The Giant Spider Invasion

The Giant Spider Invasion - Bill Rebane 1975

Ehe hea halb film. Nagu Angaar 18 kinoloos, nii ka pöörati siin erakordselt palju tähelepanu kogu jaburduse teaduslikule küljele, ehk siis tegu ju linalooga kus hiidämblik kimbutab inimesi, aga ometigi räägiti pea kolmandik kogu filmist professorite poolt teaduslikku juttu,. Jäi mulje justkui oleksid ämblikud filmi pea juhuslikult sattunud, saanud endale rolli mis oleks pidanud minema mõnele kõrge inteligentsustasemega tulnukale või siis paranormaalsele nähtusele, aga ei, kogu ufode, anomaaliate või kosmoseteemalise teabevahetuse eesmärgiks oli hiidämblik, ehk auto millele külge kinnitatud kaheksa jalga.

Teadlastel on suus tõsine jutt, kuid kõik ülejäänud ajavad mõnusat iisit pula, sellist kerge southern mekiga külajanti kus kohal kõik kohustuslikud tegelased nagu kohalik šerif, meelas napsune naine, ahne ja rumal farmer oma samaväärse vennaga ning varaküps teismeline ja tema uljas peika.Mainitakse mitmes kohas filmi juustusust, kuid tegelikult on see nii mitmetivõetav, sest seitsmekümnendatel vändati ka tõsiseid draamasid ning komöödiad mis nägid üsna sarnased välja ja ega see näiteoskuski nüüd nii halb olnud, et linalugu sinna kehvemate b-filmide hulka, isegi kui seda kroonitakse kui drive-in kino rumaluste keisrit, asetada. Korralik film igas mõttes, saab nalja, saab tarkuseterakesi ja saab näha ämblikku söömas inimest. Ja isegi vilksamisi paljast plikaihu. Eks festaril küsin Bill Rebaselt, et kuidas täpselt selle filmi tegemisega lood olid ja miks ühe kergemeelse kino kohta nii palju tarkade inimeste juttu kuulda saab. 3,5/5

Nude Nuns with Big Guns

Nude Nuns with Big Guns - Joseph Guzman 2010

Joseph Guzman ei tee esimest korda b-põnevikku ega mitte ka kulunud pleekinud stiilis grindhousekino. Ei tee seda tõsiselt ega punnitatult, vaid tuleb üsna täpselt sinna kuhu vaatajagi ootused ja lootused, juhul kui on istutud maha, et vaadata üht meelelahutuslikku jampsi kus tissid, ja püstolid. Seekord siis ka nunnad ja põrguinglid ning kui exploitation eesmärgiks, siis loomulikult ei puudu ka nunsploitation klassika, ehk siis lisaks nunarüüga mängitud fetishit,  lesbistseene ja vägistamist. Verd, vägivalda ja paljast pinda, lisaks kübeke otsest huumorit ning kogu see asi tehtud veel keel-põses naljana.

Kõik teavad, et Commando lahedaim stseen on Arnie "riietumine" kus pidemesse lükatakse padruneid, jaki külge riputatakse granaate, vöö vahele surutakse püstol ning lõpuks veel libistatakse hiiglaslik sälkudega nuga rinnal asuvasse tuppe. Kujutage ette nüüd sama asja ainult, et koguka mehe asemel on nunna riietes õbluke naine kes sätib vööle hõbedast graveeritud pikkade torudega kuuelasulisi, viskab üle õla tommy-gun´i ning lõpuks veel seob ümber palvekeed ja amuletid. See oli filmi tipp moment, ägedast veel ägedam hetk.

Jamad momendid aga olid seotud arvutigraafika kasutamisega veristamisstseenides kus kuuliaugud ning verepritsmed kandsid selget digitaalset märki. Kui oleks vaeva nähtud, palgatud mõni vanakooli grimmi ja eriefektimeister kes kummi ja kunstverega tööd teha oskab, oleks filmi ehedus kraade tõusnud. Aga lahe rumal film oli see ka nüüd ja üsna õige grindhouse´i juures käidi ära. 3,5/5

Kättemaksuingel.

Auschwitz

Auschwitz - Uwe Boll 2011

Kultusfilm sündides! Juba jõudis mulle helistada sõber kes kes sedasorti linalugude (WW2 natsikammajamma) peale maias on ja küsida, et kas on ja kas saab ning otse loomulikult annan, sest ega geniaalsust sa vaka all hoida. Kus või mis või kuidas, neid küsimusi liigub mitmeid peas, surv sellel, et Uwe Boll ja toetusrahad ja lõpuks selline film mis segu dokumentaalirumalusest ning laste teleteatrist. Lavastaja ise toetab filmis selja vastu gaasikambri ust kus taga prisked pontsakad juudid ebausutavaid surmakarjeid kuuldavale toovad ning genitaale sündsalt kattes end põrandale sätivad ja linaloo lõpus tõdeb veel, et Stalin tappis isegi rohkem inimesi ja ega neis seal Iisraelis palestiinlastega ka kõik korras pole. Mees teeb HOLOCAUSTifilmi ja lõpus toob sisse nii ketserlikud mõtted. Võrratu!

