A Band Called Death

A Band Called Death - Mark Christopher Covino, Jeff Howlett 2012

Peale petufilmi Sugarman, on analoogseid linalugusid tulemas nagu sohilapsi punaarmee poolt "vabastatud" euroopas. Silma on juba paar sellist hakanud, kus keegi omalajal tähelepanuta jäänud geenius lõpuks avastatakse ja selgub, et ta oma bändiga tegi juba ragtime´i kuldajal techno-industriali või oli hüpnagoogiline juba siis kui Fender elektrikitarri tutvustas. Proto-pungi bändiga Death on sama lugu - lindistasid punki juba ajal mil kõik teised veel lilli juustesse seadsid ja San Francisko poole sammusid. Olgu nii. Muss oli ju OK, aga seda pläma, et tegelikult maailma esimene pungibänd ja nime Death tõttu nii võõristatud, ei peaks küll ajama. Neid analoogseid karmima saundiga gaaražibände leiaks kindlasti teisigi ning kui omal ajal ei osatud pungilaines kaasa minna, siis lollide oma asi. See et nüüd vanamehepässidena püüavad sama trummi taguda, on igal juhul hale. 2,5/5

The Mamas & The Papas - Straight Shooter

The Mamas & The Papas - Straight Shooter : The Authorised Video Biography - Prism Leisure 2003

Muidu nagu tavaline muusikadokk, et bändi algusajad, kuulsaks saamine ning hilisem tuntuse periood, aga üllatavalt avameelne. Mõistetav veel kui John Phillips rääkis oma narkomaaniaastatest ja kõigest muigega meenutatavast, mis sellega kaasnes, kuid kui jutt kiskus juba radadele, et küll see Michelle Phillips oli ikka litsakas plikatirts, kes oma mehele sarvi tegi, siis vahid küll suu ammuli. Selliseid avaldusi justkui ühest kenast pisikesest muusikadokist ei ootaks. Vahele veel Cass Elliot kitus üht ja teist, tal vist siiani väike pind tagumikus, et bändi kauneim lauljanna ei olnud ning kõigi pilgud pöördusid esmalt ikka Michelle suunas.2,5/5

Nooruke Michelle Phillips.

Foto autor Suki Hill.

Death In June : Behind The Mask

Death In June: Behind The Mask - Darryl Hell 2005

Ääretult meeldiv pärastlõuna oli mul selle DVD seltsis - lõikasin köögilaua taga istudes välja Punase Magneet-Lõvi ja APJ-i reliiside kaasi, sobitades neid karpidesse ning taustal rääkis Douglas P. maitseka tagasihoidlikusega oma elust, tegemistest ning mõtetest. Nii mõnigi fakt Death In June´i kohta sai selgeks ja mitmed minu mõtted seoses artisti muusika ning väljendusvormidega, sättusid kenasti paika. Siiras rõõm oli kuulata vaikseid meenutusi ja seletusi, vähemalt minu jaoks tundusid need väga ausate ja isikukesksetena. Ja rõõm on, et ma seda dokki esmavõimalusel 2 aastat tagasi ei vaadanud, vaid alles nüüd, sest vahepeal olen hulga rohkem end DIJ loomingule pühendadasaanud. 4/5

Sarnaste riietega Gates käis just hetk tagasi ukse taga, vaid mask oli peast puudu. he he!

