Maxed Out - Hard Times, Easy Credit and the Era of Predatory Lenders - James D. Scurlock 2006Minul krediitkaarti ei ole, pole siiani vajadust tundnud ja esialgu ei ole ka vaatamata panga ahvatlevatele pakkumistele plaanis hankida. Ka pangakaarti kasutan maksmisel vaid 4-5 korda aastas, eelistan alati arveldada sularahas ja arvestan, et mul piisavalt cash´i pidevalt käepärast oleks. Mõni kasutab maksmiseks ainult kaarti, kuid mina püüan võimalikult vältida enesest elektroonilise käekirja maha jätmist, miks peaks pank teadma kus restoranides mul meeldib einestada või mis õllemarki ma joon. Sõbrad nöökavad mind liig paranoiliseks aga see, et pangad palkavad oma kliente jälgima profileerijad, ning müüvad / annavad sinu isikuandmeid mitte ainult riigi õiguskaitseorganitele, vaid ka eraettevõtetele pole enam kellegi jaoks uudis. Kuigi ma ei ostaks kaardiga heroiini, relvi, telliks alaealiseid prostituute ega toetaks rahvusvahelist terrorismi, ei pea ma ka vajalikuks demonstreerida oma muid oste ja eelistusi.
Maxed Out paljastas pankade ja kaardihooldusega tegelevate firmade nippe ja ründetaktikaid inimese koorimisel ja hoiatas võlgade võrkku mässimise eest. Teema oli üldiselt juba tuttav vanast ajast, kuid kuna arusaadavalt ja rahvaomaselt käsitletud, ning koos paari uue paljastusega, siis võis vägagi rahule jääda. Tundmatud teemad minu jaoks oli võlaostjate püramiidskeemid, inkassorite töö ja eraldi kaardihoolduse arvestamine rikaste ja mõjukate inimeste jaoks. Tundub, et algul teeb mõni sõltumatu telekanal teemast filmi ja siis haaratakse sama asi väheke parema, juba festivali mõõtu filmi raami. Viimasel ajal on seda trendi märgata, kuid minu arust on väiksemad surkijad tihti otsekohesemad ja jõulisemad, ka see dokumentaal oli rohkem emotsionaalne esitlus kui tõsine kriitika. 3/5
Plastikust kuld.
No comments:
Post a Comment