The House of the Devil

The House of the Devil - Ti West 2009

Kaheksakümnendate stiilis õudukas mis üle tunni kruvib pinget ning alles siis toob vere mängu. Olgu, üks pauk käis ja ajutükke lendas ka varem, kuid peategelase ümber keerlev võtab vaikselt samm-sammu haaval tuure üles jõudes lõpuks...mitte just kõige originaalsema lõpuni. Korraliku, kuid üsnagi tavalise. Vähemalt mitte vaikse atmosfäärilise alguse väärilise, sest meel krutib end alateadlikult lainele kus vaikusejärgselt peaks pauk eriti valjult mõjuma, mitmekordse intensiivsusega lajatama. Ma mõistan, et lavastaja püüdis võimalikult kaheksakümnendate stiilis õudukat vändata mis tal ka suurepäraselt õnnestus, lõpus toimuv kaasa arvatud ning seal ei saa nõuda modernsemat lähenemist, kuid kolmkümmend aastat hiljem mõjunuks müstikast loobumine ning kult-killing teemale truuks jäämine vaat´et kõhedamana. The House of the Devil on väga hea aastate tagust stilistikat ning horrori tunnetust tabav film, kuid kui see oleks tehtud tõesti kaheksakümnendatel, jäänuks ta lihtsalt üheks keskpäraseks Rosemary´s Baby klooniks. 3,5/5

Hobo with a Shotgun

Hobo with a Shotgun - Jason Eisener 2011

Skaterape - see on tänase päeva uus õpitud sõna. Uiskudel vägistamiseks küll ei läinud, kuid igat masti muud veristamist sai gorekomöödia vormis küll parajalt. Mul on kuri kahtlus, et Hobo with a Shotgun on film mida pakutakse vaatajatele väheke vales vormis, olen kuulnud juba virisemit teemal, et ei olnud nii haarav kui vaja ja pean põhjuseks just rohkeid eelarvamusi tänu vilkale reklaamile. Tegu oli aga kõige tavalisema tüüpilisema Troma reliisidega sarnase kinolooga mis pea üks-ühelt jälgis kõikide kättemaksufilmide süzeekäike alates westernitest ning lõpetades kaheksakümnendate erigrupeeringus olnud veterani märulitega, segades sinna sisse b-filmide juustusust ning verevägivalda. Stiilipuhas klassikaline krimisplätter, just piisavalt halb, et jääda sinna hea filmi poolele ning piisavalt korn, et muutuda kultusfilmiks. Kulutulena levinud reklaam aga justkui kärbiks seda tromalikkust, andes mõista nagu saaks vaataja väikese odava filmi asemel hulga suurema kinoloo ning kultuslikkus võib saabuda filmifriigi mõistes vales seltskonnas.

 Peaosas vanameister Rutger Hauer ja kuidas sa ikka paigutad teda low-budget verekomöödiasse ilma eelarvamuseta, et nüüd saabumas justkui mingi suurem comeback läbi eripärase kinoloo mis peaks meeldima võimalikult paljudele. Teos aga on ihtsalt üks järjekordne tulija reas kus mitmed analoogsed kinofilmid juba ammu ees ootamas, küll piisavalt silmapaistev, kuid mitte mingil juhul eripärane, jätkates pigem traditsiooni ja tehes kummardust just sellisele heale/halvale kinole mis lõbusas seltskonnas koos väikese napsuga tuju tõstab. Tavaline aga selline mõnus vana mõnus tuttav tüüpi tavaline. 3,5/5

Muruniitmisest, mitte tapmisest unistav hulgus.

Norwegian Ninja

Kommandør Treholt & ninjatroppen - Thomas Cappelen Malling 2010

Norramaa südametunnistus on kuningale otseselt alluv kohalikest ninjadest koosnev erigrupp kes jääb lõpuni truuks, samal ajal kui mitmed erinevad fraktsioonid püüavad kodumaad kallutada lääne või ida suunas. Tegelikkust fiktsiooniga segav linalugu on kantud kaheksakümnendate algusesse, külma sõja lõpuaastatesse ning tutvustab sovjeti kasuks spioneeriva Arne Treholt´i arreteerimise tagamaid, peent mängu kus üksteist püüdsid üle trumbata CIA lakeid ning tõelised Norra patrioodid ja iseseisvuslased, ehk norra ninjad.

Dokumentaalkaadrid asetatakse teise konteksti ning pakutakse vaataja jaoks kulissidetagust maailma, tõelist konspiratsiooni segatuna komöödia ja bondiliku actioniga. Ajalugu saab alternatiivse mõõtme, kuivad faktid muudetakse lõbusateks magusateks ning vaene reetur Arne Treholt rehabiliteeritakse kangelaslikul moel.

Kindlasti pannakse see film HÕFF-i programmis pühapäeva hommikule, sest muud moodi kui pohmellis peaga kerget meelelahutrust otsides ei kujuta ma selle vaatamist festivalil ette, sest eelmiste päevade roidumusega ning järsku juba uue lahti korgitud õllega, sobib see norra komöödia kohe kindlasti. Piisavalt vaimukas, tegevusrohke ning tobenaljakas, et kerge tundega 75 minutit lõbustudes mootor taas käima saada. Ühtaegu retrohõnguline ninjafilmide paroodia ja samas ka tugevama tooniga poliitmockumentary, lisaks eepiline isamaaline ohverdus. Well, film kus viikingite järeltulijatest ninjad treenivad maadeldes huntide ja ilvestega nagu põhjamaa shaolinile kohane. 3,5/5

Tundmatu rahvuskangelane.

