Tallinn Spiced Sprats : The Canned Tales

Tallinna kilud - Jaak Kilmi 2011

Nädal tagasi kinos Talgufilmi vaatamas käies sattusin Kilmiga vastamisi ning meenus, et tema suurepärane Tallinna kilud on mul blogis veel kiitmata. Pobisesin lavastajale kinos paar meelitust kõrva ja need kolm lauset mis ütlemata jäid, lähevad nüüd kirja. Film demonstreerib suurepäraselt kuidas ekraanile saab tuua jutustamisoskuse, mitmekihilise loo mis vaatajad tagant sunnib ja talitseb täpselt nii kuidas see loo vestjale sobib. Kino püüab olla tihti rohkem näitajaja kui jutustaja arvates, et visuaalne kunsiline külg peab olema alati tugevam kui oskus vaatajale arusaadavalt üht head lugu rääkida. Ja mitte vaid head, vaid lihtsalt oskus rääkida, oskus põnevalt jutustada.

Käesolevas linaloos aga tungis just tugevalt esile võime jutustada, haarata vaataja koheselt loo enese võimusesse ja läbi mitme tegelase ning erineva nurga alt lähenemisega, luua ometi meeletult tugeva terviklikkusega mõjuv pilt. Kõhklused kahtlused mis tekkisid eelarvamusena seoses amatöörnäitlejate kaasamise ning üldtuntud legendi ümberjutustamisega, said kähku pühitud ja algas tõeline nauding, sest ega teravaks ihutud satiiri ja peent koomikat igakord õnnestu nii maitsekas vormis näha.

Kõik oli nii vaimustav, et paratamatult hiilis hinge hirm, et ega jumala eest seda lõpus mõne vääratusega kihva keerata ning nii jäin ma sabistades ootama lõpustseeni. Kilmi ja Aarma tulid aga sellestki võitjatena välja ning kuna olin kinos lubanud lõpustseeni järgi hinde panna, et kas punkt rohkem või vähem, siis sai täisskoor just tänu pornokaardile välja teenitud. Suurepärane stooritelling, geniaalselt kokku sobitatud "elulood" tugeva pidava raamiga ning vaimukas satiir meie kui rahva pihta. Tänud! 5/5

Meie!

Waiting for Guffman

Waiting for Guffman - Christopher Guest 1996

Ei tea kas olin DVD-karbi korralikult sulgemata jätnud või mis põhjuseks, igal juhul oli see film suutnud kümnekonna aastaga osa oma kangusest kaotada. Pooled naljad olid minema lipsanud, pooled vaimukused puudusid ning tegelaskujudki ei tundunud nüüd enam nii säravatena kui varem. Christopher Guest on muidugi meister mockumentary žanris edasi aga Guffman´i tõmban nüüd küll tema paremikust maha, ei tundunud asjal seda õiget teravat lööki sees olevat. Hästi tehtud nagu asjatundjale omane, žanrile omased nipid ja nõksud kõik kenasti kohal, aga huumor jäi väheke liiga õrnaks ja heledaks. Proovi pärast vaatan üle ka tema folkbändidest ning koertenäituse virr-varrist rääkivad linalood lihtsalt, et veenduda kas tõesti ei tundu enam ta käekiri nii haarav või oli Guffman´is pettumine erand. 2,5/5

Mõned kuud tagasi veel soovitasin linalugu, et vaadake kindlasti kui Christopher Guest´i parimat.

Hard Core Logo

Hard Core Logo - Bruce McDonald 1996

Aastal 1989 väntas Bruce McDonald (Dance Me Outside´i lavastaja) maailma parima roadmovie nimega Roadkill, seitse aastat hiljem sai see järje. Vean võssa! Tegelikult sai film ametliku järje juba aastal 1991, kuid minule tundus käesolev linalugu hulga sobilikuma jätkuna. Roadkillis otsis nooruke Ramona taga Kanada kõnnumaa vahelistelt teedelt kaduma läinud rockbändi ja selle solisti, Hard Core Logo´s sõidetakse samadel radadel, kuid kaduma on läinud bändi tulevik. Laulja püüab meeleheitlikult seda uuesti pihku haarata, tuua tagasi kuldaeg kui punkbänd oli kuulus ja kummardatud, aga need aastad on jäädavalt läinud ning elu peab teistel radadel kulgema hakkama. Teed on samad, linnad on samad ja stilistika on mitmeti sarnane, Hard Core Logo on tõesti justkui järg Roadkill´ile, järgmine samm mille võtmine on ees kõigil pikemat aega tegutsenud bändidel.

