Wolfenstein: The New Order

Alternatiivne ajalugu. Reichi unistuse kokku langemise asemel saavutavad natsid uudse tehnoloogia abil ülekaaluka võidu. Vana hea Willy Blazkowicz taastub peavigastusest ja toibub alles aastal 1960. Selle aja peale on natsid terve maailma oma valdusesse saanud. Peategelane ärkab justnagu halvast unenäost ja lõikab esimesel haakristipoisil kõri läbi. Siis kordab sedasama tegevust paarsada korda. Lugu viib mängija läbi ligemale 16 peatüki, s.h klassikalised kindlused, aga ka ulmelisemad allveelaevad, laborid ja nii edasi.

Uus Wolfenstein tuli väga meeldiva üllatusena. Lugu ei sunni just auhindu jagama - ja tegelasedki on pigem lihtsad. Kuid see kõik toimib. Mäng ei võta endid liiga tõsiselt ega ürita mingit pidi oma varjust kaugemale hüpata. Kes tahab, see leiab siis kombeka tulistamise päris mitme kelmika vimkaga. Relvastus on vaheldusrikas ja mängu ehitatud rollimänguline oskuste skeem tunnustab ühe või teise stiili järgimist. Verd valatakse ämbrite kaupa. Igati soovitatud.

Batman Arkham City

Hull tohter Hugo Strange on salajaste toetajate abil terve linnaosa vanglaks ehitanud. Nüüd suletakse selle müüride vahele nii suuri kurjategijaid kui ka lihtsaid linnakodanikke. Uusima vangina leiab oma tee sinna Bruce Wayne. Miks supervangla üles ehitatud on ja mis selle kõige taga peitub, selgub alles mängu käigus. Loomulikult on loo sisse segatud kõik Batmani vanad ja uued vaenlased, Jokkerist Savinäoni ja Solomon Grundyst Edward Nigmani.

Arkham City on suurepäraselt kokku pandud koomiksimäng. Tegevusi selles maailmas on rikkalikult, iga nurga peal ootab mängijat midagi uut ja põnevat. Linnaosa on mõõdukalt suur, selles ringi liikumine nobe. Lugu ise on lähemal koomiksitele ja vähem kinosaalist tuttavatele filmidele. Kombinatsioon sujuvast kaklusest, nutikatest mõistatustest ja eeskujulikust häälenäitlemisest teeb Arkham Cityst läbi aegade parima Batmani mängu.

Hitman Absolution

Paadunud palgamõrtsukas number 47 on tagasi. Uus lugu, kohati ka uued, värvikad tegelased. Mängulaud aga keeratakse peategelase vastu. Kui sihtmärgiks seatakse endine sõber, siis tekib peategelasel ootamatult südametunnistus. Ning sedasi lähevad tapmisnimekirja endised ülemused ja nende sõbrad. Siit sünnib mängu jaoks nii head kui ka vähem head.

Eelmises Hitmani sarja mängud olid osavalt üles seatud ruumilised mõistatused. Mängijat premeeriti selle eest, et ta oma sihtmärgi ilma kedagi teist puutumatu ja salaja suutis ära koksata. Osaliselt on see nüüdki sedasi. Kahjuks on eesmärgipäraste missioonide vahel rumalavõitu sirgjoonelised põgenemised ja peitmised. Mis lugu pisut hekseldavad. Mängu on sisse kirjutatud põnevaid, ehkki kaootilisi karaktereid. Kas need kõigile ka meeldima peaks, on iseasi. Mäng soosib korduvat läbimist ja seal, kus järgitakse sarja alustalasid, töötab kõik edukalt. Mujal, kus uudismaad uuristatakse, kukub asi läbi õhukese jää. Sellest hoolimata on mäng oskuslikult kokku pandud. Põnev meelelahutus kannatlikule mängurile mistahes masinal.