Sound City

Sound City - David Grohl 2013

Kas ma olen mingi idioot või mõistan asju valesti, aga minu jaoks tundus küll väär, et Dave Grohl teeb suure kummarduse legendaarsele helistuudiole, intervjueerib mitmeid kuulsusi, kes seal oma tippalbumid lindistanud, klopib üles magusat, triviaga maitsestatud, nostalgiavahtu ning kiidab stuudio unikaalset akustikat ning mikserpulti, et siis lõpuks Sound City hääbumiajal raisakotkana kohale lennata ning parimad rapped koolva kõhust oma pidulauale nokkida. Asi ei ole ju Sound City stuudio taas elule äratamisest, vaid püüdest kogu stuudiol küljes olev maagia Dave Grohl´i oma Studio 606-le üle importida, seda alates unikaalsest Neve 8028 puldist, kuni lõpuks ka staarideni, kes siis sunniti juba uues kohas vana legendaarse stuudio õhkkonda taaslooma. Kevin Costner kuulis filmis "Field of Dreams" häält, et raja oma maisipõllule pesapalliväljak ja küll staarid sinna mängima tulevad ning rahvas vaatama ja samalaadne lugu oleks saanud kindlasti olla ka väikese stuudioga. Ostnud siis kogu täiega, hoone, staff ja tehnika kaasa arvatud ja alustanud sealt seda vanade heade aegade mälestustel põhinevat taastootmist superhea analoogsaundiga. Praegu jäi mulle aga selline tunne, et mehel ikka veel sitt sees keeb, et ei osanud kuidagi seda Sound City trummide akustikat samuti oma koopasse vedada. OK, Sound City ei ole stuudiona uksi kinni pannud, aga paistab, et suurt midagi seal ei toimu samuti. Lavastaja oli ise liiga sees, et saaks ühe objektiivse pildi, kõrvaltvaataja dokumentatsiooni. Pigem selline reklaamfilm. 2,5/5

Pauli träki saund oli minu meelest küll super hea.

Teenage Kicks : The Story of the Undertones

Teenage Kicks: The Undertones - Tom Collins 2001

The Undertones meeldis mulle umbes pool aastat. Hiljem ei ole kuulanud, kuid lood sellised lihtsad ja haaavad ning tänu sellele elu lõpuni pealuu sees. Dokfilmi kaudu lootsingi sellist muusikalist taaskohtumist teha ja see mul sada protsenti ka õnnestus, sest pea kõik hitlood mängiti täis pikkuses ette. Nende vahele jäi aga selline hunnik jurtsu, et kohe piinlik vaadata. Bändil lihtsalt ei olnud millestki rääkida ja kuigi John Peel püüdis teemat sinna ja tänna upitada, ei leiduud grupi ajaloos ühtegi eredat hetke, vaid hea muusika ja see selleks. Dokk oli tehtud aastal 2001 ja Peel mainis, et laseb lause Undertones´i hitloost ka oa hauakivile raiuda, kuna Teenage Kick on ta maailma ever ja ever lemmiklugu. Tegelikult oli muidugi Röövel Ööbik John Peel´i lemmikbänd aga google search kinnitas, et Undertonesi teks "Teenage dreams so hard to beat" on tõesti mehe kivil ja mitte "Gucci gucci gucci, dolce dolce dolce, versace versace versace...". Head lood, surmani igav teave. 1,5/5

Punk labelit juurde ei pane, lõpuks ju ikka tavaline rokibänd.

Rock & Roll Outlaws

Rock & Roll Outlaws - Stuart Newman 1995

Pungi ilu ja valu, rõõm ning traagika. Tänavatasandi oi! mis kerkis peale esimese pungilaine kommertsistumist ning mis paar aastat hiljenm kannatas juba ise sama tõve käes, lõi trendi ning selle muutudes populaarseks, muutusid ka ise popideks poisteks. Mitmel määral on The Exploited selle suurepärane näide, väga vägivaldne ning kaost külvav bänd mis esimese suure edu korral jooksis mainstreamlaine telasaatesse ja kaotas läbi selle oma fänbaasi. Kuulajaskond võideti tagasi, kuid nende popilik ikoonistaatus skenesiseselt säilis.

Tänu atraktiivsele välimusele poseeriti tihti ajakirjakaantel posterpoistena ja satuti taas ja taas leheveergudele seoses tuuridel tekitatud "segadustega". Punane irokees ongi justkui The Exploited, Wattie trademark ning liigud sa pungis mis suunas tahes, sellest bändist ei saa üle ega ümber. Hea dokk mis ühe bändi näitel andis killukese kaheksakümnendate pungiajaloost, uutest tuultest ning taaskordsetest pettumustest kogu pungi elujõulisuses. Boonusena olevat 1987 aasta Sexual Favours kontserdit vaatan mõni teine päev. 3,5/5

Wattie kõnemaneer sarnanes kahtlaselt Little Britain´i sarjast tuntud teismelise elueide Vicky Pollard´i omale.