Esimest lauset ei tasu siiski tõsiselt võtta ja The Room´i või Troll 2-e troonilt ei tõugata, Auschwitz on ülesehituselt paari liiga käänulise kurviga, et seda ausate sittade filmide hulka arvata. Pealegi ei tohi ükski valitud rahva piinu kujutav film ju halb olla, või kuidas mu kallid poliitkorrektsed lugejad? Punn lisaks Stalini ja Palestiina mainimise eest. 1/5

Cannot shoot the babies any more? WTF?

Erotibot

Karei naru erogami-ke no ichizoku: Shinsô reijô wa denki shitsuji no yume o miru ka - Naoyuki Tomomatsu 2011

Noor neiu elab häärberis koos kolme "meessoost" robotteenijaga kellest üks on tugevuselt sobiv aiatööde tegijaks, teine libe ülemteener ning kolmas tavalise koristaja rollis. Viimase progemisel oli aga midagi viltu läinud ning robotil tekkisid tunded oma käskijanna vastu, ta ootas igat võimalikku hetke, et tütarlapsega koos olla ning unistas õrnatest suudlustest. Kui neiu oli saanud 18 tuli talle meelde, et nüüdsest võib ta külastada interneti pornosaite. Samal hetkel kui õrn tütarlaps oli hiirega korra XXX-saidil klikkinud, laadis mesimagus ülemteener endale automaatselt alla kogu naise rahuldamiseks mõeldud tarkvara ning tõttas vastavalt eelprogrammeeritusele perenaise magamistoa poole. Neiusse armunud robotit, va õnnetukest, hetkel kodus ei olnud.

Nukker-romantiline lugu robotitemaailmast. Keskmiselt pinku-paljasust, kuid põhijõuna seisis stoori kiiksuga armulool, ehk nagu alapealkiri spolerdab: "Do Young Virgin Girls Dream of Electric Butler". Lisaks goret, poolpaljaid bikiinides kurje ahneid naisi (kaasa arvatud kohalik adult superstaar Maria Ozawa), möögaga vehkimisi, musta huumorit ning paar vihjet Philip K. Dick´ile. Ühesõnaga selline tüüpiline jaapani jura mis pakub läbi rumaluste meelepalsamit alkoholist vaevatud hingele. 3/5

Sellised naljad samuti...

Fearsome Geisha Corps - Go To Hell

Fearsome Geisha Corps - Go To Hell - Noboru Iguchi 2009

Võtsin ette täna lühifilmide vaatamise ja esimesena läks loosi see jaapani jaburdus, ehk Noboru Iguchi´le (Machinegirl) omane segu popkultuurist ja gorest. Lühifilm on RoboGeisha boonusplaadil lisana ning esialgu main feature´it küll isu vaadata ei ole, lühifilm oli aga just selline paras kogus kõike seda nipponi tsirkust. Oli roboteid, tagumikust välja tulevaid katanaterasid, elavaid surnuid, insesti ja lesbimomente ning isegi seda kõige hullemat, ehk meesterahva rinnanibude pigistamist pesulõksudega. 3,5/5

Peategelane ilma tagumikust välja ulatuva mõõgaterata.

Skyline

Skyline - Colin Strause, Greg Strause 2010

Mõnikord ma kohe ei saa aru, et kas inimesed tõmbavad keset ühte ainsat paberit joone, kirjutavad ühte otsa hea ja teise halb ning kukuvad siis filme ühele ja teisele poole loopima. Minul on sedalaadi pabereid virnades kus peale teksti hea-halb veel ka üldisemad nimetajad nagu koloniaal-action, hiina vampiirifilm, tulnukaga võitlus kosmoselaevas, skinheaddraama, HK tulemöllupõnevik, vangladokumentaal, samuraifilm, slow-mov indiekomöödia ja nii edasi, ja nii edasi... Võtan nüüd selle paberi kuhu on kirjutatud "Odav straight to video ulmekas" ning mis tulemus oleks? Loogiline ju, et seal hea poolel 7, järsku isegi 8, sest ma justkui ei mäletagi ühtegi juustust cheap sci-fi actionit mis nii hästi tehtud. Siis eriefektid nii hästi tehtud, sest film ise täpselt selline ühes toas linti võetud jublumus mida on ikka ja jälle alekastides vedelevatele diskidele punnitatud, aga monstrumid, kosmoselaevad ning mõningal määral ka idee aga on teostatud ülihästi, lausa pinevuse kiskus sisse kui ikka junnid ringi jooksma hakkasid.

