The Third Planet - Третья планета

Третья планета - Aleksandr Rogozhkin 1991

Raskelt haige teismeline tüdruk on Helsingis ravil, kuid lääne doktorid teda aidata ei suuda. Varakast ärimehest isa otsustab panna kõik viimasele lootusele - viia tüdruk tagasi Venemaale ja seal asuvasse mõistatuslikku Tsooni. Saarel asuvas Tsoonis oli kunagi toimunud mingilaadi tuumakatastroof, ala on armee poolt valvatud ning võõrastele suletud, kuid altkäemaksu eest smugeldatakse isa ja tütar sisse. Nüüd tuleb saarelt otsima hakata saladuslikku tervendajat, kelle radiaktiivsusest tekkinud mutandivõimed võivad tüdruku elu päästa. Enne seda hulk seikluseid ning peale tervendajaga kohtumist samuti.

Aleksandr Rogozhkin on teinud pool tosinat rahva seas ülipopulaarset komöödiat esiotsas "Rahvusliku jahi eripäraga" ning väga masendava karmi draama "Tsekist", kuid ka ühe sci-fi stoori, siis käesoleva. Tsoon ise on põnev koht, segu Tšornobõlist ning Stalkeri tsoonist ning seda kujutades oli leitud mitmeid ääretult ägedaid võttepaiku. Paik oli müstiline, väga paljut vaatajale ei seletatud nii, et kõhe tunne oli kerge tekkima, et mis surnukeha ja kujumuutjad ja... Lugu ise aga selline rumaluke, seda eriti filmi lõpupoole kus "metshaldjad" tegid desantnikutega kung-fu´d ja lillelapsed tervendajahipid headust kiirgasid. 1991 aastal ekraani näinud filmina ei puudunud ka selle aja vene kinole omane tisside näitamine ning Soome külluslike poelettide demonstreerimine oli samuti väga aegunud mekiga teema. Aga Tsoon oli huvitav, ähvardav. 2,5/5

Isa ja tütar Tsoonis. Nagu The Last Of Us.

Hard to Be a God - Трудно быть богом

Trudno byt bogom - Aleksey German 2013

Kirjuta, kirjuta! Kamandati nõndamoodi. OK, võtan alla Alan Siguse arvustuse Reaktorist ning vaidlen vastu, kiidan kaasa. Kõigepealt kurjustab arvustaja, et pidevalt kõik sebisid ringi ning käitusid nagu ahvid. No juba seda lugedes oli minule selge, et tegemist kohe kindlasti Aleksei Germani isikupärase filmiga. Pidevat liikumist näeb juba filmis "Minu sõber Ivan Lapshin", aga "Hrustaljov, auto!" ainult sellest koosnebki. Miklós Jancsó tegi sama, teeb German ja mõlema puhul ma absoluutselt armastan kuidas iga inimene on ruumis liikuma pandud, seda tegelikult vägagi sätitud kaost mis meenutab kohati moderntantsu. Ahjah, unustada ei tasu ka noort Germanit, on temagi isalt sedalaadi stiili pihta pannud.

Aga siis on veel teksti hüplikus lisaks, see samalaadne korratus, pilla-palla heitmine, üksteise peale rääkimine, lausekatked siit-sealt. Ühtpidi on see ju Germanile omane, aga minu jaoks näiteks täpselt samamoodi võiksid visuaalselt ning dialoogiliselt välja näha ka Strugatskite tegelastevahelised vestlused raamatutes "Hääbunud linn" ja "Tigu nõlvakul". Minu jaoks see on täpselt sama, eelpool mainitud raamatutekstide visualiseerimine näekski just selline välja. Siia alla võib tuua ka mitmeid kümneid kordi ettetuleva kaamerasse vaatamise, aga minu silmad näevad selles samalaadset liikumiskaost, ega püüagi seda siduda mingi (varjatud)kaamerasse piilumisega. See detail ei häirinud mind põrmugi, pigem lõbustas ootus, et kes järgmisena silmad objektiivi suunas pöörab.