Jethro Tull - Their Fully Authorised Story

Jethro Tull - Their Fully Authorised Story - Classic Artists series 2008

Rada7 foorumis on bändidel nüüd võimalus teha oma grupi profiil kuhu saab panna üles muusikapalu ning kirjutada endist. Paar päeva peale võimaluse tekkimist tekkis arutlus, et kas ikka igat pisiasja tasub oma profiili kirjutada, just sellist sel ja sel aastal läks kidramees ja bassimees sõjaväkke ja sel aastal tuli see trumme mängima ja sel aastal läks laulja Itaaliasse ooperikooli. Leiti, et pigem võiks pika detailse saaga asemel olla info muusika mõistmiseks, mitte kogu bändi vähetähtis minevik. Käesolev Jethhro Tull´i dokumentaal oli aga just selline "üks kirdramees lahkus ja üks sündimees tuli bändi" tüüpi tutvustus: Arusaadav muidugi kui on elatud nii igavat elu, et muidu ei veaks kuidagi üle pooleteise tunni jutustamist välja, kuid lõpuks siiski veits igav. Kuhu jäid narkootikumid ja meeletused? Kas bändist vallandamised olid tõesti pea poolesaja aastase bändi ajaloo tipphetked? 2/5

Instrument

Instrument - Jem Cohen 1998

Juba sel ajal, kui põhimõtteliselt iga uus bänd meeldis enne kui jõudsid kassetti makki susata, jättis Fugazi mind kohe päris külmaks. Ei lindistanud ma nende ühtegi albumit endale ümber ega jaganud vaimustust kui paar sõpra juttu sinna suunas kiskusid. Mõned aastad tagasi kui metroseksuaalsed noored veene nüsisid räägiti, et Fugazi oli esimene emo-bänd. Imestasin veel, kuid nüüd peale doki läbi taas meelde tuletades milline see jänkide ila oli, võin vaid nõustuda - tõesti öökima ajav emo-pask koos kõige emolikuga. Ah, et miks siis üldse dokki vaatama asusin? Väideti, et pidavat näitama varajast USA pungi-skenet, kuid see oli muidugi puhas vale. Näidati varajast emo-skenet ja see oli valus igav veniv haisev sitt. 1/5

Fänni tehtud dokk oma lemmikbändist.

High Tech Soul : The Creation of Techno Music

High Tech Soul: The Creation of Techno Music - Gary Bredow 2006

Vaatasin dokki, vajutasin aeg-ajalt pausinupule ning jooksin arvutisse, et netist äää ööö äää neid palasid mida filmis lasti. Hiljem siis hakkasin kuulama nii kurikuulsat kogumikku "Techno! The New Dance Sound Of Detroit" kui Juan Atkins´i, Wax Trax´i kui Metroplex´i asju ning ei jõudnud ära iomestada, et suurem osa lugudest mulle juba varasemast tuttavad. Eks vast ole raadiost seda Detroiti biiti lastud ja tantsulkalt kild kõrva jäänud, igal juhul nimesid nimetada ei oska, kuid lugusid teadsin küll. Detroit´i tecjhno-skene enda arengut aga mitte ja seetõttu oli käesolevat lühikest (veits üle tunni), kuid asjalikku ülevaadet väga huvitav vaadata.

Pakuti nii kõigile meeldivat läbilöögilugu, tutvustati tagasihoidlikke geeniusi, näidati tarku muusikamasinaid ning ei puudunud ka filmist filmi tegevad komponendid nagu traagika ja huumor. Viimast muide saab lisade hulgast veel kõvasti nautida, sest iga mees paistis paras lõuapoolik olema, samas aga ühe objektiivseks jääva dokumentaalfilmi sisse ju igat nalja panna ei sobi ja nii jäetigi paremad palad boonuste hulka pealkirja alla "piinlikud jutud". Või midagi sarnast. Lisade hulgas veel hulgaliselt head juttu, eriti äge oli professorihärra lõikamata intervjuu kus mees nagu kuulipildujast tulistas teadmisi Detroiti "hinge" kohta. Käesolev dokfilm oli mõnus armas kiitus oma kodulinnale. 4/5

Detroit technopolis.

Dig!

