Hawkwind : Do Not Panic

Hawkwind: Do Not Panic - Simon Chu 2007

Paljud bändi fännid on avaldanud nördimust, et tunnine dokfilm keskendus kolmveerandi ulatuses grupi seitsmekümnendatel aastatel toimunud arenguloole ja vaid viisteist minutit jäi hilisema space rock´i tutvustamiseks. Samuti ei suudeta kuidagi leppida tõsiasjaga, et siiani tegutseva bändi ainus originaalliige Dave Brock keeldus projektis osalemast ja fännid leiavad, et ilma selle meheta ei tohiks üldse kaameraid välja võtta, saati siis film valmis teha ja ekraanile paisata. Mind staari puudumine ei morjendanud, samuti mitte ajastu valik, sest seitsmekümnendate alguse stoner-sound on just see mida ma Hawkwind´ilt ootan. Lood nagu Silver Machine ja Urban Guerilla on kordi paremad kuui kogu see kaheksakümnendate pullitamine ja hilisem vanade peerude jaur. Teledokk oli täitsa haarav, eriti kõik need droogi, ulme ja paranoiateemad mis bändi liikmeid varjudena saatsid. LSD oli leiva ja elektroonilised ultrasoundid vee asemel, kõvemad mehed kandsid kaasas granaate ning püstoleid ja kõige kuulsam bändiliige tarvitas tonnide kaupa spiidi. Palju tuli Lemmy memuaarideraamatust tuttav ette aga oli ka uusi ning huvitavaid seiku. 3,5/5

Space Ritual.

Air - Concert Prive

Air - Les concerts Prives
Studio 104, La Plaine Saint Denis, France
Broadcast: May 05, 2007

Napalm Love
Talisman
People In The City
Mer Du Japon
Beauty Mark *
Everything I Cannot See *
Don't Be Light
Kelly Watch The Stars
Somewhere Between Walking and Sleeping **
La Femme d'Argent

Väga meeldiv kontsert - tasane, sulnis ning hingeminev. Milk muusikarännak kus peale Nicolas Godin´i ja Jean-Benoît Dunckel´i olid teejohtideks veel Charlotte Gainsbourg ja Neil Hannon. Bootleg jätkas Concert Privé kontsertsalvestuste sarja kus kõrgekvaliteediline anamorphne digipilt on konverditud DVD-ks, loodud kenad menüüd ning maitsekas kaanekujundus.

Pens Are My Friends

Pens Are My Friends - Various directors 2008

Inglise graafiku Jon Burgerman´i nimi ei ütelnud enne vaatama asumist mulle midagi ja peale DVD lõpetamist minust ta loomingu austajat ei saanud hoolimata sellest, et kuulasin ära ühe ta loengu, vaatasin pool tosinat animatsiooni ja visandi joonistamise klippi ning jälgisin kunstnikku tööhoos tegemas graffitit. Muljet avaldas hoopis tõsiasi kui mitmel rindel peab üks popartist tänapäeval liikuma, et kübekest tuntust üles korjata. Ei piisa vaid vinüülkujude tootedisainist, vaid tuleb ka postreid, seinamaalinguid, kleeppilte, rulasid, videomänge, tätoveeringuid, arvuti ikoone, lennuki oksekotte (!), koomikseid ning sadat muud pisiasja kujundada, alles siis võib lüüa neoontuledes särama nimi "Jon Burgerman". 3/5

Jon Burgerman´i Dunny.

AM1200

AM1200 - David Prior 2008

Rahajamade eest põgenev pintsaklipslane kuuleb autoraadiost kanaleid otsides kohalikul lainepikkusel 1200 kõlanud appikutset ja lummatult otsustab kohale tõtata, kuid saabudes ei paista abivajajat esialgu kusagilt, mahajäetud raadiojaam on vaid segi pekstud ning õõvastavalt pahaendelisena mõjuv. Nõnda algas see õudusfilm mis minule kohe kangesti mõnd survival horror mängu meenutas, samalaadsed metsateed ja vilkuva laelambiga tühjad räämas koridorid, peategelasel ühes käes relv ja teises taskulamp ning taustaks liha luudelt tõstev heli. 15 minutit päris vastikut pinevust, valmisolekut, et kohe juhtub midagi, nurga tagant vaarub esile zombie või hüppab välja kosmosesigidik. Võib-olla mängis liigset rolli see videomänguiga võrdlemine, sest seni vaid filmivalmimiste telgitaguseid paljastanud David Prior´i debüüt meeldis mulle. Lõpp oli muidugi väheke teist masti kui filmi keskel pakutud creepy feel, kuid tänu austusavaldusele horrormeistri suunas, tundus ka see igati sobilik ja viks olevat. Lovecrafti maailma võib selle filmi kenasti paigutada küll. 3,5/5

Nagu mängus.