Heideti ette räpasust. Olgu nii. Monty Pythoni Holy Grail näitas keskaegset räpasust koomiliselt, Gilliam´i "Jabberwocky" viis selle juba groteski ja meie teame, et ega siis seal sajandeid tagasi kogu aeg mudas püherdatud ega sitta söödud. Aga praegu me ei vaata ajaloolist draamat, vaid ulmefilmi ning miks ei võiks sealne maailm juba iseenesest olla hulga räpasem. Maailm kus puhtusel ei ole nii suurt rolli, kus võib-olla sajabki rohkem vihma ning mülgas-mülkas kinni. Ei leia, et võõral planeedil toimuv võiks kuidagi Maa eluga võrreldes vale olla. Peabki olema teistmoodi. Öeldakse ju, et Maa sarnane tsivilisatsioon. Pluss kogu räpasus toonitab pidevalt haaratavaid puhtaid rätte millega end pühkida. Äge detail. Progressoridki olid seega omas elemendis - käitusid külas küla kombe järgi.

Minu jaoks isiklikult oli suureks meeleheaks Don Rumata jõhkrusesse minev käitumine. Mina nägin temas ääretult stiilipuhast aadlikku, kes andis vastu pead pahameelest, aga ka õrnusest. Tundis enda suursugusust, käitus sellele vastavalt. Igasugune Maa teadlase emotsemine oleks teravamal väljamängimisel karakterit rebestama hakanud, vääraks kiskunud. Leonid Jarmolnik oli aga lausa imetlusväärne ülik, ei mäletagi praegu ühtegi teist analoogi kinolinalt kes siniverelise seisuse poolt antud elurolli samavõrra hästi oleks osanud mängida.

Nõustun aga kõiges selles, et Strugatskite lugu jääb filmis raamatut mitte lugenutele arusaamatuks. Olen ju minagi stooripõhine filmivaataja ning seega üsna pettunud, et filmis toimuvat pidin mälusopist välja pigistama, ega saanud ekraanilt näha-kuulda. Minu puhul tegi karuteene ka filmi kestvus ja seetõttu, et silm väsis dekoratsioonidest ära nii, et lõpus ei olnud enam vahet millise nurga alt lagunenud kindlusemüüre filmitud oli, kõik kivid ja mudaloigud tuttavad juba nagunii. Visuaalselt ja koreograafiliselt suurepärane, väga läbimõeldud ning detailirikas. Loopõhiselt aga läbikukkumine. Ütlen, et selline Germani remix Strugatskitest. Remix mida suudad nautida ainult siis kui tead originaali. Siis tajud kõiki muudatusi, kõiki omapäraseid nüanse mida uuestilooja on omalt poolt lisaks pakkunud. 3,5/5

Vaat seda lõpus näidatud maa avarust oleks võinud ka filmi sisse tippida.

Attack on Titan

Shingeki no Kyojin - Tetsurō Araki 2013

Jah, on küll nii, et kuradi palju pakutakse still-kaadreid ja liiga tihti langetakse meenutustesse, näidates siis taas ja taaskord juba varem ekraaniaega saanud materjali. Säästurežiim töötab, kasutatakse samu taustu, fillitakse episoode kuis saab ning hoitakse mitmeid sekundeid sama pilti ekraanil. Aga kannatage ära, alates 14. episoodist tulevad uued algustiitrid ja sari saab uue hingamise sisse. Näha on, et raha anti juurde, kuna vaatajanumbeid jagus ning animatsioon paraneb mitmed korrad, täitemomentidele aga ei jää üldse ruumi, sest algab armutu action.

Sari haarab kaasa seal neljanda-viienda episoodi juures, kus noored kursandid saadetakse oma esimest titaanidega peetud lahngut pidama. Ei mingit animele omast hurraa! ja edasi! fiilingut, tuim tampiv reaalsus kohe näkku, laipu siia ja sinna ning kes esimesest kokkupõrkest eluga pääses, neil püksid hirmust täis kustud. See esimene kokkupõrge sidus mind teleka ette, andis teabe sarja õige olemuse kohta, sest sinnamaani oli natuke romantikat ja natuke japside tobenalja saanud. Edasi aga surm ja purustamine. Ja mõned episoodid hiljem eepiline lahing Rose´i Müürist väljaspool, kolm-neli episoodi kestev skautide retk, kus hingetõmbeaega ei antud ei tegelastele, ega vaatajale.Vapustav!