Diablo III

Kaksteist pikka aastat pidid Blizzardi madin-rollikate austajad kannatlikud olema ja World of Warcrafti eest maksma. Nüüd viimaks on kaua tehtud kaunike kolmas Diablo mäng viimaks igal pool - isegi Prisma riiulis - olemas. Pikk ootamine tegi aga asja hoopis hullemaks ning praktiliselt kõik mängijad on leidnud asju, mis nende mänguelamust murendavad. Labiilse loo tarbeks valib mängija endale tegelase kas barbari, munga, deemoniküti, võluri või mingi voodoo peletise vahel. Seejärel jookstakse tegelasega metsa ja klikitakse nii kaua vastaste peal, kuni sõrmed otsast kukuvad või kollid surma saavad. Kokku on seda n-ö metsa nelja peatüki jagu, igal peatükil oma asukohad, vastased ja bossid. Igal klassil on omad võimed ja spetsiaalsed energiad nende rakendamiseks. Kõiki klasse on lõbus ja huvitav avastada, aga mängu muu kvaliteet kisub kulmu kortsu.

Diabloga tuleb kaasa terve vankrikoorem probleeme. Mängu vaatevinklist olulisim: lugu on tobe ja igav. Mängija progresseerub lineaarset läbi nelja järjest keerukama raskusastme ning raskuskurvi kasv on eksponentsiaalne. Esmalt mängitakse lugu läbi Normal raskusastmel, siis Nightmare, siis Hell ja viimaks Inferno. Keskmine mängija jõuab alles eelviimase raskusastme ajaks maksimaalse levelini (60) ja alles siis tegelik mäng algab. Selle aja peale peab olema klass peensusteni selge, aga veelgi olulisem: mängija varustus peab olema võimalikult hea. Ning siit tuleb pikemalt mängijate teine suurim probleem: grind. Vastased pillavad igasugu varustust, aga absoluutselt kõik sellest tekitatakse suvandigeneraatoriga. Ehk siis, mängus ei pruugi kohata mitte ühtegi identset eset. Kahjuks tähendab see, et ainult üks ese sajast, mida mängija üles korjab, on tema jaoks midagi väärt. Aga mis teha, kui pole päevas 30 tundi aega mängida ja loota nende heade esemete kukkumise peale? Blizzard tuleb appi. Esimest korda on mängus sees WoW laadi oksjonimaja, kus igaüks saab oma leitud varustust müüa. Kas siis enampakkumisega või otsehinnaga välja osta. Ent on mindud veel samm kaugemale. Nüüd on olemas ka eraldi päris rahaga töötav oksjonimaja. Jah, iga mängija võib näiteks oma PayPal konto mänguga ühendada ja loota, et keegi ostab tema leitud +1 damage maagilise nuia kolme euroga ära. Blizzard kasseerib iga tehingu pealt tubli kopika, seega nemad ei kaota mitte midagi.

Diablo probleemidest võiks terve Trashi hea ajaveebi täis kirjutada. Või nagu Nux vahest ütleb, terve interneti täis kirjutada. Ning ehkki kõik vinguvad ühe või teise asja kallal, siis miskipärast nad kõik jätkuvalt mängivad seda pooltoorest toodet. Iga õhtu.

Lord of the Rings: War in the North

Suhteliselt põneva tootena anti eelmine aasta välja seesinane Sõrmuste Isanda teemaga videomäng. Mitte küll päris kaanon, aga huvitav sellest hoolimata. Mängija juhib kolmest kangelasest koosnevat punti, kes Frodo retkega samal ajal sammud põhja poole seavad. Seal varitseb neid kuri Sauroni käsilane Agandaur, kelle taktikepi järgi erinevaid koledusi sepistatakse. Ning kui Frodo seab sammud Mordori poole, siis mängu tegevus leiab aset Gundabadi mäe poole. Kohti on mitmeid, vastaseid samuti - isegi paar raamatute peamist tegelast jookseb seltskonna tegemistest läbi. Mäng pole eriti pikk, aga kutsub teist korda mängima ikka. Terve mäng järgib Peter Jacksoni filmide kunstilist stiili.

Keskmisest tavalisema loo keskmes on aga tugev action RPG element. Mängija valib oma suva järgi ühe kolmest suhteliselt erinevast tegelasest: Numenori mees Eradan, kes ühtviisi mõõka ja vibu kergusega käsitleb; haldjast kaunitar ja võlur Andriel; ja karm päkapikk Farin, kes vastaste mäsu keskel kirvega uhab. Kõigil on oma spetsiaalsed oskused ja võimed, mängija saab kogemuspunktidega leveleid ja nendega ühes arendada ka talendipuusid. Vastased pillavad head ja paremat, loodusesse on peidetud veel ohtralt varandusi ja poodnikud ostavad suvalise prahi ära. Mängu lahingumootor on tõhus, ehkki kohati natuke lihvimata. Graafika ja heli kahjuks samamoodi. Siiski võib nentida, et lõbusamat madistamist pole ammu näinud. Mäng toetab ka kolmekesi korraga madistamist, seda üle interveebide.