The Invisibles : The Invisible Kingdom

Grant Morrison - The Invisibles Vol. 3 # 1 - 12
Vertigo 2000

Eile ( 29. august 2009 ) kordusena Vikerraadio programmis olnud Martin Viirandi intervjuust Kulle Raigiga selgus, et Soome vasakpoolsed peavad täiesti reaalseks faktiks, et Eestis saadetakse venelasi põhjuseta Harkus (?) asuvasse vanglasse, küüditatakse Venemaale tagasi, et nende vara omastada ning kiusatakse igal võimalusel taga ja seda isegi mahus mis vajaks Euroopa Inimõiguste Kohtu sekkumist koos inimsusevastaste kuritegude kriminaaluurimisega. No astume sammu edasi. Fakt on ju ka see, et halli passiga inimestele müüakse heroiini vaid veerandhinnaga ning Vabariik kompenseerib puuduva kolmveerandi, seda põhjusel, et riiklik programm näeb ette venelaste väljasuretamist. Haiglates ju ei suuda eesti arstid nii palju venelasi mürgitada, salaplaaniga on appi võetud ka narkokaupmehed ja salaviinamüüjad. Võtame veel ühe sammu. Mäletate vene rahvusest liimi nuusutavaid tatiseid määrdunud jopedes tänavalapsi kes veel aastat kaheksa kesklinnas igal sammul vastu satusid? Miks neid enam ei ole? Aga vaat´ selle pärast, et EV valitsuse salaprotogolliga loodud erikommando tappis nad kõik maha, nülgis laste seljast naha ning saatis kondid ja liha Pääsküla Lemmikloomade varjupaika. Nahast aga õmbles Gruusia armeele saapaid, et terroristid saaksid nendes patseerides rahumeelset Vene Föderatsiooni alatult selja tagant rünnata. Grant Morrison kirjutab samuti vandenõuteooriatest ja teeb seda ülima meisterlikkusega, sest mees paistab kõikide paranoiateadustega hästi kursis olevat. Ta võtab tuntud märke, mõtleb välja uusi ja loob neid kokkusegades oma maailma, koha mis tegelikkuses peegeldab meie maailma, kuid ometi väheke teise läikega. Võtke kasvõi näitena käesoleva albumi kaanekujundus mis on kokku pandud koomiksisarja võltsidest vihikukaantest või siis märge, et tegu on kolmanda voluumi vihikutega alates 12 - 1 ja mitte vastupidi nagu tavaliselt - narritav mäng käib pidevalt mitmel tasandil. Kõik on tuttav ja samas ka uus, komboinatsioon mis peaks kindlasti kohe meeldima ja seda ta ka teeb. The Invisibles on ühtpidi naerutaja ja põnevuse pakkuja, samas aga tuletab külma kainusega meelde mis laadi maailmas me ise elame ning muie tardub. Oskuslik kriitik vaimuterava värske lähenemisega. Aga see viimane osa, ehk vol. 3. Jah, ka minu jaoks jäi segaseks, mitte nüüd nii, et kohe närvi ajab, sest Grant Morrison jätab meelega lugeja oma fantaasiale ruumi mõningaid auke täita, pigem tekitasid arusaamatud kohad näljatunnet, soovi veel enesesse ahmida, trotsi mitte leppida tõsiasjaga, et sari jõudis lõpule. Kui nüüd otsest lõpu lõppu mitte arvesse võtta, liiga lihtsa ja lapsiku lõpuni, sest minu meel oli rohkem valmis vastu võtma üht mentaalset sõjakäiku ja mitte tavalist koomiksilikku jõukatsumist.