Ja kuidas sa veel üldse saad linaloos pettuda kui alien invasion´i eesmärk on tulla sinu ajude järgi! Faking klassika ju, kohe kindlasti keel põses tehtud lüke mis drive-in ulmekate põhihirmutaja taas aastate tagant üles on noppinud. Shower tegi sellest ajuderöövi teemast omal ajal isegi plaadi, he he!. Hea efektne b-film millest oleks saanud poole suurema eelarvega ning paari tulnukaid tutvustava lisaliiniga ülikobeda 4 osalise miniseriaali meisterdada. 3,5/5

Battle: Los Angeles

Battle: Los Angeles - Jonathan Liebesman 2011

Muusikaga on lihtne. Kuulad näiteks mõnda doomi või elecktropopi bändi ning kui tundub igav, võtad ette järgmise, puudu igal juhul ei tule. Sarnane lugu on näiteks ka peredraamadega kus üksikema otsib meest või vastupidu, kui on liiga hale seebine, siis huvi korral vaatad teist samal kuul ilmavalgust näinud sarnast romantilist tõsifilmi. Kui aga nüüd tekib isu vaadata sellist kinolugu kus mariinid löövad tulnukatele jalaga persse, siis ei ole sul kõrval ootamas teist, kolmandat ja neljandat filmi mida kohe asendusena peale surata kui hetkel masinas olev ei kõlba. Ei ei, sellistest filmidest otseselt samuti puudus ei ole, USA straight to video tööstus vorbib neid ikka aastas pool tosinat. Neid vaadates olen aga kordi unistanud, et keegi võiks teha korraliku filmi sellest kuidas tulnukad maad ründama hakkavad, sellise suure actiontiheda kütmise kus võttepaigaks enamat kui hüljatud vijakuivati ning kollid ehedamad kui kummivoolikutest ja pilapoe maskidest meistedatud "jõletised".

Ja siin astub lavale nimitegelane Battle: Los Angeles. All pool kirun nagu vaja, aga praegu ütlen, et film oli ikka pea jagu üle analoogsetest c-filmidest. Oli ikka suur film kus tuld vahetati armuta, jagus kõhekohti ning alienide pärast ei pidanud piinlikkust tundma: nende tapariistad olid huvitavad, omasid väikeseid tehnilisi omapärasid kasutades samas sarnast tulejõudu mariinidega ning välimuski polnud gorillakostüümi riietatud mehe masti, vaid täitsa arvestavalt disainitud.

Võta nüüd kõik see ja ole rahul! Ära virise et liiga patriootlik, sest samas Talvesõjas või Kunnase raamatutes kannatad sa selle kenasti välja ning "Kaveria ei jätetä!" omab selgust. Ära virise, et ufomehikesed tulid meid vee pärast vallutama, sest see ei oma mingit kuradi tähtsust kas vee, kariloomade või peenisepikenduste tõttu. Ega Battle Los Angeles püüagi olla hard sci-fi, vaid täitsa aus miks kahest (ja enamast) kassafilmist Black Hawk Down ning Iseseisvuspäev.

Ja ära ka virise, et suust aeti iba, sest see iba oli kordi parem kui ma varasemates analoogsetes filmides näinud olen ning enivei teadis igaüks ette mida see film pakub, kas lahingolukordi tulnukatega või Woody Alleni neurootiliskoomilisi dialooge? Ahjaa, pidin ju virisema ka. Ütlen siis ruttu, et nõustun muude filmisõprade kriitikaga, kuid pean linalugu ikkagi põnevaks b-ulmekaks mis näeb kordi parem välja kui tema vaesemad suguvennad. Nägin seda millest tundsin Monsters´i puhul puudust, ehk siis, et kosmosest tuleb ikka ja alati vaenlasi ning mitte nunnupepusid. 3,5/5

Värdjad lähenevad! Tuld!

Sword of Tsubomi

Sword of Tsubomi - Kenji Araki 2010

Supernatural demon hentai live action filmina. Jaapani kummituslegendis mis mängitud kinolinale kõige odavamas vormis, ehk siis kellegi koduaias linti võetud kasutades plasstmassist katanaid ja kummist koletisemaske ning sirtsutades vahele inetud arvutigraafikat. Ütleks siis vähemalt, et seksile orienteeritud, kuid ei saa sedagi teha, sest tisse näidati nii harva, justkui oleks lavastaja tõsimeeli püüdnud uut Dororot või Azumit lavastada. Halb, halb ja veelkord halb, kuigi screenide j'ärgi otsustades oleks pidanud pulli saama. 1/5

Neitsilikkuse mõõk.