Prototype 2

Järg 2009. aasta mängule. Ultravägivaldne, geneetilise manipulatsiooni ja koletislike viiruste pärusmaa. New York on muutunud lahingutandriks, kus kurjad korporatsioonid bioloogilisi relvi katsetavad. Pooled elanikud on muundunud poolearulisteks ebasurnuteks. Teine pool on kas põgenenud või siis täristab eelmist pihta kuulipildurist. Mängija astub mustanahalise sõjardi James Helleri botastesse, sööb inimesi ja üritab oma tütart päästa. Soolikaid ja verd lendab nagu purskkaevust. Kusagil linnas on liikvel eelmise mängu peategelane, kes nüüd kurjami rollis on.

Suur linn, palju asju leida ja palju inimesi tappa. Kuid oma olemuselt on mäng üks ühele eelmise osa koopia. Pilt on ehk natuke silmavärvi juurde saanud, aga kõik muu on sama. Mängija hüppab ja lendab ringi, viskab autodega helikoptereid alla ja maskeerib end nende ohvrite nahaga, kelle ta ära on söönud. Justkui kõik liivakastimängu eeldused on täidetud, aga mäng kukub ninuli. Lugu ei ole huvitav ega kaasahaarav, lahingud muutuvad kiiresti väga korduvaks, seejärel tüütuks. Palju väärt ideid, aga enamus jookseb liiva.

The Exiled Realm of Arborea

Ootamatult hea kvaliteediga MMO rollimäng unikaalse maailmaga. Päritolu poolest võib selle teose kahe silma vahele jätta (Lõuna-Korea). Aga mäng on tõhus ja ootamatult uuendusliku meelelaadiga. Mäng erineb kardinaalselt teistest omataolistest, sest tegemist on ekšn-rollikaga. Mitte sellise pooleldi paigal seismisega, mida on tunda WoW ja teiste omataoliste juures. Siin on igal klassil võimalik sihtida, kollide löökide eest kõrvale põigelda ja ära joosta. Loogiline füüsikamudel dikteerib löökide tegelikku ulatust. Graafikamootoriks on Unreal Engine.

Mäng näeb hea välja, on lõbus, hoiab meele ärksana. Puudustena võiks nentida tegeliku mängumaailma sisemise konflikti puudumist. Kõik mängijad on justkui ühel lahingujoonel, keegi pole otseselt kellegi vastu. PvP kui selline eksisteerib, aga teistsugusel kujul. Ning arvata on, et mängul ei ole nii palju eluiga, kui teistel selletaolistel. Siiski, soovitatud täitsa korralik ajaviitena.

SSX

SSX vuhiseb tagasi videomängumaastikule. Kaua tehtud, aga kaunis viletsake teine. Rohkem mägesid, rohkem pildiilu, aga vähem hinge ja vähem lõbu. Mäed seekord ehitatud pooleldi loodusest saadud info põhjal. Topograafiline satelliidiinfo jms. Saab võidu mäest alla sõita. Saab ka punktide peale trikke teha. Kel kõige rohkem punkte, võidab. Lisaks uued väga magedad ellujäämisrajad ja asünkroonne mitmikmäng.

Kaugelt on näha, kus lugu hapuks läks. Arendajad nokitsesid oma stiili mängu teha. Too oli nagu Call of Duty lumelaudadega. Fännid hakkasid selle peale räuskama ja ahne EA lasi mängu ümber teha. Lõpptulemus on selline, nagu ta on. Pole ei lind ega kala. Lumelauaralli ja trikitamine on veel enam-vähem, aga need ellujäämised on puhas rämps. Kuna mängijal on võimalik väga paljudes kohtades ennast surnuks kukkuda, siis saab lihtsuse huvides aega tagasi keerata. Mis on lihtsalt laisk viis öelda, et mäng on sitasti ehitatud.

Selline poolvedel tarretis siis. Ainult väga andunud fännid võiks oma eurosid selle eest letti lüüa.