Dig! - Ondi Timoner 2004

Vend käis täna külas, arutasime arvutiasju nagu alati, sest minu garantiist tulnud kone läks peale 5 tunnist kodus olemist taas katki. Nagu ikka, nagu ikka. Vend rääkis paarist uuest progejubinast mille ta muusikakuulamie lihtsustamiseks teinud oli ning mida isegi teie mu blogi lugejad arvatavasti kasutate ja järsku mainis käesolevat auhinnatud dokumentaalfilmi ja päris kas mul nähtud. Vastasin talle, et sai kah hiljuti vaadatud, kuid erilist muljet ei jätnud, sest kuigi The Dandy Warhols oli aastal 1998-2000 ka minu sage muusikakülaline, siis Brian Jonestown´iga mul nii sooje suhteid ei ole ja seetõttu ei tundnud ma neid ka nii lähedalt kui vaja oleks. Ekraanilt jäid minu jaoks mõlemad bändid võõraks ja neid sõnumeid-mõtteid mis dokk pakkus, ei viitsinud pikalt peas keerutada. Teed ise bändi või fännad Anton Newcombe´i loomingt, palun väga, kuid ühe pika ajaloolise kuvana ei leidnud ma sealt lõpuks oodatud tera. 3,5/5

Ega ei suuda muidugi kekkamata jätta, et lavastaja Ondi Timoner palus aasta tagasi luba linkida üht minu arvustust oma Twitteri lehel.

Athens, Ga. - Inside/Out

Athens, Ga. - Inside/Out - Tony Gayton 1986

Huvitav kas muusik oma seitsmenda meelega kuidag tunnetab, et tema muusikat kusagil keegi kuulab, keegi kellele see väga meeldib. Muidugi näitab LastFM kohe ära kui on plaati kuulatud aga ma mõtlen just nii, et keegi seda teada ei saa ega isegi kasu mitte, sest ma kuulasin Dreams So Real´i lugu siin filmis kolm korda, kerisin tagasi ja kuulasin taas ja taas. Sest see oli lihtsalt nii hea lugu. Plaati ei osta ja isegi mp3-e viitsi netist otsida aga niisama öösel kell kaks kuulasin ja meeldis nii väga, et tekkis tahtmine sellest kuidagi muusikuid telepaatiliselt teavitada, saata neile positiivne impulss, et nüüd, 25 aastat hiljem kuulab teie bändi keegi kusagilt maailm kuklapoolelt ja talle see meeldib.

Peale Dreams So Real´i olid siinses Athens Georgia kheksakümnendate alguse muusikaskenest rääkivs dokumentaalfilmis teisedki tegijad nagu B-52's, Pylon, B-B-Que Killers, Flat Duo Jets, Love Tractor, Kilkenny Cats, Squalls ja otse loomulikult linna kuldseimad poisid ansamblist REM. Lisaks veel said sõna reverendidest muusikud, kunstnikud ning kohalikud kultuuriinimesed. Veider, et keskööl tundsin ääretut sidet nende uut indierocki viljelevate bändide ning Athensi linnaga, ühel hetkel näitas kaamer üle Michael Stipe´i õla linnatänavat ja mul oli tunne, et olen seal käinud, et kõik on nii tuttav. 3,5/5

Rokkivad pastorid.

Listen With Pain

Hör mit Schmerzen - Christian Beetz, Birgit Herdlitschke 2001

Kohe kui ma selle tekstijupi kirjutamise lõpetan, asun netist otsima Einstürzende Neubauten´i plaati mis mulle 16 või17 aasta vanuselt kustumatu mulje jättis. Siiani ei ole, peale kassetti kaotust millalgi üheksakümnendate keskpaigas, justkui otsest igatsust tundnud ning Halber Mensch, Tabula Rasa ja Strategies Against Architecture kogumikud on asja ära ajanud, kuid peale selle dokumentaalfilmi vaatamist, kust taas kostus mu kõrvu noorena sinne jälje jätnud helid, ei sa ma teisiti kui leida üles lapsepõlvelemmik ning kuulata see korda paar läbi.Ega ma muidu suur Neubauten´i sõber ole aga mõned lood rokivad ikka pudelitelt korgid pealt ning huvi bändi vastu oli piisav, et see traditsiooniline lihtne tutvustav dokumentaalfilmgi ära vaadata. 3,5/5

Yü-Gung - klassika! Enda lemmik on vast Z.N.S.