Machete

Machete - Ethan Maniquis, Robert Rodriguez 2010

Maailma parim film nähtud, ajage mind nüüd auku ja visake muld peale, sest midagi väärtuslikumat nagunii ei leidu mille nimel siin elus edasi rühkida. Aga võib-olla Machete 2? Las jääb siis veel hing sisse, kasvõi kuniks näpud kiidulaulu taovad, lavastajat ülistavad ja Hollywoodi hiilgust toonitavad. Suurepärane film! Oskus teha paroodiat mis on täpselt nii vaene heade naljade poolest ning täpselt nii samalaadne nende kõigi nende halbade action filmidega, mida järeletegama tuldi, on ülipeen kunst. Mõni labane mees oleks komöödiaelementidele surunud, paroodiat üle vindi keeranud ning loo peentes detailides särama pannud aga mitte Robert Rodriguez´i teoline geenius kes kohe taipas, et vaid halbade filmide järele tegemine halva filmina on tõeline katsumus ning selle ta ka edukalt läbis. Headest filmidest on tehtud halbu paroodiaid ja halbu filme vaimukalt pilatud, kuid halbade filmide samavõrra halva ümbertöötlusega on vähesed ilma mockumentary stiili kasutamata hakkama saanud. Nüüd kraabin lusikaga silmad pealuust välja, sest ega paremat kino need enam elus näha saa, kõige originaalsem kinokunsti saavutus on nähtud. 2/5

Terror Toons

Terror Toons - Joe Castro 2002

Terror Toons, uuhhh õudne! Lausa õudne kräpp, kuigi screenid andsid lootust, et jubedate maskide tagant võib leida veidrat huumorit ja cämp-tralli.Sedalaadi kino tehes peaks olema rusikareegliks, et kui ei ole õigeid eriefkte ega näitlejaid, tuleb ohtralt verd valada, ujutada punasega üle kõik vajakajäämised ning vead. Joe Castro aga arvas, et paari vildaka animatsiooni, kahe kummimaskiga ja mõne gorestseeniga saabki kaheksakümmend minti kenasti sisustatud. Tervest filmist oleks saanud korraliku pulabändi video kokku lõigata, iseseisva odavjurana oli aga hlb. 1/5

The Naked Monster

The Naked Monster - Wayne Berwick, Ted Newsom 2005

Soe austusavaldus viiekümnendate-kuuekümnendate drive-in b-kinole, selle aja kino-leiutistele, odavatele õudusfilmidele ning neis mängivatele näitlejatele. Alul kummardatakse sügavalt kõigi nende juustuste filmide poole kus möllasid godzillad, vampiirid, ufonaudid, dinosaurused, hiidämblikud, kummitused, zombied ning monstrumid mustast laguunist ja siis alustatakse oma looga, mis samuti samasse aukku, ehk siis meelega amatöörlikult tehtud koletisefilm kus seekord ohustas planeeti Maa iidne Monsterosaurus, jõletis keda üks teadlane pidas väljasurnuks juba... 47 aastat tagasi. Mitmeti vapustav töö. Esmalt muidugi mõnus fiil mis saavutati segades tänapäeval filmitud lõike arhiivi ning vanade õudukate omadega, hulgaliselt montaaži kus minuti jooksul võib näha kaadreid tosinast erinevast linaloost. Kusjuures samas oli ka aastal 2004 filmitu nii pleekinud ja kulunud koloriidis, et pidasin vaatamise ajal seda filmi kakskümmend aastat nooremaks, nii kaheksakümnendate alul filmitud paroodiaks. Sellisele veendumusele lisas raskust fakt, et tegijad olid saanud paarikümne omal ajal koletisefilmides ilma teinud nöäitlejat väikest rolli mängima, peaossa aga suisa Kenneth Tobey, mehe kes võitles jääjaamas olendiga teisest ilmast. Lõpuks sisaldas film veel ka ülihäid sõnademänge, selliseid möödarääkimistel põhinevaid nalju ( look, there are those big cars with cannons! - tanks? - you welcome!) mis mind alati on naerutanud. Hea komöödia mis valminud armastusest vanade monstrumifilmide vastu, õnnestunud homaga. 4/5

Monsterosaurus on kõva pähkel, teda tappa ei olegi nii kerge kui kümmekond juhtivat teadlast arvas.