Yakuza: Dead Souls

Yakuza seeria teeb ajakohase kõrvalehüppe. Kui eelmisest mängudes anti gängsteritele üle tahi, siis siin on ebasurnud platsis. Neli seeria kandvat tegelast sirutavad käe tulirelva järele ja annavad tina. Sisu ongi lähemal Resident Evil suhtumisele. Õudust ja huumorit serveeritakse sobilikult.

Keskmisest natuke madalam pildikvaliteet. Mõõdukalt hea heliefektide ja muusika repertuaar. Korralik täristamine koos tõhusa rollimängusüsteemiga. Kõige enam peavalu tekitab puudega kaamera. Tapatalgust välisel ajal on alles kõik eelkäijate lisad: seltskonnamängud, hostess baarid, sportimine, poolsada kõrvalmissiooni ja ridamisi muid väljakutseid. Palju raskusastmeid, igaühele midagi. Mitte päris kvaliteettoode, aga südamega tehtud.

Armored Core V

Mängu keskmes on suurte, tulevikuliste lahingsoomuste juhtimine. Mängija asub piloodi kingadesse, kes selliseid masinaid komplekteerib ja juhib. Erinevalt eelmisest kahest-kolmest mängust on seekord tehtud samm tagasi. Ehk siis, masinad on väiksemad, aga raskemad ja aeglasemad. Mis teeb mängu kergemaks, aga ka eeldab uuesti õppimist. Lahingmasinate esteetika on sarnaselt natuke toorem, vähem voolujooneline. Mängijal on võimalus läbida napilt tosinkond peamissiooni ja nende kõrval ligemale sada tellimustööd. Madistamist küllaga.

ACV on permanentselt online mäng. Ülitugevalt toetutakse mitmikmängu lähenemisnurgale. Meeskonnamäng on edukuse võti. Mängu saab üksinda toksida, aga see võib kiiremini frustratsiooni tekitama hakata. Lugu on labiilne, aga see pole siin peamine. Mäng on eelmiste võrreldes kergem, raha jagatakse lahkemini. Mängija valik oma lahingsoomuse ehitamisel on samuti juba algusest peale üsna lai. Väga korralik müristamismäng, mis on õppinud eelnenute vigadest ja ei karda eksperimenteerida uue tehnoloogiaga.

Ninja Gaiden 3

Auga välja teenitud maailma kõige raskem ninjamäng on tagasi. Kahjuks on uus iteratsioon hapralt pasa maiguga. Kangelaslik Ryu saadetakse Londonisse, kus peaminister on pantvangi võetud. Kõik läheb valesti ja nõnda peab peategelane jälle maailma päästma. Mängija raiub ennast läbi käputäie peatükkide, tegijad tutvustavad paari uut, aga täiesti mõttetut mängumehhanismi. Lugu on nüri, tegelased on igavad.

Uue juhtimise all (loe: ilma Itagakita) on Ninja Gaiden hale lurr. Mängus on ainult üks relv (mõõk). Mõõka ei ole võimalik paremaks sepistada (erinevalt eelkäijatest). Pole esemeid, millega ennast lahingu ajal ravitseda. Kogu võitlusmetoodika tundub odav ja pealiskaudne. Vastaste tüüpe on liiga vähe. Bossidest vastased on lutid. Mäng on iseenda hale vari.

Selleks, et väljenduda luuleliselt, peaks ütlema nii: Team Ninja võtab Ryu Hayabusa käest draakoni mõõga ja pussitab mängijat sellega südamesse. Neli tugrikut kümnest (sellestki kaks enam-vähem kvaliteetse Ninja Trials sektsiooni eest).

Portal 2

Testimine jätkub. Kurblik peategelane Chell ärkab pärast pikka talveund taas kord meeletus laborikompleksis. Põgenemine osutub keeruliseks. Aga laboris kohtab abilisi. Kerge kiiksuga huumorimeel ja leidlik tasemete ülesehitus tagab väga nauditava mänguelamuse.

Mõistatused, mida mäng peategelase silme läbi lahendama peab, on leidlikud. Siin on skeemid ja meetodid, mis nõuavad natuke põnevamat mõtlemist. Eriti arvestades asjaolu, et meetodid päris maailmas ei eksisteeri. Kuid enamus neist on petlikult lihtsad, mõned suisa sihilikult rumalate jaoks kergemaks ehitatud. Ikkagi väga kvaliteetne, hästi läbi mõeldud. Ehk mitte nii armastusväärne kui selle eelkäija, aga Portal 2 seisab kenasti omil jalul.