White Light - The Silent Army

Wit licht - Jean van de Velde 2008

Hollandlased ei suuda Marco Borsato´le kuidagi andestada, et siiani neid vaid oma imala muusikaga piinanud laulja ronis nüüd ka kinolinale ning piinab neid veel ka olematu näitlemisoskusega, seda isegi hoolimata tõsiasjast, et poplaulja on suur organisatsiooni War Child toetaja ja eestkõneleja, tänu millele on roll lapsõduritest rääkivas lialoos talle justkui loodud. Mina võin vabalt andestada Marco´le filmirolli, sest ei tea ta muusikukärjäärist midagi ega hoolinud ka näitetööst aga ma ei andesta tõsiasja, et film oli lihtsalt halb. Aafrika lapssõdurite teema on mind aastaid huvitanud ja kuna töökaaslane laitis paar kuud tagasi maha Ezra kui ebareaalselt seda Musta Mandri tumetahku lõikava teose, siis lootsin vähemalt Valgest valgusest head informatiivset pilguheitu temaatikasse. Film oli aga hoopis lääge seep kus lapssõdurite teemat puudutati vaid näpuotsaga, ülejäänud aeg näidati vaatajale läbimõtlemata stilistikaga ilulugu sellest kuidas valged inimesed püüavad musti inimesi nende hädades aidata, kui avar on eurooplase süda kui jutuks on nälgivad, vägistatud ja tapetud neegrid. Romantikadraamat ja actionfilmi segav seiklus, suurejooneliselt tehtud kasinat sisu pakkuv teos. 2/5

Paar OK! stseeni oli filmi peale kokku küll, kuid nende hulka ei kuulunud see pildil olev sureva lapse lohutamise koht.

Sexy Ghost - Skin Striperess

Shuai pi gui - Billy Chan 1991

Hiina kummitusfilm kus Ching-Ying Lam oma nägu näitab on tavaliselt alati kvaliteetkraam või siis vähemalt korralik film, kuid seekord läks küll teisiti. Ajan fakti süüks, et HK kõige tuntum vampiirikütt oli ekraanil mõned hetked vaid selleks, et saaks läbi kuulsa nime filmi promoda ning mingit kandvat rolli tal teha ei tulnud. Aga ega see õige vabandus muidugi ei ole, arvatavasti oleks see kummitushorror ka koos staari pideva ekraanilolekuga üks nõrk punnitamine välja kukkunud. Kübeke musta maagiat ja Cat III stseene ning hulgaliselt mõtetut juttu sagimise taustaks. 1,5/5

The Invisibles : Kissing Mister Quimper

Grant Morrison, Ivan Reis, John Stokes, Chris Weston, Ray Kryssing, Mark Pennington - The Invisibles Vol. 2 # 14 - 22
Vertigo 2000


Mainis küll varem aga juhin taas tähelepanu sellele, et Invisibles on kõige kompaktsem koomiks mida siiani lugenud olen. See tähendab, et esimestes vihikutes vilksatanud tegelased või paar vahele sattunud arusaamatu tegevusega lehekülge saavad koomiksi edenedes kõik oma seletuse, mõni silmanurgast pildinurgas nähtud tegelane astub lavale või võõrast aega ning situatsiooni kujutanud strip asetatakse õigesse konteksti. Seetõttu tundub täiesti hädavajalik,et oleks võimalik kogu sarja korraga lugeda, vastasel juhul võivad arusaamatutena tunduda hetked millele viidati esmakordselt paar aastat varem ilmunud albumis. Koomiks jätkas minu kuldamist maailma(sala)tarkustega, suurepärane lugemiselamus hoolimata isegi sellest, et keskendus ainsale tegelaskujule kes minu arust siia koomiksisse ei sobi, ehk siis härra Quimper´i tausta paljastamisele.

