Tuesday, July 17, 2007

A Wind Named Amnesia - The Wind of Amnesia

Kaze no na wa amunejia - Kazuo Yamazaki 1993

Minu Ulmelaagri eelne postitus kõiksuguguste joovastavate, uimastavate ja ergutavate ainete suhtes oli muidugi kõvasti liialdatud, kuid üht-teist tuli ikka joodud ja kaks päeva sai mõnusalt hängitud. Kui aga nüüd täiesti aus olla oskasin ma kahjuks end tänu magamata nädalale ja veidrale alkoholivalikule nii ära sättida, et veetsin suurema osa nädalalõpulaagrist koikul norsates, magades maha nii lõunasöögiks pakutud supi, saunaskäigu, veriseks löödud ninad ja ulme-viktoriini esimese poole. Koskenkorva salmiakkikossu niitis meest küll kõvasti, kuid vähemalt sain ajada sõpradega pula, vaielda Kansasest pärit Scott´iga "õige ameerika ajaloo" üle, jagada tuntud eesti prominentidele "pede" silte külge, kaitsta end süüdistuste vastu justkui oleks ma peldiku täis oksendanud, ronida peldiku katusele ja karjuda seal, kaotada metsa ära pudel Longerot ja see 3 tundi hiljem leida... ...rääkida Kivisildnikuga Guy Maddinist, rääkida mingi noore tüübiga Tetsuost, rääkida Gilderichiga oraalseksist, kuulata autos Motörheadi, tüüdata pooltuttavaid rassistlike ja seksistlike naljadega, viriseda selle üle, et kohvi kõrval puudusid koor või piim ( viga mis küll järgmiseks hommikusöögiks oli parandatud ), plaksutada kõige kõvemini kui Hargla sai järjekordse Stalkeri, hiilida igast paneelist paar minutit osa saama, käia Tartus "Gruusia saatkonnas" hinna kohta üpris tavalist kebabi söömas, juua jaapani, tai ja hiina õlut, ning lisaks veel 60 kraadise minttuviina hinge alla kütta. Segamini see aasta ei joonud midagi ja võib-olla oli ka see mu pideva väsimuse põhjuseks, igatsorti Estcon mixid, ehk ühte suurde plastikpudelisse kokkuvalatud jookide jäägid on mind tavaliselt palju paremini ärkvel hoidnud ja kauniskõnet keelele toonud. Seekordne Estcon oli tänu testlaadi alkoholipoliitikale ja magamata nädalale kesin, tund üleval ja kolm tundi magamist. See-eest oli aga pühapäeva hommikul enesetunne täitsa hea ja lubasin koju jõudes The Wind of Amnesia animega ( ka Ruri soovitas ) koheselt alustada, ülessanne mis tänu OK tervislikule olekule suurepäraselt õnnestus. Anime mulle meeldis. Just piisavalt mõnus kogus sci-fi´d ja actionit, üks ei segand teist ega vastupidi, lisaks sai veel väheke romantilist liinigi aetud. Idee sellest kuidas üle maakera puhuv tuul röövib inimeste mälu, ning kuidas mõned säilitavad oma teadvuse/teadmised oli intrigeeriv, kuigi lõpu seletus toimuvale oleks väinud olla tsipa originaalsem. Sümpaatsed tegelased, mõnusad mechad inimesi ründamas, ning lahe tulevikuvisioon - ulmekas minu maitsele. 4/5
Guardian tüüpi kompuuterjuhitud tapjarobot ründamas peategelast.

6 comments:

Anonymous said...

ja mul ei õnnestunudki enda lemmikblogi autorit tuvastada ja ta kätt suruda :(

Mutisitt..

Trash said...

Lemmikblogi? Tänan, tänan kallis lugeja!

Kas olid kohal kõik päevad? Kuidas ma siis nii kahesilma vahele sul jäin?
Arvatavasti magasin kui kätt taheti suruda. : )

Anonymous said...

päris palju ruumi pühendasid animele endale selles postituses :D. ma nägin seda multat kunagi hullu ammu. eredalt meelde jäi see ratastoolis psi võimetega tüüp seal kuskil asutuses, kes protagonisti järje peale aitas. kui ma õigesti mäletan.

Trash said...

Ega sellest animest polegi palju kirjutada ja oma eraelulised seigad tuleb ka kuhugi mahutada. Mõnda lugejat huvitab mu vabaaeg ilma filmideta rohkem kui vabaaeg filmidega.

Lauri, high five!

Ulmeguru said...

Pühapäevahommikune piim oli minu teene... ja ka Indrek Hargla ja Andres Veeru teene... kumbki tõi laupäeva lõuna ajal minu palvel paki piima...

Trash said...

Tänud lähevat Jürile, Indrekule ja Andresele maitsva piima eest ilma milleta pole kohv minu jaoks kunagi kohv.

Milk it baby, milk it !