Wassup Rockers

Wassup Rockers - Larry Clark 2005

Larry Clark oli teinud oma versiooni klassikalisest Walter Hill´i filmist The Warriors ainult, et seekord ohustasid noori gängiliikmeid mitte rivaalid, vaid hoopis Beverly Hills´i elanike varakus. Lavastaja aga ei olnud kahjuks osanud selle rikkuse (tehislikkuse, ehislikkuse) ja vaesuse (õiglus, vendlus, ehedus) vastandamisega midagi peale hakata ning lõpuks jooksid sõnumid tühja. Kriitikanooled ei tabanud märki, tundudes kohati rumalate ning ülepingutatutena. Seetõttu oleks linaloost rohkem asja saanud, jättes kogu teose lihtsalt üheks suvepäeva tsillimiseks ning idee igasuguste pealiskaudsete poosetajate ja hingetühjade edukate näitamiseks kohe maha matnud. Muidu aga Clarki film nagu ikka. Tähelepanu tasuks pöörata tegelaste välimusele ja OST´ile, millest viimane koosneb vaid puhtast kullast. Heast ehedast hardcore pungist, sekka paar leigemat, kuid samuti ägedat rockilugu. Välimus oli South-Centrali tüüpidel aga 5 aastat meie moemeestest eespool ja see näitas taas kui perifeerias me elame ning millised stiilivõhikud opn eesti noored. Mitte vaid, et nad riietuvad nagu mujal maailmas 4 aastat tagasi ( euroopas 2, soomes 1) tehti, vaid vaevalt need Vabaka rulamehed ka punkmuusikast lugu peavad või kui, siis kuulavad ketsides käivate noorte sasipeade pop´i. 2,5/5

"Mehhiko Ramones."

Cinderella : From Fabletown With Love

Chris Roberson, Shawn McManus - Cnderella # 1-6
Vertigo 2010

Fables´i täiskasvanutele mõeldud muinasjutu järjekordne lisalugu, seekord Tuhkatriinu tegemistest. Parandage mind kui ma eksin aga kas mitte põhisarja keskpaiku ( osa "Cinderella Libertine") ei antud Tuhkatriinule tema esimest salaagendi ülessannet ning ta täitis selle suurepäraselt? Igal juhul Cinderellast selgub, et neiu oli juba aegade algusest saati undercover, isegi see ball kus ta kristallkingakese kaotas oli vaid üks osa järjekordsest spionaažimissioonist. Võib-olla oli ta nii sügavalt undercover, et isegi tema looja Bill Willingham seda ei teadnud, pannes õrnale tütarlapsele peale salaluuraja keebi. Koomiks ise oli ladnat laadi, mõnus lugeda, kuid oma James Bondi laadse loo paroodiana just mitte kõige põnevam ega vaimukam. Chrissie Zullo kaanepildid on muidugi väga nunnud.

In My Skin

Dans ma peau - Marina de Van 2002

Viimase aasta jooksul on mind tõsiselt häirima hakanud nn. ametlike diplomeeritud filmikriitikute jutt sellest kui šokeeriv või hirmuäratav mõni linalugu on. Ma üldse ei räägi tavalisest filmivaatajast kelle jaoks tõesti võib ekraanilt nähtud veristamine, homoseksualism või vaimuhälbed tunduda ebatavalistena, vaid inimestest kes terve oma elu ja karjääri on üles ehitanud filmide vaatamisele ning siis kurdavad, et see või too teos on nende jaoks liiga kange kraam, paneb kõhu keerama ning fakib liiga intensiivselt ajusid. Alles kurtis siin järjekordne asjatundja, et Michael Haneke filme ei saa mitu järjest vaadata, muidu lõpetab kinosõber oma elu hullumajas. Siis mida? Filmipelgus? Võib-olla tõesti, kuid pigem siiski oskamatus avaralt mõelda. Fantaasiavaegus mille tõttu vähegi tavalisest erinev võib tunduda koheselt nii võimsa löögiga, et võtab jalad värisema ja teeb ajule haiget. Just sedalaadi inimesed on aastaid leibeldanud käesolevat linalugu õudusfilmide alla kuuluvaks, sest nende jaoks on enesevigastamise puhul tegu asjaga ei kuulu mitte psüühilise haiguse, vaid millegi enama alla. Seal peab ju olema tume müstiline taust, seal peab olema midagi üleloomulikku. Miks muidu noor naine saab vaimse ja võib-olla ka seksuaalse rahulduse sellest kui ta lõikab ise enese keha küljest naharibasid ning joob ahnelt haavadest immitsevat verd? Taas teema mille kohta võiksid mõned kohalikud spetsiaistid kilgata, et kui jube ja masendav linalugu, tõeline õuduste vaatamine. Mina nägin aga kena draamalugu mis õnneks lõpes täpselt nii nagu ühele draamale tarvis, jättes lahenduste asemel vaataja mõtlema hoopis elu pisikeste iseärasuste üle. 4/5