Prey For Rock & Roll

Prey for Rock & Roll - Alex Steyermark 2003

Tundub, et muusikafilmidesse suhtun ma alati suure ettevaatlikkusega. Alati tahan kangesti kõiki neid roki ja pungi filme näha, kuid alati seadistan end juba ette, et ega nad mängufilmina kohe kindlasti ei ole seda õiget rock & roll fiili suutnud vangistada ja arvatavasti esitatakse lääget versiooni sellest milline peaks üks kitarribänd olema. Ja alati olen ma sellistel puhkudel peale paarikümneminutilist vaatamist filmiga hingest kaasa läinud, taibanud, et kuigi tegu ei ole just meistritööga, võib nähtuga igati rahule jääda. Seekord ei olnud teisiti, lõpuks oli film ikka sümpaatne ja aus. Alul ehmatab film tõesti ära, sest helid mida vihane tsikkide grlllllll power!!! bänd lavalt esile manab paneksid oma magususes isegi Vanilla Ninja neidude põsed häbist punetama. Iga kord kui laul lahti löödi, oli mul suu mürki täis ja pea tootis solvanguid sellise AOR rock´i paika panemiseks. Lõpus aga parodeeris film ise ka seda muusikat väga armsa nükkega ning suur rõõm oli tõdeda, et lavastaja oli meelega sedalaadi leierdustel kõlada lasknud, et siis lõpus ühe lükkega masin käima lüüa. No olge, ega see lüke ühele HC-pungi, tuima EBM-i ja extreemmetali fännile nüüd teab mis tugev tundunud, kuid vähemalt pandi asi paika, tuli punki ja tuli koomikat selleni jõudmisel. Gina Gershon on minu jaoks alates Bound´ist olnud väga sümpaatne ning taaskord tuli tõdeda, et tema rollid meeldivad mulle. Seekord mängimas neljakümneseks saanud rockchick´i kes viieteistkümneselt lahkus kodunt, et LA-s punk bändiga karjääri teha ning nüüd 25 aastat ja 25 bändi hiljem avastab kohkumusega, et ta on ikka samas situatsioonis kui alustades - keegi plaadistuslepingut ei paku, kontserte eriti ei külastata ning bändituludest piisab vaid elamiseks. Kas valitud sai õige tee ja kas tasus 25 aastat oma elust asetada Rock & Roll´i altarile saamata midagi vastu? Hea tundega film unistustest ja nende täitumise ootusest. Lisaks killuke romantikat, vägivalda ja narkootikume, ehk sex, drugs and rock´n´roll nagu ühes õiges rokifilmis olema peab. Bänditsikid ( Drea de Matteo ja igihaljas punk rock girl Lori Petty ) olid mõnusad ja nende toimetamisi lahe vaadata, puudus mõnikord ette tulev õpetlik toon ja tihti muusikafilmides esinev läbilöögilugu. Hing oli tüdrukutel rock´i küljes kinni ja nii kütetigi, toimub ümberringi raha või sitasadu, vahet ei ole. 3,5/5

Bändimutid ilma liidrita.

Novo

Novo - Jean-Pierre Limosin 2002

Käesolevast filmist on töökaaslane mulle umbes viis aastat rääkinud, ikka nii iga kuue kuu tagant tuleb jutuks. Ja siis me pooltel kordadel tuletame nime meelde, sest ega siis nii lihtne pealkiri nagu Novo meelde jää ja pooltel kordadel jutustab ta kuidas naisboss sundis vaest mäluta meest igatsorti sündsusetuid trikke tegema, kusjuures hullem neist oli noormehe pühapäeval, kuigi kõigi maailmakodanike pühal puhkepäeval, tööle meelitamine. Nagu mainisin oli peategelane ilma mäluta. Õigem oleks vist öelda haugimäluga, sest mees mäletas vaid asju mida pidevalt kordas või siis mis olid pool tunnikest tagasi juhtunud, edasi lõi taas kõik valgeks. No ei ole ju ime kui selline kutt ka vabal päeval tööle kamandatakse, minu enese hinges võrsuvad kapitalistialged laseksid vabalt sama teha. Kuna kena välimusega mehel mälu puudub, siis üritavad sellest kasu lõigata mitmed naised, kes lihtsalt seksuaalse ärakasutamise mõttes, kes minevikuvalikute või tõeliste tunnete tõttu. Alul mängukannina naiste käes olev mees hakkab aga tasapisi ise pilti kokku panema, püüab mälu treenida ning mõista kes ta on ning mida ta tegelikult elult saada tahab. Olevikus elamise aeg hakkab ümber saama ning teda ümbritsevad naised peavad taktikaid muutma hakkama. Muidugi tuli kohe meelde Memento, kuid Novo ei proovinud mitte krimitrilleri rada käia, vaid romantikasugemetega suhtedraamana vaataja põnevust üles kruvida. Tund aega õnnestus see suurepäraselt, pidevalt oli pinge sees, et mis juhtub järgmisena ja kuidas kogu see naistekonstruktsioon päriselt mehe ümber üles ehitatud on. Vastupidiselt oodatud põnevikupaljastustele pakuti aga lõpus unelevat uimerdamist, jaburaid seletusi mälukaotuse tagamaade avamisel ja sulnist armuhetke pingule tõmbuva thrilleri asemel. Kaurismäkilikku huumorit, erootikat ja põnevikku segav korralik kinotöö finišeerus üsna jantliku romantikafilmina. 3/5