Mass Effect 3

Kosmosesaaga lõpp. Koletislike masinate, riiperite armaada lendab kaugemast galaktika nurgast kohale ja hakkab usinasti kõiki kosmoserasse maha tapma. Videomängumessias Shepard jätab pisarsilmi koduplaneediga hüvasti, et minna abivägesid otsima. Aga ei tuurianid ega krooganid pole nõus niisama oma sõjalaevu madinasse saatma. Mõne jaoks peab koguma 10 sabasulge, teine tahab metsa kaotatud kaelakeed üles leida. Shepard jookseb, Shepard otsib üles. Iga tegevus panustab üleüldisesse valmisoleku mõõdikusse. Mida suurem number - seda paremad on väljavaated riiperitele üle tahi anda. Kohtab palju uusi nägusid, palju tuttavaid nägusid. Küsimused saavad vastused, lugu saab lõpu.

Mass Effect 3 on suhteliselt teadlikult odav ulme. Kergesti seeditav lugu. Mõõdukalt ladus täristamine, hulgim dialoogi ja draamat. Tore, et saab palju kõrvalteemasid uurida, kulutada raha relvade ehitamise ja akvaariumi täitmise peale. Arsenal on suurem, relvadele saab lisavarustust installeerida, rollimänguelemendid on paremini valitud. Sisu rohkem kui rubla eest. ME2 akvaariumis pidi alati käima käsitsi kalu toitmas, muidu kärvasid teised maha. Uues mängus saab spetsiaalse automaagilise kalade toidudispenseri osta, selle hind on ainult 25 000 ühikut (sama raha eest saab terve lahingsoomuse osta kusjuures). Selle viimase lisamise eest mängu saabki hinne ühe palli juurde.

Loodetavasti võtab Trash kunagi ette ja kirjutab sellest mängust pikemalt. Seniks minu poolt 7/10.

Metal Gear Solid 2: Sons of Liberty

Mängu tegevus algab 2007. aastal. Sarjaga eelnevalt tuttavatele mängijatele tuntud peategelane Snake hiilib salaja hiiglasliku tankeri pardale, et seal uue superrelva väidetavas olemasolus veenduda. Lugu võtab keerulisema pöörde, kui tankeri vallutavad vene terroristid. Selle eelloo lõppedes algab mängu tegelik osa 2009. aastal, kus on uus peategelane: Raiden. Tegevus toimub eranditult suures tehase laadi kompleksis. Mängija ülesandeks on päästa pantvangid, nende hulgas ühendriikide president. Aga lugu viskab ohtralt keerdkäike ja üllatusi.

MGS2 on hiilimismängude absoluutse paremiku esindaja. Terve loo saab läbida ilma kedagi tapmata. Veelgi enam - terve loo saab läbida ilma, et vastased peategelast kordagi avastaks. Väljakutse on mõõdukas, aga mängimine ise ladus. Isegi kui lugu vahepeal totraks kipub minema, on see siiski huvitav. Mäng ilmus esimest korda 2001. aasta lõpus, ent on tänini pädev. Hiljuti anti see välja spetsiaalse HD kollektsiooni osana.

Mass Effect 2

Mass Effect 2 - BioWare 2010

Mängin just Lost Odyssey nimelist RPG-d mis on nii Final Fantasy, et on isegi rohkem Final Fantasy kui viimased selle mängu seeriast. Tegelaste upgraidinime on üsna keerukas (vähemalt alguses, nagu ikka) ja stooripõhised jutuvood tahavad kohati tõelise mängimise vahele lõunauinaku mõõtu pause vedada. Seda enam mulle aga meeldis Mass Effect 2 RPG elemendid mida oli küll vähem kui esimeses, kuid piisavalt, et mitte aju kärssama ajada ning mängulusti röövida. Kõik oli justkui sujuv, põhirõhk ikka kenal kõmmutamisel ja alles siis vaatasid, et kuidas mingeid oskusi või relvi paremaks muuta. Endal jäid mängu lõpuni skillid kasutamata, päris palju võtsin snaipriga kaugelt kurjameid sirule ja kui lähedal, siis automaadivalang. Alles lõpubossiga sai pumppüssi näkku, peale seda kui olin automaatrelva kugugi valesse kohta tühjaks kõmmutanud, et siis lõpus haavleid näkku surada.