Monterey Pop

Monterey Pop - D.A. Pennebaker 1968

Tegu on kõige kauem minu käes vedelenud DVD-ga. See Criterioni kolmediskine box on juba üle viie aasta omanikule tagastamata ja ausalt öeldes ei ole omanik ka huvi üles näidanud, väidab alati, et las olla, tal kodus nii vähe ruumi, et pigem vedelegu minu juures kui koormab tema riiuleid. Täna koju saabudes aga haarasin koheselt selle karbi, surasin esimese diski masinasse ja lubasin, et vaatan kümneid kordi varem edasi lükatud kontsertsalvestise ära. On nüüd ka minu riiulites kitsas ning õige aeg karp sõbrale tagasi viia. Võib-olla oli nüüd ka õige aeg seda vaadata, sest teadmised selle ajastu muusikast on praegu hulga laiemad kui karpi laenates ning ma oskan selle diski muusikalist sisu rohkem hinnata. Ja nüüd tundus see hipikontsert jõle popi peona, sellise hipsterite kohtumispaigana kus pehmomuusika austajad said tunda end alternatiivsete noortena, kuigi kuulasid kõrv punnis bände mis teinud lepingud kurjade kapitalistidega ning kellele miljonid olid kohe peo peale voolamas. Aasta 1968 muusika, ei tundunud enam isegi mõnusaid hitlugusid arvesse võttes üldsegi nii ahvatlev, sest sellel aastal tehti autogaraažides ja undergroundklubides juba sellist rock´i, noise´i ja punk´i, et lillelapsed oleks seda helimassiivi kuuldes hirmust püksi sittunud. Fakt mis tõsi küll ei vähenda D.A. Pennebaker´i muusikadokumentatsiooni ajastukuvavat väärtust. 4/5

"When this set came out, I was delighted to find myself in a crowd shot on Disc 3, during Al Kooper's performance. (There's a shot of some dude upside down in the audience, wagging his fuzzy-booted legs back and forth. I'm the hornrimmed geek in the background glimpsed between his legs, so to speak, looking at the camera.)"

Dirt Road to Psychedelia

Dirt Road to Psychedelia: Austin Texas During the 1960s - Scott Conn 2007

Narkootikumid muutsid kõik. Kuuekümnendate alul oli Austin Texases kamp noori kes kogu hingest püüdsid sarnaneda biitnikega, kuid kuna nad olid oma stiilis üle dekaadi hiljaks jäänud, pöörduti rahvamuusika poole ning tekkis tugev folkmuusika liikumine. Kitarr, viiul ja vanad ballaadid - need võlusid noori kes ühtmoodi jumaldasid nii vanu bluusimehi kui noori prillidega folgijumalaid. Mõned noored rahvamuusika austajad aga hakkasid tarvitama peyote-kaktust, sest seda narkootilist taime ei olnud Osariigis keelatud kasvatada ega süüa ning hiljem kui lisandusid kanep ja LSD, visati naturaalsed pillid nurka, sest uute tajude avardumisel kõlbas eneseväljenduseks vaid elektrikitarri saund.Tulid Roky Erickson oma bändiga Thirteenth Floor Elevators ning samuti Conqueroo ja Shiva's Headband, viimane tõsi küll jättis om muusikasse alles viiuli kui mälestuse folgiaegadest. Esineti alul niisama väikestes pubides, kuid hiljem koliti Vulcan Gas Company kamba poolt üüritud hoonesse või käidi kontserte andmas San Franciscos. Vulcan Gas Company majast sai aga justkui Austini kultuurikeskus kus korraldatud pidude vahel täitsid ruume töötavad kunstnikud või kus käidi niisama hängimas. Scott Conn oli teinud küll väheke amatöörliku dokumentaalfilmi, kuid see-eest hingega ning saanud ajastust pajatama mitte ainult oma aja psühhedeelikuid (kes vastandasid end hipidele) , vaid ka elatunud politseiniku kes omal ajal kohalikke narkomaane jahtis ning pidudel diilereid otsimas käis. Hea tükike muusika ning popkultuuriajalugu. 3,5/5