Endine punkar Bruce McDonalt sattus Michael Turner´i samanimelisest raamatust vaimustusse ja seetõttu on ekraniseering väga intiimset laadi, harukordse õrnuse ja hoolega sätitud ning meisterlikult lavastatud. Arvatavasti maailma parim mockumentary, sest nii teravmeelset ülesehitust ei olnud ma veel lavastuslikus dokumentaalfilmis näinud. Eriti avaldas muljet režissööri oskus end ekraanile tuues lisada audentsust nii, et kinokaugemale inimesele võib käesoleva filmi küll päris õige bändi ja selle laulja autobiograafiana ette sööta, jääb uskuma üheksal korral kümnest.

Fookuses küll punkbänd, kuid tegelikult on lugu universaalsemat laadi, rääkides meestest kes keskea lävel avastavad, et elu aeg on mussi tehtud, kuid näpu vahel pole dollaritki ning järgmises konsertpaigas napib kuulajaid. Rock´i attitude aga keelab virisemast, mida vähem seda parem ja mida sitem, seda rohkem punk. Aeg aga on keeranud uue lehekülje ja need tõed millega 1978 alustati, ei tööta 18 aastat hiljem enam kuigi hästi. Valitseb nii materiaalne kui loominguline kriis, vanu pungipeere enam keegi ei vaja, aga teistmoodi ei osata elada.

Kormoranide tegijad oleksid pidanud seda filmi vaatama ning Punklaulupeole roninud ätid samuti. Paremat linalugu keskeakriisist punkrock maailmas ei leidu kui see kurb-naljakas draama neljast lapsepõlvesõbrast (egomaniakist laulja, skisofreenikust bassimees, lihtsameelne trummar ning mõningast vastutustunnet omav kitarrist) kes kimavad laguneva bändikaubikuga mööda lumiseid Alberta, Manitoba ja Ontario teid ilma pennita taskus ning lootuseta tuleviku suhtes. Fantastiliselt elutruu ja südamesoe mockumentary-draama. 4,5/5

Väike LSD mekkimine endise kuulsa punkari maamajas.

The Making of '...And God Spoke'

The Making of '...And God Spoke' - Arthur Borman 1993

 Elu aeg saastafilme tootnud sõpradepaar, filmilavastaja jja produtsent, on lõpuks sattunud suure raha otsa ning valmis ekraanile tooma eepilise massiivfilmi: kogu piiblis toimuva ekraniseeringu. Suurprojekt hakkab aga vaikselt tükke kaotama, alul venib võttegraafik ja hiljem oskab iga meeskonnaliige tahtmatult filmitegemist pidurdada või saboteerida. Miski ei lähe nii nagu vaja, küll pole kostüümid õiged, näitlejatevalik väär või lihtsalt keegi kaotab filmirullid, jamab heliga ning jookseb rohkem suitsupausile kui passib platsil. Tegijate tiim võtab aga kõike iisilt, sest tüüpiliste b-filmi tegijatena nende jaoks anything goes ja neile jääbki arusaamatuks miks seda lõpuks lindile jäänud kaost korralikult hinnata ei osata.

Mockumentary´d on lahedat ning tore oli tõdeda, et käesolev film oli säilitanud minu jaoks oma eheduse. Kartsin nimelt, et tosin aastat viimasest vaatamisest on muutnud mu standardeid žanri suhtes ning And God Spoke ei olnud lihtsalt hiljem nähtud linalugudega samal tasemel. Peale pooletunnist vaatamist aga pidin tõdema, et etteheiteid teha ei saa, kõik on nii võlts kui veel olla saab ning samas vaimustavalt koomiline, minemata rollist välja, ehk siis paljastamata, et tegu on komöödiaga ja mitte dokfilmiga. Või ütlen nii, et välja ei mndud dokumentaali raamist, komöödia tundis koheselt ära.