Mis ma tahan öelda on aga see, et tegu on täpselt sedalaadi actionpõhise RPG-ga mis mulle hullupööra meeldib, ehk saab siis natuke nokitseda enese tugevamaks muutsise alal, teha kõrvalmissioone ja koguda heategusid või pättusi korda saates raharulli, kui ka lihtsalt mõnuga, adrenaliin veres keemas, kimada ringi relv peos. Kiita on paljut nagu hästi detailne universum, missioonide mitmekesisus ning kena visuaalne pilt, lisaks lemmikut Suikodeni meenutav siituatsioon kus kogud sõpru ning selle läbi avanevad kosmoselaevas järjest uued uksed. Mainiks aga paari miinust millest esimese moodustas kivimite kaevandamine planeetidelt ilma reaalse tunnetuseta, et palju võiks üldse vaja minna ning mille tõttu ma tüütult aega raiskasin.

Samuti tundus kohustuslikke missioone liiga vähe olevat, paar-kolm ja siis anti kohe võimalus, et kas soovid teise universumisse hüpata, kus oodatud uute erinevate ülesasnnete asemel oli vaid üks ja lõplik. Kõrvalmissioonide osakaal võrreldes stooripõhisega oli selges ülekaalus. Aga muidugi kõlbas ja meeldis pakutu samuti. Küsimus aga on, et kas mul tasub nüüd veel käia teise mängu lõpus poed läbi ja osta kõik kosmoselaevade mudelid ning need transporditakse mälukaardi andmetega koos kolmandasse osasse üle või mitte? 4,5/5

Miks minu mängus seda ei olnud?

Warhammer 40,000: Space Marine

Impeeriumi võimsamatest koosnev lahingüksus saadetakse tehaseplaneeti Graiat vabastama. Tehased on vallutanud orkide hord, kes tahab endid impeeriumi relvastusega varustada. Kolm ülivõimetega inimkolossi täristavad kiiresti läbi rohenahkade lihamägede. Aga Graia tehaste kõledates koridorides varitseb lisaks orkidele palju koledamaid vastaseid.

Space Marine on mäng, mille graafiline ja mängitav pool on kokku saanud parimas võimalikus kohas. See on tumedates toonides maalitud sünge maailm, mis on algusest lõpuni truu Warhammer 40,000 universumile. Mõnes mõttes on võetud populaarsemate mängude essents ja seda nii kaua rapitud, kuni see mäng siin valmis sai. Kvaliteet on kõrge nagu nagu peaaegu kõigil Warhammeri mängudel, ainult lugu võib väheke lühikeseks jääda. Tore lugu ja tõhus teostus, seitse palli.

Star Wars: The Old Republic

Hirmus kaua tehtud tähesõdade netimäng võttis endale ainult ühe ülesande: võita World of Warcraft numbreid. Poolkõva arenduse viljad on nüüd juba mõned kuud olnud kõigi soovijate katsuda. Eredate värvidega maailma sees on huvilistel võimalik läbi mängida oma klassi jaoks spetsiaalselt ehitatud lugu. Lugu jätkub läbi terve universumi. Läheb kord põnevamaks, kord igavamaks. Sedamoodi, kuidas mängija tugevamaks saab, avaneb talle rohkem lahinguvõimalusi. Selle kõrval on veel teised mängijad ja mitmikmängudele omaseks saanud omavahelised kakelungid, mitmekesi kõvematele kollidele üle tahi andmine ja nii edasi.

Mäng on katkine, puine ja mis esmatähtis: igav. Pärast oma tegelase loo läbi mängimist ei ole eriti palju ette võtta - jätkata tuleb hoopis teise tegelase looga. Kuid seegi võrgus üksikmängu süžee mängimine on aeglane ja lirtsuv. Mõnevõrra huvitavalt on lahendatud esemete valmistamine (n-ö crafting), kuid seegi kaotab oma sära kiirelt. Soovitatud ainult kõige kibedamatele Star Wars austajatele. Mängu eest kaks palli kümnest, püüdluse eest kolm palli lisaks.