Kunagi sai nähtud eriti head dokumentaalfilmi jalgpallihuliganismist ja peale seda on väike huvi tekkinud teema vastu. Kahjuks ma selle dokumentaali nime ei mäleta, sattusin pooljuhuslikult vaatama oma aastat kümme tagasi, ning nüüd tundub lootusetu isegi googeldades leida. Hilisematest firm´e kujutavatest on olnud parimad dokumentaalile sarnane mängufilm I.D. ja briti väga sisukas sari The Real Football Factories kus filmist The Football Factory tuttav Danny Dyer turneetab mööda Inglismaad ja intervjueerib aktiivsete huligaanikampade liidreid. Need mehed on nii karmid vennad, et kohati on Danny´l junn jahe, mehe mikrofoni hoidvad käed värisevad märgatavalt, kisub närviliselt suitsu ja küsib kaameramehelt kas ikka tasub pubisse kambaga kohtuma minna või keeraks otsa ringi ja laseks jalga. Alan Clarke´i firm´i telgitaguseid paljastavale filmile võikski ette heita leebust huligaanide kujutamisel. Kamp mis filmis tõuseb tänu oma agressiivsele rünnakutaktikale piirkonna mõjuvõimsamaks oleks aga real-time pättide käest kohe kindlasti hellalt sisse saanud. Gary Oldman teeb küll jõugujuhina hea rolli, kuid tõelist kaabakat ja veristajat ma temas ei näinud, hing polnud asja juures, ning mees paistis kõike vaid mänguna võtvat. Ka vägisi juurde poogitud peredraama liin jäi ebaveenvaks, samuti nappis telele toodetud filmis tausta toimuvale ja põhjalikumat süüvimist huliganismi. Minu jaoks jäi väga pealiskaudseks, kuigi aastat 20 tagasi võis olla esimesi working class draamasid huliganismist. Alan Clarke on teinud ka palju paremaid filme. 2,5/5
Clarke ja Oldman võtete ajal.
No comments:
Post a Comment