HC emo, nuga käib naise enese nahal nagu lõikaks leivapätsi peolauale viiludeks.

Planetary 2: The Fourth Man

Warren Ellis, John Cassaday - Planetary #7-12
Wildstorm 2009

Planetery on väga kokkuhoidlikult kirjutatud ja joonistatud koomiks. Pean silmas sed, et jõulist edasiarengut hoitakse pidevalt sees ja isegi variandis, et on näiteks loobutud lehekülje pikkusest vestluse väljajoonistamisestt ning kantud kogu tekst edasi piltidele mis kujutavad juba uut tegevust ni, et ei pea imestama kui võitlusmomente saadavad veel mullid mis oleksid pidanud hulga varasema vestluse käigus olema. Samuti puuduvad igat sorti pulajutu ajamised või heal juhul on need vaid paari kõnemulli enese alla võtvad küünilised naljad, kellegi aasimised ja harvad tõdemused ümbritseva kohta. Teks ja tegevus on tihedad ning suuremalt jaolt peab lugeja ise tühikuid täitma. Kirjutaja on näiteks mitmes kohas vaid lausega maininud mõnda tehnikaimet või ulmelist situatsiooni ning neid momente pead ise peas hakkama õigesse kohta asetama, saades taas tükikese suurest puzzlest.

Sleeper

Sleeper - Woody Allen 1973

No nüüd on mul kõik Woody Allen´i tööd nähtud, ehk siis kõik tema filmilavastused kuni Husbands and Wives´ini, sest nagu laiemalt teada, pole sealt hiljem väärt kraami tulnud ja seega ei lähe ükski tema hilisem linalugu arvesse. Enne aastat 1992, palun väga, hiljem aga nicht nicht! Aga ega olnud ka see vrasem film midagi erilist väärt. Esiteks torkas liialt silma mehe teletööst külge jäänud sketšilikkus ning teiseks olid tema intellektuaalsed naljad liiga toored ja intensiivsed, et neist õieti vaimustuda. Nali oli justkui õige aga jutustamise rütm, tegevuspaik ja linaloo muu tunne väär sedalaadi tarkade vaimukuste kohta. Oleks pidanud paar aastat kannatama, mitte pähetorkavaid nalju esimesse ettejuhtuvasse filmi mugavdama hakata. Rumalatest vaimukustest oli muidugi hiigelbanaani koorel libastumine täelik klassika. 2,5/5

Planetary 1: All Over the World and Other Stories

Warren Ellis, John Cassaday - Planetary #1-6
Wildstorm 2009

Warren Ellis´e Desoka Jones´iga läks kehvasti, sari jäigi poolikuks, kuid õnneks Planetary puhul seda hirmu, et väärt lugu lõpuni ei jutustata, tundma ei pea. Ja jumal tänatud, sest Ellis on taas pakkumas üht avara lennuga fantaasialugu salaagentide maailmast, seekord niinimetatud "saladusearheoloogide" mängumaalt, Planetary nimelisest grupist kuhu kuuluvad liikmed koguvad informatsiooni parapsühholoogiliste sündmuste kohta. Loomulikult on neil endil samuti ebainimlikud võimed ning loomulikult on kogu nende tegevuse taga palju salapärasust ning müstikat. Lühilood kannavad kild-killu järel edasi põhistoorit, iga väike seiklus kätkeb eneses teavet Planetery maailma kohta ning kisub lugejat järjest sügavamale seiklusesse kus tavainimesele teadmata käib sajandeid kestnud võitlus ulmeliste tehnoloogiate ja teadmiste pärast.