Jagaks nüüd korraks mockumentary´d kahte gruppi millest esimene püüab huumorit hoida võimalikult tagasihoidlikuna, et reaalsustunne ei kaoks ning sellisteks kus komöödialik tobedus on tugevalt esin ning viimases grupis teeb And God Spoke koos Christopher Guest´i filmidega jst seda kõrgemat pilotaaži. Etteheitena, et lõpp hakkas väheke lonti vajuma, hoog rauges ning lõpus olev väike twist ( no see, et mis juhtub halbade filmidega filmifännide ringkonnas ) oli sobimatu, kuid muidu tõstan mõlema käe pöidlad üles ning lisan sinna veel kuus sõrma kah. Mockumentary ja smart-comedy fännidele kohustuslik. Koos Living In Oblivioniga üks parimaid filme filmitegemisest. 4/5

Jumal, Jeesus ja filmitegijad.

Norwegian Ninja

Kommandør Treholt & ninjatroppen - Thomas Cappelen Malling 2010

Norramaa südametunnistus on kuningale otseselt alluv kohalikest ninjadest koosnev erigrupp kes jääb lõpuni truuks, samal ajal kui mitmed erinevad fraktsioonid püüavad kodumaad kallutada lääne või ida suunas. Tegelikkust fiktsiooniga segav linalugu on kantud kaheksakümnendate algusesse, külma sõja lõpuaastatesse ning tutvustab sovjeti kasuks spioneeriva Arne Treholt´i arreteerimise tagamaid, peent mängu kus üksteist püüdsid üle trumbata CIA lakeid ning tõelised Norra patrioodid ja iseseisvuslased, ehk norra ninjad.

Dokumentaalkaadrid asetatakse teise konteksti ning pakutakse vaataja jaoks kulissidetagust maailma, tõelist konspiratsiooni segatuna komöödia ja bondiliku actioniga. Ajalugu saab alternatiivse mõõtme, kuivad faktid muudetakse lõbusateks magusateks ning vaene reetur Arne Treholt rehabiliteeritakse kangelaslikul moel.

Kindlasti pannakse see film HÕFF-i programmis pühapäeva hommikule, sest muud moodi kui pohmellis peaga kerget meelelahutrust otsides ei kujuta ma selle vaatamist festivalil ette, sest eelmiste päevade roidumusega ning järsku juba uue lahti korgitud õllega, sobib see norra komöödia kohe kindlasti. Piisavalt vaimukas, tegevusrohke ning tobenaljakas, et kerge tundega 75 minutit lõbustudes mootor taas käima saada. Ühtaegu retrohõnguline ninjafilmide paroodia ja samas ka tugevama tooniga poliitmockumentary, lisaks eepiline isamaaline ohverdus. Well, film kus viikingite järeltulijatest ninjad treenivad maadeldes huntide ja ilvestega nagu põhjamaa shaolinile kohane. 3,5/5

Tundmatu rahvuskangelane.

Drop Dead Gorgeous

Drop Dead Gorgeous - Michael Patrick Jann 1999

Ütlen, et vaid püüdis mockumentary´t teha, sest tegelikult ei võtnud filmitegijad ise ka seda silti nii tõsiselt ja olid pigem selle peal väljas, et üht muhedt komöödiat teha. Muhe oli see film tõesti, aga samas sisaldas piisavalt nalju mis ei olnud otseselt halvad, kuid mitme fantastiliselt laheda situatsiooni vahele mõjusid oma huumori ettearvatuses ning klišeelikuses liiga labastena. Sellised naljad, laisalt vaatad, et jah-jah, tegite selle ka ära, no mida järgmiseks. Ja siis paar supervaimukat kildu mis mockumentary žanrile vaid au võiksid teha. Aga nagu juba ütlesin, muhe vaadata neid kauneid teismelisi missikandidaate ning nende veidrat elu USA väikelinnas. 2,5/5