Muidugi on põnev teada saada titaanide olemuse kohta, nende päristolu ning võimete, kuid minu jaoks oli sarja põhiline tugevus hea militaristlik taust, korralikult läbi mõeldud manöövrid ning strateegiad, ägedad relvad ja liikumisvahendid ning nende kasutusoskus. Nojah, eks võib ju mossitada, et skautide hobused oleksid pidanud titaanidega peetud ajujahi käigus väsima, aga see on tühiasi, sest action ja sellesse põimitud saladuste esile toomine, vaigistasid mu peas iga kriitikanoole.

Attack On Titan on ägedalt välja mõeldud maailmaga, väga isikupäraste ja kiiresti omaseks tegelaskujude ning ahhetama paneva madistamisega verine ohvriterohke sõjasari. Tapmise ja tapetuks tulemise militaar-anime. Jään ootama järge, sest nii mitmed saladused jäid veel avaldamata. Samuti tahaks näha lubatud täispikkasid animefilme ning live actionit. Hetkel ilmunud kaks boonus OVA-t, kuid neid soovitan pigem vältida, rikuvad läbi väikeste vasturääkivuste ülejäänud sarja muljet. 4/5

The Mysterious Castle in the Carpathians

Tajemství hradu v Karpatech - Oldrich Lipský 1981

Noor krahvivõsu põgeneb karmi isa juurest kodunt ning võttes varjunime, teeb ilma ooperimaailmas lauljana. Armub kenasse lauljanasse, vannuvad teineteisele truudust ning plaanivad abielu, aga kuri muusikametseenist parun röövib neiu ning murtud südamega noor krahvike läheb Karpaatidesse reisile, et looduses matkamise läbi vaigistada hingekurbust. Teekonnal satub haavatud metsavahi peale, kes lähedal olevas külakeses toibudes vilistab meloodiat, sama viisi mida kadunud ooperiprimadonna laulda armastas. Meenubki siis metsavahile, et nägi küla kõrval mäel asuvas Saatana Lossis, ehk vanas lagunenud kindluses, imekaunist neidu ning aadlik võtab ta teejuhuks kaasa, seda vaatamata külarahva hoiatustele, et lossivaremed on neetud paik ning seal kummitab. Hiljuti lugesin, et aurupungi žanri on loonud tsehhid. Et nende Karel Zeman tegi suure töö ära aurupungi imago loomisel ning võib julgelt öelda, et Oldrich Lipský (Limonaadi Joe lavastaja) siinses filmis jätkab seda. Tegevust toimub 19. sajandi lõpus, kuid kuna üks tegelastest on robotkäega hullumajast põgenenud professor, kelle geniaalsed leiutised on küll kõik väga tänapäevased - helisalvestavad masinad, algeline televiisor ja turvakaamerate süsteem ning isegi väike aurujõul liikuv rula ning tõukeratta hübriid. Aga neid leiutisi on veel, kõik kenasti puust, klaasist ning vasest valmistatud. Aurupunk ehedamal kujul, isegi pikk nahkmantel ei puudu pildilt. Filmi endaga vaid kahjuks see lugu, et kena komöödiana alustanud seiklusfilm jookseb poole pealt oma uudsusest tühjaks ega kanguta ka mingit jõudu põnevikuna. 3/5

Ja kaamera valvab kuidas sa situd.

