk oli aga ikkagi piisavalt huvitav ja eriti siis kui näidati sotsiaalsõnumiga oma ajast ees olevaid filme mis aga kunagi suurtele ekraanidele ei pääsenud, vaid jäid stuudiote riiulitele vabamaid aegu ootama. 3,5/5

Popatopolis

Popatopolis - Clay Westervelt 2009

Tom Popatopolis on üks Jim Wynorski võltsnimedest, lisaks on tal neid veel tosinkond, kusjuures mida suuremate rahadega tehtud film, seda kindlamini kasutab lavastaja varjunime, sest tema unistus on ikka ja ainult b-filme lavastada ning läbi selle kuulsust koguda. Mees on veerandsajandiga lavastanud umbes 150 filmi millest suurem osa otse videole, kuid nende hulgas on ka hulgaliselt suurema ekraani jaoks vändatut. Kultuslavastaja maine tuli kätte üsna kergelt, sest mehe filmides on suute tissidega näitlejannasid fännivate b-horrori sõprade jaoks alati midagi uudset ja paeluvat ning samas teavad produtsendid, et korralik töö saab tehtud väheste vahenditega.Pakkumisi sajab.

Käesolev dokk keskendus kolmele (!) päevale, mille jooksul võeti linti linalugu nimega The Witches of Breastwick. Tutvustati ka mehe töökarjääri ning intervjueeriti tuttavaid ning kolleege, kuid põhitähelepanu sai uue tissifilmi võttetegevus. Lavastaja ise, helimees, kaameramees, abiline ning kuus näitlejat ja kolme päevaga sai linti film mis DVD-l reliisiti kuues-seitsmes riigis, lisaks USA-s ja Kanadas ka kinotuur. Eks natuke oli seda punnitamisetunnet sees, et näitame dokumentalistidele ning tõestame enesele, et saab küll kiiresti ja odavalt filmi teha, kuid üldiselt asi ju lõpuks töötas ning tulemus oli käega katsutav. Filmi mille võtteid dokk tutvustas ma küll vaadata ei viitsiks, aga mõne teise mehe vändatud käkk-kino suurteose vastu tekkis küll huvi. 2,5/5

Nohikust filmifanaatik kes väntab vähese raha eest geniaalseid saastafilme.