Girlfriend kirjutab markeriga mehe kehale oma peegelpildis nime, et tüüp hommikul hambaid pestes kohe näeks keda ta armastama peab.

Neo Ned

Neo Ned - Van Fischer 2005

Taaskord hüppas mu kavva üks skinheaddraama, kuigi otsest WP-actionit või rude boy möllu seekord ei pakutud. Peategelase skinnivälimus ja meelsus on lihtsalt üks kuub mille ta selga oli ajanud ja vaataja taipab üsna varsti, et mees on tegelikkuses hulga komplitseeritum frukt kui lihtsalt kätt õhku viskav neegripeksja. Suures plaanis võib pseudoskinheadluses süüdistada ka tema kiilakaid sõpru, tegu on pigem väikelinna identiteedikriisiga kui valge ürituse edasikandmisega, rassistlikud märkused tuleksid ka ilma pead pügamata ning jalas olevate steelcap´ideta. Ja mõnel tulevadki. Lavastaja Van Fischer oli tegelikult valmis saanud üsna kavala filmiga, sest ühe skinheadi ja mulatitari esimesena silmatorkav armastuslugu on lihtsalt fassaad läbi mille tutvustada vaatajale üht minu selleaastast lemmikkarakterit - kuriteo järele igatsevat süüdimatud skinni Jeremy Renner´i lausa fantastilises esituses. Tähtis ei ole üldse nahavärv ( kuigi filmi promokampaania rõhub just sellele konfliktile ) ega natsiideed, sest neid märke võib suva järgi vahetada, asetada sama situatsioon kasvõi juudi ja palestiina neiu armuafääri. Tegu on ikka otsast lõpuni Ned´i tegelaskuju loomisega - närvipolikliinikus, ehk leebes hullumajas sitsiva kutiga kelle eluprioriteedid ja käitumismallid on nii mõnusalt sassis, et filmi lõpuks on vaataja temasse kõrvuni armunud. Mis neegrid ja "valged poisid"? Unustage ära! Teile pakutakse nii laheda sarkastilise suuvärgi ja ettearvamatu koba käitumisega kutti, et igasugune poliitkorrektne lähenemine jääb miilide kaugusele. Neo Ned oli väike sümpaatne film poisist ja tema teekonnast õndsuseni, lihtsalt vahepeal tehti peatus veel skinheadluse ja intiimsuse juures. Mina ei nimetaks ausalt öeldes filmi isegi mitte romantiliseks, sest armastust siin ei leidunudki, küll aga kahe eksinu vahelist hetkelist hoolivust. 4/5

Ned teeb kassapidaja hirmutamiseks kurja nägu.

Flight of the Conchords - 2. season

Flight of the Conchords - 2. season - James Bobin, Troy Miller, Michel Gondry, Taika Cohen 2009