Mars et Avril

Mars et Avril - Martin Villeneuve 2012

Asusin siis minagi ulmefilmi vaatama, kõik ju seda teevad kogu aeg ja muud juttu polegi kui uus sci-fi film ja uus sci-fi film. Vaese inimesena ei olnud mul koorekihi "Europa Report´i" kusagilt võtta ja seetõttu pidin prolede ulmega end toitma ning arusaadavalt ei olnud see pooltki nii toitav. Prantslased kaamera juures on juba halb iseenesest ja ega need kanada prantslased, paari erandiga, just paremad ole, kuid üht-teist on ikka anglo-saksi naabritelt õppinud ning täeielikuks ajaraiskamiseks seda digisäras lugu pidada ei saaks. Idee teha inimeste järgi, võttes arvesse kõiki isiku iseloomu eripärasid, unikaalseid muusikariistu, oli minu arust ääretult nokkel ja samuti jättis poealiskaudsusest hoolimata sümpaatse mulje romantiline pool. Ja muidugi oli veel filmis mu lemmik french-canadian Robert Lepage, kelle näident on hetkel ühe kohaliku teatri kavas ning siin tuleb esile käesoleva kinoloo unikaalsus. Nimelt on filmis Robert Lepage´il päris korralik kõrvalosa aeg, no nii 12-15 minti ikka ekraanil, kuid näitleja ise luges sisse vaid teksti ning ajanappusest jäid võtted tegemata, kuid filmis näeme teda ikka - keha mängib dublant ning pea on ulmeliselt sobiva maitseka 3D graafikaga. 2,5/5

Nii lahendati paarikümne foto abil näitleja näo puudumine.

Orphan Black - 1. season

Orphan Black - 1. season - created by John Fawcett, Graeme Manson 2013

Üks viimase aja põnevamaid seriaalivaatamisi. Ja põnevust siin tõesti jagub, ehitatakse teist päris kenasti, mätsitakse korralikult ning lisatakse aeg-ajalt paar pisipõnevust veel lisaks. Aga ometigi ei seisa selle sarja väärtus ainuüksi põnevusel, sci-fi taustal seda vähem, vaid hoopis huumoril, mille britid on suutnud täiskomplektis üle ookeani toimetada, sest tegu ju BBC America jaoks toodetudsarjaga.Viimane tähendab seda, et briti telekvaliteet on säilitatud, kuid tegevus toimub ameerikas ning formaat rohkem sinna USA sarjade kanti. Kerge õrn, isegi üsna labane (kloonid) kui nüüd nii otse mõelda, ulmeline taust, korralikult sätitud läbiv kui ka situatsioonipõnevus ning lõpuks veel killukesed seda briti musta huumorit - väga muhe vaatamine, mis ei püüagi enamat kui olla hea meelelahutus. 4/5

Kaks lemmikut - rentboy Felix ja üks kloonidest, pereema Alison.

The Last Days

Los últimos días - David Pastor, Àlex Pastor 2013

Labane ilus kaunis tore lõpp, sobimatu minu meelest, kuid muidu sõin üsna hea meelega, sest maailmalõpufilm kus viirus inimesi "murrab", linnad tühjaks jäävad ning olelusvõitluse märke jagatakse, on alati huvi pakkunud. Stoori siis seekord sedalaadi, et kogu maailma inimesed haigestuvad viirusesse, mis muudab nad tubasteks, agorafoobideks kes ei julge väljuda majadest linnatänavatele. Julgemad liiguvad kanalisatsiooni ja metroovõrgu kaudu linna all, otsides süüa ning paremaid hooneid ellu jäämiseks, ülejäänute saatuseks on oma majades nälga surra. Hispaanlased on huvitaval kombel sedalaadi ulmelist, horror elementidega, kino tehes suutnud pidevalt üsna head taset hoida. Ei midagi vapustavat, kuid kena killuke post-apocalyprtic cinemat. 3/5

Barcelona inimtühjad tänavad.

