Fiktiivse riigi president ja vastupanuliikumist juhtiv kolonel otsustavad sõlmida rahu kahe hõimu vahel peale kümme aastat kestnud sõdimist. Sõjaks aga oleks seda vastaspoolte kokkupõrkeid raske nimetada, pigem on tegu olnud genotsiidi mõõtu tapatalgudega külade kaupa. Kord ründas riik mässuliste hõimu küla tappes ja sandistades selle elanikke ja siis taas vastupidi. Aeg on aga liikunud sinnamaani, et õigem oleks nii riigi arengu kui inimeste nimel vaen unustada ja proovida üheskoos edasi astuda. Hõimuliidritel võivad küll olla üllad ideed aga nende lähikondlastele pole mõte rahust sugugi meeltmööda, ning leppimispidu hakkab võtma järjest tumedamaid toone. Kui LAV´i filmid välja arvata, siis üle väga pika aja üks teos aafrika südamest. Film suutis oma ööpäevase tegevusega tutvustada vaatajale terve lõhenenud rahva tragöödiat ja sellega seotud eelarvamusi, ning käitumismalle. Kui aga tead midagi aafrikas toimuvatest hõimusõdadest ja matšeete-genotsiidist juba varasemast ajast on tegu üpris igava ja üllatustevaba teosega. Vaatad justkui dramatiseeritud dokumentaalfilmi, sest mustanahaliste näiteoskust ega lavastaja andekust ma adekvaatselt selles Burkina Fasośt pärit filmis küll hinnata ei osanud. Huvitav oli vaadates vedada paraleele eestlaste ja okupantide vahele, sest toimivad täpselt samad halvustavad naljad, märkused ja eelarvamused mis kahe aafrika hõimugi puhul. Koloneli köögitööline ütleb ära nagu asi on: nayakid ( venelased ) on lollid, laisad ja varastavad kohe kui selleks võimalus avaneb, proovi siis nendega rahus elada ja ühtset tulevikku luua. Muidugi lisab ta veel liialdades, et nayakid suudavad end ussideks moondada ja käivad niimoodi jões pesevaid naisi vägistamas ujudes otse... 3,5/5
Presidendi abikaasa ei suuda toibuda oma poja mõrvamisest võõra hõimu poolt.
No comments:
Post a Comment