Täiesti geniaalseid nalju ja ruumistväljas vaimukusi, kuid üldplaanis jäid nõrgaks kogu hooaeg ning ka episoodid ise. Olid need 27 minutilised lookesed justkui lohakalt üles ehitatud, seal kus pidanuks gaasi andma pidurdati ja vastupidi, kui miski labasus hakkas üle ääre ajama, siis lasti voolata. Kõik oli kaootiline ja seekord mitte selles absurdifriigi mõistes mis mulle tavaliselt väga meeldib, vaid sõna otseses tähenduses. Huumori poole pealt pigistati vööd, et selle asemel pakkuda tihti jantlikkusse kalduvat nonsenssit, viimast üle ühe ka laulude teksti, ülesehituse ning esitamisviisi pealt. Kadunud olid esimeses hooajas nii armsaks saanud säravad muusikapalad mis juba peale teist refräänikohta olid igale matsile kaasalauldavad, nende asemel pakuti punnitatult vaimukaid etlemisi. Endale meeldis paarikümnest loost vaid 2, samas kui varasemat sesooni vaadates oli iga muusikaline vahepala koheselt taevasse tõusnud hitt. Suuri lootusi asetasin Michel Gondry ja Taika Cohen´i lavastatud episoodidele, kuid keskpärasest tasemest kõrgemale ei tõusnud needki. Palju häid nalju ja koomilisi situatsioone millest paremik kasutas Borati Kasahstani mõnitavat malli, mõnitas samasuguse naudinguga Uus-Meremaast tekkinud eelarvamusi, kuid kahjuks episoodid ise liiga ligadi-logadi ülesehitatud ja ilma vajaliku kompaktsuseta. Saage aru, ma ei vajanud siinkohal mitte prime-time sit-com´ilikku kompaktsust, vaid lihtsalt väheke keerulisemat läbimõeldud sisu mille haakekohti oleks enam kui üks või kaks. Boonusena episoodi jagu väljajäetud stseene millest mõni oli väga vaimukas, neli Dave´i poe mõnusat reklaamklippi ning korralik behind the scenes dokk, kusjuures viimane oli tehtud esimese sesooni valmimisjärgselt ja säilitanud seetõttu oma värskuse. Sama ei saa kahjuks öelda teise hooaja kohta. 3/5

Battlestar Galactica - 4.5 season

Battlestar Galactica - 4.5 season - Sci-Fi Channel 2009

Tänu stsenaristide streigile ei valminud neljas hooaeg plaanipäraselt, vaid kahe kaupa, alul kümme episoodi ja mõne aja pärast veel samapalju otsa. Tõsiasja, et sesoon poolikuks jäi oli mul aga peaaegu ununenud ning alles paar nädalat tagasi Rada7 foorumist läbi hüpanud paar BSG postitust tuletasid meelde abipalvega oma tutvusringkonnas kõige Galactica lembelisema sõbra poole pöörduda ning mu küsimusele tuli kiiresti vastus, juba paar päeva hiljem anti üle karp puuduvate episoodidega.Sama päeva õhtul esimest diski vaatama asudes valdas mind nostalgialaine, järsku tundusid kõik tegelased nii armsatena, sündmuste keerdkäigud põnevaina ja hetkega olin unustanud kogu veniva ebaloogilisuste jada mis varem valusalt silma oli riivanud. Meeldetuletus tuli alles kaheksateistkümnenda episoodi paiku kui kõik järsku rohmakaga ära vajus, taaskord võttis võimust üks nännutamine kus värvipiltidega püüti siluda tõsiasja, et tegijatel tegelikult ei ole sarja kokkutõmbamiseks väärilist lõppu. See finaal mida pakuti oli lausa öökimaajavalt labane, juba nii mitmeid kordi kasutatud, et stsenaristidele peaks odavate ideedega kaasaminemise eest lausa vitsu andma. Grandioosne mäng lõpetati haledate seletustega, saladuste taga ei olnud asju mida väärinuks saladuses hoida. Hoolimata lõpust oli viimane hooaeg, ehk tagumine pool neljandat, kõige põnevam BSG sesoon siiani. Seitsmes esimeses osas oli pinevus pidevalt paigal, iga stseen pakkus midagi uut ja paljastavat ning aega tüüpiliseks galactikaplämaks ei jagunud. Tundus, et kõik saab olema super, sari lõpetatakse võimsa pauguga, totaalse sci-fi njuukimisega, kuid läks nagu läks... 3,5/5

Tõsiusklikud fännid säilinud optimismis, viimaseid episoode ei ole ulmekanal veel jõudnud eetrisse paisata.