The Gold Diggers

The Gold Diggers - Sally Potter 1983

Varjane feministlik filmikunst ("A feminist sci-fi musical extravaganza"), loen ma nüüd netist. Ahah, sinna see koer maetud oligi! Mina kui mees muidugi ei mõistnud seda va naiste kino. Vagiina monoloogidki lugemata-vaatamata, kuidas sa siis ikka ilma algteadmisteta feministlikkuse kallale asud. Eks selle naistugevuse teemaga oli Sally Potter´i eksperimentaalset filmi iseloomustades muidugi ka liialdatud, sest tegelikult oli raha ja ilu kõrvutamise temaatka hulga universaalsem ning naised ( võrratud Julie Christie ja Colette Laffont ) olid siin küll tooni andvad, kuid samas mitte kogu pilti varjavad. Minu arust oli film lihtsal igavapoolne, sõnumid halvasti vaatajani toodud, mängulisus vaene ja ülesehitus liiga abitsioonikas. Ilus oli aga kohati küll. Sügav mitte. 2/5

Colette Laffont ja Julie Christie.

Vabank II

Vabank II czyli riposta - Juliusz Machulski 1985

Kui esimeses filmis püüdis vanglast vabanenud šeifimuukija käkki keerata oma endisele reeturist kaaslasele, siis nüüd oli vastupidi, vanglast põgenenud ex-partner üritas peategelsel Kwinto elu põrguks teha. Järjelugu oli märgatavalt kehvem. Õigest krimkast ei olnud enam palju järel ning kogu põnevikku dirigeeris liiga usinalt komöödiažanr nii, et tõsiste petturinippide asemel pakuti hoopis kerget teatraalset pullitegemist.Mind hakkas aga hoopis huvitama, et mis film oli see poola kelmikomöödia kus pettur laskis kahel male maailmameistril omavahel kirimalet mängida ning pettis vahelt mõned tuhanded välja? Kui keegi teab, öelgu! 2,5/5

Kaks kanget - Kwinto ja Kramer.

Rainbow - Live in Munich 1977

Rainbow, Live in Munich 1977

1. Intro 1.44
2. Kill The King 4.42
3. Mistreated 11.49
4. Sixteenth Century Greensleeves 8.52
5. Catch The Rainbow 18.14
6. Long Live Rock'n'Roll 8.04
7. Man On The Silver Mountain 16.25
8. Still I'm Sad 27.33
9. Do You Close Your Eyes 15.40

Vana Rainbow kontsert, laulmas hiljuti maisest elust lahkunud Ronnie James Dio. Töötegemise taustaks oli väga mõnus kuulata, heites aeg ajalt pilku ekraaniltoimuva poole ja samas klõbistades klaviatuuri taga. Päeval tuli töökaaslane külla ning lükkasime klive´i teist korda käima. Kõlbas ka kaks korda üle kuulata, hea tunne oli asjal juures. Ja hea pedaal oli, nägi välja justkui pool klaverit oleks lavale veetud ja kitarruisti kinganina alla asetatud.

House of Numbers : Anatomy of an Epidemic

House of Numbers: Anatomy of an Epidemic - Brent Leung 2009

Brent Leung oli püüdnud vanale tuntud HIV/AIDS´i teemale läheneda moodsalt ja seetõttu võib talle krediiti anda, sest kuigi kõik need jutud on varem kuuldud-nährtud, siis ometigi hulga viletsamate sõltumatute filmide raames ning seega vähematraktiivsetena. Teema kui sellise tutvustamine popimas välimuses on seega teretulnud, järjest enam inimesi on nn. korralikus vormis dokumentaalfilmi aldimad vaatama kui amatöörlikumaid sõnavõtte samadel aidsipettuse teemadel ja seega jõuab sõnum kaugemale, leides hulga suurema vaatajaskonna. Siiski aastaid tagasi nähtud analoogse dokumentaalfilmi "AIDS Deception" käesolev linalugu ei küündinud, sest hulga vähem tähelepanu pöörati asjade lahtiseletamisele ning kogu niinimetatud aidsitööstuse ja ravimitööstuse lobitööst libiseti peaaegu täitsa üle. Mainimata jäi ka tugevad seoses narkomaania ja AIDS-i vahel. Samuti ei mõjunus nooruke Brent Leung end kaamera ette asetates eriti usutavana ja jättis pigem mulje sensatsioonijanulisest noorest kui tõsisest mehest kellel sügav huvi toimuva vastu. Aga tasub vaadata, mõtteid paneb liikuma küll. Mina ise jään ootama üht korralikus kvaliteetses vormis dokumentaalfilmi vähiravist ja selle tagamaadest, sest ka seal on küsitavusi. 3,5/5

Poiste poppersipeod.