Danger 5

Danger 5 - created by David Ashby, Dario Russo 2011

Selle aastase HÕFF-i pärl. Täishinnet ei tahaks justkui panna, vaid punni vähem, aga kuna juba kirjutasin filmi ühele loojatest, Dario Russo´le ning andsin oma mehesõna, et panen blogis 10/10, siis peab lubaduse täitma. Ega palju muidugi täishindest puudu jääks, väikseks piiksuks on põhjust vaid seetõttu, et episoodis 4 ja 5 on hoog väheke maha võetud ning esmakordselt tekkis neid vaadates tunne, et sari õrnalt kordab oma tegevusi, kuid iseenesest on see köki-möki. Võib-olla kõigest mu meelekuva, sest isegi tsipake venides või sarnast huumorit topelt kasutades (samas kui kordamine ja selle läbi tekkiv koomika on sarja ka taotluslikult sisse kirjutatud), on tegu suurepärase läbinaerutava huumoripommiga.

Danger 5 on kõva töö, super meelelahutus ning armastusväärselt vaimukas oma pulp-paroodiates, mis segavad ühte patta exploitation-kino, vanu seiklus, ulme ja spioonisarju ning lisavad isegi kübeke kaiju´t. Aga ega see pole kõik, silm märkab pidevalt mõnda uut pilaobjekti ja kui isegi täpselt näppu peale ei pane, siis ei sest midagi, kuna Danger 5 paroodia ei ole suunatud otseselt mõne juba valmis tehtud sarja või linaloo ümbermängimisele, vaid taotleb oma isiklikku, vanade sarjade atmosfääril, visuaalsel olemusel ja loogikavigade võimendamisel, kulgevat põnevusmaailma. Selged tugevad karakterid, mitmed peened detailid ja vaimukad absurdsed poolnaljad - Danger 5 on nutikas, värske ning hea tiimitööga naerutaja. 5/5

 Pilootosa on mõnel määral eksitav, sest sari ise astub julgemaidsamme ning seal kus piloodis jäid mõne situatsiooni väheke vulgaarsemat ümbermängu ootama, täidab sari ka selle lünga. Seetõttu isiklikult soovitan jätta pilootosa niinimetatud boonuseks, mis peale seriaali vaatamist annab aimu idee arengust.

John Dies at the End

John Dies at the End - Don Coscarelli 2012

Tänud tänud kõigile soovitajatele! Meeldis meeldis. Viimati puutusin niivõrd raske tripitamisega kokku lugedes Dash Shaw´i koomiksit "Bodyworld" ja mingil hetkel meenus ka Cronenbergi "eXistenZ". No ikka korralik raske tripitamine, kus süstitakse orgaanilist dope´i ja siis hakatakse mõtteid lugema, kummitusi nägema ning tulevikku ette aimama. Kahju vaid, et heavy tripping hiljem tavalised lahendused leidis ning see aine all olemine justkui ära unustati, kuid egas hullu, nagunii oli tegu sellise kiiksuga komöödiaga a´la "Dude, Where's My Car?" ja nagu teada, siis sedalaadi kino pakub alati geniaalselt halba huumorit ning samavõrra hulle mõttevälgatusi. Võib iseenesest täie kindlusega väita, et kui teile ei meeldinud "Kutt, kus mu auto on?", siis jätavad kõik siinse filmi ulme, õuduse ja komöödiamomendid teid külmaks. Raske trippimine, ou yeah! 4/5

Gyo: Tokyo Fish Attack

Gyo - Takayuki Hirao 2012

On selle animatsiooni kvaliteediga nagu on ja kõik need maitsetult arvutigraafikaga segatud kaadrid elab samuti üle, sest baasiks ikka nii kõva stoori, et kergitad vaatamiseajal mitmel korral kulme ja kordad asjatult enesele, et enam kõvemat vinti nad peale keerata ei suuda. Muidugi suudavad, sest põhineb see anime Junji Ito samanimelisel mangal ja ega see mees oma mõttelennule mingeid piire seadma ei asu. Aga lugu järgmine, et merest hakkavad kaldale ronima metallist jalgadega kalad ja siis on kõik kohad paha haisu täis ja siis hakkavad inimesed justkui zombistuma ja lõpuks näeb isegi üht metalljalgadega lehma inimest söömas. Vahepeal näidatakse veidrusi lisaks ning püante tuleb robinal juurde. Kehvapoolselt animeeritud, kuid veidra ulmelise horror-loona suurepärane. 4/5

Screenid animest ja pilt mangast.