Jos Stelling Erotic Tales

De wachtkamer - The Waiting Room - Jos Stelling 1995
The Gas Station - Jos Stelling 2000
The Gallery - Jos Stelling 2003

Vene diskipiraadid ei löö millegi ees risti ette. Kui vaja lõikavad DVD kolmeks erinevaks osaks ning müüvad igat osa eraldi, kasum on nii toimides sedavõrra suurem. Nii on Regina Ziegle´ri sari Erotic Tales samuti kõvasti rappimist näha saanud, kolme lavastaja tööde asemel vaatas minu piraatversioonilt vastu vaid Jos Stelling ja kui tahad teisi euroopa nimesid, hangi aga eraldi juurde. Seega ei ole minu pandud DVD nimi just õige, kuid kui naabrite koopiatööstus nõnda arvas, siis las ta nii ka jääb. Jos Stelling on minu jaoks peale kahe tema täispika lavastuse, De wisselwachter ja De vliegende Hollander, nägemist ikka väga kaugeks jäänud ning mõne mu tuttava kiiduavaldused lavastaja loomingu suunas on minust kaarega mööda käinud. Lühifilmid olid aga täitsa mõnusa minekuga, mehe kuiv minimalistlik huumor tundus neis lühilöövalt hulga paremini töötavat kui täispikkade lavastustes minutite peale laiali laotatuna. Esimene ja viimane lugu olid sarnase sisuga, mõlemad tegelesid unistuste ja reaalsuse segunemisest tekkiva koomikaga, kolmas aga oli rohkem rahvahuumorile, sellisele Jacques Tati tüüpi askeldusele au tegev. Kõigis kolmes filmis mängis peaosalist, kehkenpükslikku lakutud välimusega armunäljas riigiametnikku Gene Bervoets, mees kes mõjus oma ebameeldivuses väsitavalt. 2,5/5

Erootiline hetk hollandi moodi.

Kaboom!

Kaks p@eva tagasi ytles mu tuliuus ja syvaarmas PC yles, keeldus pilti kuvarile toomast ning ajast v@lja plastmassik6rbel6hnalist halli tossu. Internetis6ltlasena ostsin ma muidugi 24 tunni jooksul endale odava kasutatud arvuti, kuid sellele on peale installitud venekeelne Windows, eriti uroodlikud seaded ning sadatuhat jubinat mis t6siselt t;;d segavad ja igasuguse netitamise tuju @ra on v6tnud. 6ige Windowsi installimiseks puudub DVD drive. Esialgu teen blogimisega v@ikese pausi sisse, kuniks arvutitaga t;;tamise tuju j@lle tagasi suvatseb ilmuda, kuniks minu masin garantiist tuleb v6i logu inimkeelse installingu saab.
Tunni aja p@rast esimesele eesti filmiblogijate kokkutulekule Sakala Puhkealale, Saeveski metsaonni.

Hawkwind : TV Suicide

Hawkwind : TV Suicide 2009

01 Hurry On Sundown
02 Silver Machine (Promo)
03 Down Through The Night
04 Space Is Deep
05 Urban Guerilla (Promo)
06 Quark, Strangeness And Charm (Marc 7.9.77)
07 Spirit Of The Age (Robohawks)
08 Who's Gonna Win The War (Promo)*
09 Levitation (Promo)
10 World Of Tiers (Promo)
11 Who's Gonna Win The War (Songs And People 14.2.81)
12 Night Of The Hawks (Promo)*
13 Stonehenge Decoded
14 The Right Stuff (ECT 26.4.85)
15 Angels Of Death (ECT 26.4.85)
16 Needle Gun (Promo)
17 Master Of The Universe (Bristol Custom Bike Show 23.8.86)
18 The Damage Of Life
19 Right To Decide (Promo)*
20 Psychedelic Warlords
21 The Oscillator Song
22 Silver Machine (Studio 22, ABC Studios, Australia 24.2.00)
23 Spirit Of The Age (Promo)

Kuus esimest lugu olid täitsa korralik rock aga edasi tehti hüpe kaheksakümnendatesse, öeldi Goodbye Lemmy! ja kukuti surtsutama. Olgu, ega need Hawkwindi hilisemad lood just halvad ei olnud, kuid videopildiga koos mõjusid kuidagi oma aja biisidena mida esitavad väheke ontlikud mehed. Seitsmekümnendate kraam oli Lemmy elulooraamatust tuttav, kaheksakümnendaid aga jäin võõrastama.