Dangerous Encounters: 1st Kind - Don't Play with Fire

Di yi lei xing wei xian - Tsui Hark 1980

Hark Tsui üks esimesi filme ja kohe selline kütmine, et võttis hinge kinni. Ma ei ole muidugi suur asjatundja HK möllukino alal, kuid eks neid põnevikke on ikka poolsada tükki kohe kindlasti vaadatud ja seega oman mingit ettekujutus sealse actioni arengust ning sellest lähtuvalt julgen väita, et käesolev linalugu oli oma aja kohta ääretult novaatorlik. Oma küünilisuses, realistlikkuses ning relvavägivalla juhuslikkuses meenutas linalugu pigem kaks aastakümmet hiljem valmima hakanud põnevikke ja mitte ülepingutatud macholikkuse ja koomilises mõõtmes ülepingutatud momentidega kaheksakümnendate Hong Kongi actionkino. Kolm noormeest teevad panevad nalja pärast kinoteatrisse isetehtud lõhkekeha. Peale plahvatust paetakse, kuid neid näeb noor neiu kes teeb tüüpidele ettepaneku - kas läheb politsei jutule või löövad kutid temaga kampa ning asutakse koos uut "terrorilainet" korda saatma. Peagi on teismelised noored seganud end juhuslikult aga hulga laiemate kuritegudega kui paar tuld ja tossu välja ajavat pommi kinos ja käimlas. Asi on muutunud eluohtlikuks mänguks. Võõramaa killerite, kui aasia anastajate pärandi, mängutoomine oli väheke kaheldav lüke, sest kogu stoori oleks sama põnevalt saanud ka kohaliku triaadiga jamamisele üles ehitada, kuid see ei vähendanud ei noorte terroristide käitumise tõepärasust ega viimase kümne minuti tulistamisstseeni tugevust. Hea actionkino, omas ajas omapärane ja veel nüüdki kõigi uuema aja meistriteostega võrreldes väga julma ja otsese lähenemisega. 4/5

Õde.

Vabank - Hit the Bank

Vabank - Juliusz Machulski 1981

Kuna filmi näidati minu nooruses kinos ja isegi televisiooni vahendusel, siis eks siin räägib natukene ka nostalgia, kuid peab ütlema, et mõnusast tuttavlikkusest hoolimata oli tegu igarti muheda põnevikuga pangaröövist, segatuna koomiliste hetkedega. Lugu ise oli üsna nutikas, kuid liiga paljud hetked seisid puhtalt juhuse peal ning seetõttu ei saa teost võtta kui hed pngaröövithrillerit, vaid rohkem kui kerge minekuga meelelahutust. Üllatuseks avastasin netist uurides, et film ei ole mitte vaid nõukogude blokile tuntud, vaid see poola kelmikomöödia keerles edukalt ka lääneeuroopa kinodes. 3,5/5

Meistervaras Kwinto keda suurepäraselt mängis lavastaja isa Jan Machulski.