The Goblin Man of Norway

The Goblin Man of Norway - Jay Cheel 2008

Dream Scene blogi viitas Valhalla Rising´ust rääkides sellele linaloole ning nüüd kuid hiljem panin silma peale, olles juba ammu unustanud mis kontekstis see The Goblin Man of Norway jutt üldse esile kerkis. Eks ta veits hea oli, hakkasin niinimet puhta lehena pihta, alul arvasin end dokfilmi vaatamast, kuid mõne minuti pärast ilmus uss hinge, et see peab nüüd küll mockumentary olema. No muidugi, kui juba mehhaanilisest masinast rääkima hakati oli kõik selge, kuid lõpliku punkti pani korraks ekraanile ilmunud X-Box´i logo. Ahah, vana hea reklaamikampaani ja mitte paha, pool tundi teadlaste ja "teadlaste" juttu kõlbas kuulata küll. 3,5/5

Look Around You - 1. season

Look Around You - 1. season - Tim Kirkby, Robert Popper, Peter Serafinowicz 2002

Britcom´i väike pärl. Kümneminutilised telekooli õppevideod mis pärit justkui kaheksakümnendate esimesest aastast ning peaksid igas episoodis õpilast valgustama erinevate keemiliste elementide, nähtuste ning füsioloogiliste objektide olemusest, kuid jutt on kõige ehedamas libadokumentaali stiilis täielik bull. Stuudios on tõsised ennastsalgavad teadlased kes erinevate tabelite ning füüsiliste katsetega seletavad televaatajale ainete omadusi, õhust haaratakse uusi termineid ja sõnu, viiakse läbi ohtralt inimkatseid ning keeratakse iga asja olemus kõvaks absurdiks. Siin ka ainus etteheide, sest nii mõnelgi korral keeratakse veits liiga absurdiks aga nagu teada, ei tohi korralik mockumentary kunagi jõuliselt üle piiri minna, vaid peab olema pigem tagasihoidlik kui liialt lööv.

Mõnusas retrohõngus tehtud telekool, paganama koomiline ning tänu klippide pikkusele, veel vaatajasõbralik. Unustada mainimast ei tohi ka vägevaid lisasid kus peale topeltpikkusega jõulueri episoodi veel ka hulluks ajavas teksti-TV stiilis meeletud infovarud. Põhimõttelselt on pikselgraafikas infot paigutatud diski lisade hulka samal määral mis sa praegusel hetkel oma kodusest TV tekstikanalist välja pigistaksid, ehk kõik need edetabelid, spordiuudised, vaatajate kirjad, interaktiivsed mängud ja saatekavad. Ainult, et puha puljuttu täis. Lahe! 4,5/5.

Kahjulikke haigusi saab suudeldes kodutut parmu ja kummitusi võib esile kutsuda laboritingimustes kasutades selleks erilist kummitusmasinat.

Alternative 3

Alternative 3 - Christopher Miles 1977

There is life on Mars! Sellise sõnumiga lõppes aastal 1977 eetris olnud teadusdokumentaalsarja Science Report´i viimane episood nimega Alternative 3 ja põhjustas Britannia rahvas šoki. Seriaal oli inglastele hästi tuntuid ning seda võeti tõe pähe tänu väikesele veale mille tõttu huumorisoonega teadlaste saade ei olnud eetris mitte 1. aprillil nagu algselt plaanitud, vaid hoopis paar kuud hiljem. Taheti lõpetada väikese naljaga aga põhjustati hoopis palju segadust mis mitmes eri vormis kestab siiani, on ju jutud elust Marsil ning Kuul maandumiste lavastatused siiani alternatiivseid teooriaid treivate uurijate seas populaarsed teemad. Mockumentary klassika, kuid tänapäeval vaadates on lavastuslikkus väga läbinähtav. DVD menüü ja kaaned on väga kenad, kujunduse eest punkt rohkem. 3,5/5

Fake-dokumentaal aastate tagant.