Red White & Blue

Red White & Blue - Simon Rumley 2010

Tugev indiedraama. Ilma spoilerdamata on sellest filmist raske rääkida, sest juba paari lausega annaks nii palju eelaimusi filmi vaatamiseks, et tõeline nauding jääb tulemata. Täiesti puhta lehena seda meisterlikult üles ehitatud põnevikku vaatama asudes saab aga lasta peas seda mõnusat mängu, et alul mis toimub ja siis kümneid eri variante, et kuidas hakkab toimuma ja milleks? Üllatusi jagub, kuigi tähelepanelik vaataja saab peategelasest mehe jutus juba päris filmi alul aru kuhu suunas tüüritakse. Ometigi on lavastaja teinud palju tööd montaažiga ja stseenide paigutusega ning see võib mõtteid harali ajada nii, et lõpuks ikkagi tuleb kogu see ...(olgu, ütlen siis ära)...vägivallateema ootamatusena. Mäng on paljuski empaatiavõimel ning see võib segadusse ajada. Valu, nii otsest kui kaudset tehakse filmis ohtralt, teades aga vaid, et miskit paha on tulekul, võib langeda filmi edasist tegevust aimates mitmesse lõksu, lihtsalt traagikat tuleb nii mitmest suunast.

Kiitsin ülesehitust, kuid hea sõna tuleb öelda ka tegelaskujude kohta. Indiekinos on ikka neid meeldejäävaid tegelasi olnud, kuid käesoleva filmi "austusavaldustega vallandatud" meespeaosaline, haiget saanud ja haiget tegev neiu ning kamp punk-rock staare olid väga filigraansed karakterid ning nende taustad suurepäraselt loodud ja arusaadavalt välja toodud. Täispunktid ei tule vaid selle pärast, et peale esimest karmilt otsekohest noalööki ei tundunud järgmised enam nii valusatena. Muidugi ei olnud see ka lavastaja taotlus, sest vastasel juhul oleks ta veelgi enam rõhunud veremekile. Tema aga rääkis meile peenelt peidetud valitsusekriitilise noodiga traagilise armastusloo Texase südamest. 4/5

Üks pisike spoiler ikka.

Beyond the Black Rainbow

Beyond the Black Rainbow - Panos Cosmatos 2011

Popi pildiga film. Pean silmas nüüd seda kaheksakümnendate retrokultust, witch house´i märkide keelt, mängu konspiratsiooniteooriatega ning psühhedeelsete droogide kummardamist. Beyond the Black Rainbow pakkus just täpselt seda ja väga kenas visuaalses vormis. Tegevus aastal 1983. Salajases laboris hoitakse kinni tapvate psi-võimetega noort tütarlast keda psühholoog käib aeg-ajalt küsimustega pinnimas, valdavalt aga jälgib monitoride kaudu ning keerab vajadusel juurde neiu teadvust ja parameeli pärssivaid elektrolaineid. Kõik on nappides toonides, monotoonne ning steriilne. Täpsusega üles ehitatud stseenid, ei ühtegi asjatut liigutust ega niisama pillatud sõna. Kammerlik ja väljapeetud, tihti muusikale ruumi jättev ning viimasel on tõesti suur osa kogu meeleolu loomisel.

Aga kohe kindlasti liiga kaua kestev. Alla kahe tunni jäävast filmist oleks võinud vabalt pool tundi välja napsata ning sellest materjalist oleks saanud muusikavideo Daft Punk, hipster-electro tegijad, mõni popim gootibänd ning miks mitte ka eksperimenteerivam black metal rühmitus. Lõige tuleks enim filmile kasuks kuna sisu on nõrgapoolne. Film on meeletult ilus ja kohe tekib tunne, et peaks loogiliselt ka samavõrra huvitav olema, kuid neid ootusi ei täideta ja seetõttu jääb lõpuks ikkagi mulje teosest kui venivast linaloost. Kärbituna suruks tegevust tihkemaks ning üldmulje paraneks, muidu aga lihtsalt selline moodsa tundega kena film mida kõige õigem on vast nautida hiiglaslikult kinoekraanilt ning väikese keemilise abilisega keele all. Aga võib-olla ka mitte. Bad trip võib samuti tulla, sest peale stilistilise silmailu pakutakse veel ka verd ja värdjaid. 3/5

The Troll Hunter

Trolljegeren - André Øvredal 2010

Trollen-shmollen! Just sai Monsters vaadatud kui kohe järgmine film samalaadset teemat pakkus. Diskostrobo-kaheksajalgade asemel olid küll samasuured trollid (mitte need elektribussid, no no!), kuid enam-vähem sarnast fiili kisti ülesse, keriti põnevust elukaid tasapisi näidates kuni lõpuks üks isend terve ekraani enda alla võttis. Veits nagu juba tüdimus neist first-person digikaameraga üles võetud filmidest mis justkui peaksid olema tõestisündinud lood (found footage films, ütlevad spetsialistid) mis kusagilt materjaline välja imbunud mis siis kellegi poolt kokku lõigatuna peaks paljastama võttegrupi kurba saatust.

Ega need käsikaamerareportaažid just otseselt halvad ole, hästi tehtud asja puhul on hetk sees küll, kuid ikkagi tundub, et varsti enam sedasorti filme vaadata ei jaksa ja uut ning paremat kui Blair Witch Project ei ole nagunii kusagilt tulemas, on siis pooljuhuslikult digilindile saadud nõiad, tulnukad, zombied või Norra mägedes elavad trollid. Käesolev film oli vähemalt 10 minti liiga pikk ja kohati naeruväärne, kuid kõlbas täitsa vaadata. Oli mõnusat huumorit, paar päris põnevat kohta ning isegi sisse kirjutatud kriitikanooled. 3,5/5

Shadow of the Colossus 2?