Filmiküsitlus - Tambet Zahir´ist

Tambet saatis mu filmiküsitlusele vastused juba mitu kuud tagasi. Kuna kutt on mu sõps olnud juba pea kakskümmend aastat ja oleme koos sadu tunde veetnud, siis mõtlesin, et kirjutan sissejuhatavaks tekstist ühe sooja ja südamliku loo tema kohta. Nüüd, kaks kuud hiljem, pean ma aga kahjuks nentima, et terve selle aja jooksul ei ole mul pähe tulnud mitte midagi positiivset seoses Tambetiga, absoluutselt ühtegi juttu kus oleks mängus headus, omakasupüüdmatus või hellus. Ikka ja jälle seostuvad Tambetiga vaid otsene ja juhuvägivald, teismeliste abordid, narkootiliste ainete üledoosid, homoseksualistide enesetapud, sõbranna korteris magamistoakummuti sahtlisse sittumine, kõhtupeksmine kuni raseduse katkemiseni, inimohvriga liiklusõnnetus, kinnisvarapettused, alkoholism ja viinadeliiriumid, maksmata võlad, seksuaalsed ahistamised kuni mäluaugus viibivate tütarlaste vägistamiseni, ropud anekdoodid, halvustav suhtuminee maalt tulnud inimestesse ning venelastesse, lubadustele vilistamine, õllede varastmine, purustatud neidude südamed ja sõprade töökoha kontorimööbel, aspiriiini müümine extasy pähe, laenatud esemete eneselejätmised ja aastaid kestnud verbaalne terror mis koosneb mäluaugus peaga iga minuti tagant öeldud lauses: "Ladies and gentelmen...mmmnnn...ladies and gentelmen...". Ei midagi ilusat. Küsisis lõpuks meie ühiselt sõbralt Laurilt, et kas tema teaks Tambeti kohta mõnda helges toonis juttu ja mees vastas, et kirjuta sellest kuidas te purjus peaga vägivaldse venelasest pederasti juurde vangi sattusite ja Tambuucho pidi meest peksma, et ahistavast haardest vabaneda. Nagu näete, järjekordselt midagi negatiivset...

Nimi: Tambet Jurno
Bänd: Zahir, Shelton San
MySpace: Zahir
MySpace: Shelton San
Koduleht: Zahir

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

1.as far back i can remember,olen ikka olnud 60-70ndate filmide fänn.kõige esimene film,mida mäletan end vaatavat oli ilmselt 70ndate lõpus soome telkust"vanishing point"(richard c.sarafian).mul oli tol hetkel ettenähtud uneaeg juba,nii et,mingi osa filmist ma piilusin oma toa ukse vahelt.polnud häda midagi,mul oli peaaegu täiuslik ülevaade!ega mu vanemad,kes elutoas telku ees levotasid ka kuu pealt kukkund polnud,eks nad said aru,et ma oma toa ukse taga kõõlun ja virvendan.niisiis,mulle halastati ja lubati telku ette filmi vaatama.seal ma siis istusin mokk töllakil,ega suutnud uskuda,et midagi nii ägedat telkust üldse tuleb.peale seda olin kadund poiss...mõmmi aabitsate ja muude värkidega oli hoobilt käntsel!olen "vanishing pointi" tänapäeval korduvalt üle vaadand ja toimib siiamaani!mingid aastad hiljem tulid soome telkust "le samouraï" ja "le cercle rouge"(jean-pierre melville) ehk siis prantsuse gangsteri filmid,kus tühja juttu ei räägitud ja kõik PARFAIT.vajusin veelgi sügavamale telku ette...
well,ei saa ikka üle ja ümber ameerika klassikutest,mis siiani panevad kräkki tõmbama:"dog day afternoon"(s.lumet),"all the president's men"(a.pakula),"the wild bunch" ja "bring me the head of alfredo garcia"(s.peckinpah),siis veel vana head nazi-thrillerid nagu "boys from brazil"(f.shaffner) ja "marathon man"(j.schlesinger).ja loomulikult ületamatud"the french connection"(w.friedkin) ja "dirty harry"(d.siegel)!ja muidugi"the party "(b.edwards)!muide,parim pohmafilm on"smokey and the banditt"(h.needham).korduvalt testitud!

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

tänapäeva filmidest hetkel hoobilt midagi nagu ei meenugi,aga "paranormal activity" oli hämmastavalt häiriv ja creepy elamus,toimis.seda enam,et horror or whatever ajab mind enamjaolt itsitama.kummalisel kombel on üks hiljutisi elamusi hoopis tv seriaal "breaking bad".soovitan soojalt!this shit is serious as cancer!
well,üldiselt ma olen suht filmifriik..sort of."miks sa inglise keeles mölised kogu aeg?"noomis mu girlfriend"juuli 1995" kunagi.
"well,its the movies baby,its the movies...."

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

ma ei joo ega kuula muusikat juba aastaid

Tänan Tambet!

Kaader filmist Bring Me the Head of Alfredo Garcia.