Interkosmos

Interkosmos - Jim Finn 2006

Kohati lõbus, kuid käte plaksutamiseks põhjust polnud.Minul oli küll tunne, et jänkist Jim Finn ei olnud Saksa DV kosmoseprogrammi pilades sellele okupatsiooniaja vaimule pihta saanud ning seetõttu tundusid mõned kasutatud ehtsad arhiivikaadrid ja lavastatud "arhiivikaadrid" liiga sobimatutena. Mees justkui monteeris kokku jada filmikaadreid mis tema arust oleksid pidanud tutvustama mockumentary stiilis üht kommunistide kosmoseprojektidest, kuid saavutatud oli vaid stilistiline sarnasus, mitte usutav ajastu vaimu tabamine. Loodan, et peatselt vaadatav venelaste analoogne pullifilm Pervye na Lune on parem võltsdokk. 2/5

Collection #1 - Коллекция №1

Коллекция №1 - Mikhail Zheleznikov 2006

Nostalgiline minevikumeenutus lühifilmi vormis. Hääl kaadritaga räägib oma lapsepõlvest, alustab lasteaiaga ning lõpetab kui keskkool läbi, taustaks aga on pandud oma ajastu, ehk seitsmekümnendate keskpaigast kuni kaheksakümnendate lõpuni, dokumentaalkaadreid mis pärit perearhiividest ja propagandaosakonnast. Filmilindil jooksvad kaadrid olmekaupadest ja pioneerikoondustest saavad jutustaja näol hoopis teistsuguse tähenduse, sest teks on tihti vallatlev, sisaldades lapse arusaamu teda ümbritsevast maailmast. Soe hea huumor ja väärt arhiivikaadrid loovad teosest nauditava mockumentary. Ja kui nüüd keegi tuletaks mulle meelde selle täispika vene filmi nime mis samamoodi miksis koomilisi noorpõlvemälestusi ning dokumentaalkaadreid, oleksin väga väga rõõmus.

Brass Eye

Brass Eye - Michael Cumming, Tristram Shapeero 1997

Brass Eye oli arvatavasti sarjana omast ajast ees, sest näiteks kui Da Ali G Show, Onion-TV või Esto-TV samalaadset lähenemist harrastasid ja seda tehes tuntust kogusid, oli Brass Eye juba lõpetanud. Tegu mockumentary stiilis võltsuudiste saatega kus ühes pooletunnises osas võetakse jutuks mõni maailma valupunkt, näiteks nagu rassism, narkootikumid või kuritegevus ning asutakse siis pahaaimamatud stuudiokülalisi teravmeelselt peedistama. Filmitakse võltskaadrid lehma tulistamisest suurtükist ning nõutakse loomakaitseaktivistidelt selgitust, et miks nad selliseid julmusi ära hoida ei suuda või siis mõeldakse välja uus narkootikum nimega Kook ning küsitakse riigiametnikelt, et mida nad selle leviku tõkestamiseks on teinud? Luuakse võltskampaaniaid ja kogutakse neile toetust, mõeldakse välja absurdseid statistikanäitajaid (näiteks graafik mis demonstreerib, et kui kuritegevus on kasvanud, siis topelt on kasvanud kuritegevus millest keegi midagi ei tea) ja pannakse inimesi ahhetama, korrates mõistusevastaseid lollusid tõsisel ilmel tõdede pähe. Saatejuht Christopher Morris on nobeda keele ja vaheda mõistusega ning suudab intervjueeritavad päris sügavatesse aukudesse tirida. Kahjuks oli palju ka keskpärast nalja ning iga algatatud teema ei küündinud geniaalsusesse. Sellest hoolimata aga võib seda meediasatiiri julgelt vaadata, sest seal kus vaimuteravust pakutakse, saab ikka kohe mitu huumorinaudingut järjest. Boonusena veel neli aastat hiljem valminud "jõulueri", ehk vaatluse alla on võetud hirmuäratav pedofiilia. Tsekata tasub ka saate trailereid mis ei anna absoluutselt aimu, et tegu võiks olla komöödiaga, vaid toovad inimesi politseisaadete stiilis ekraani ette saama osa mõnu pakkuvast sotsiaalpornost. Kõik tahavad ju näha salaja filmitud kaadreid põrandaalustest raha peale korraldatud võitlustest inimese ja nugiste vahel, või kuidas? 3,5/5

Sarja autor ja uudisteankur Christopher Morris.