Space Is the Place - John Coney 1974Kujutage endale ette kui kamp sõjaväelasi poleks mitte tähevärava kaudu võõrale planeedile sattunud, vaid need Stargate´i kullas ja karras vanaegiptuse jumalad saabunud seitsmekümnendate Oaklandi mustanahaliste ghettosse ja selle filmi visuaalne külg on teile teada. Erinevalt aga Tähevärava jumalaist pole kosmosemuusik ja süntesaatori-shamaan Sun Ra hoopiski mitte nii julm vaid hoopis vastupidi, mees on tulnud oma kosmoselaevaga kõiki korralike musti vendi paradiisi viima. Iga murjam näitab end heast küljest ja saab kohe tasuta reisi funky funky jazzy jazzy paradiisi kus puuviljad on magusad ja soul muusika mängib 24/7. Valgenahaliste päästmine hukatusest aga ei tule neegrist Sun ra´le pähegi, omad mustad pantrid ikka kõigepealt.
Kuidagi veider, et need vanad rassismi kritiseerivad exploitation ja blaxploitationfilmid mõjuvad nüüd hoopis vastupidiselt õhutades pigem rassivaenu. Samuti näitab film neegreid mitte just kõige positiivsemast küljest vaid kupeldajate ja joodikutena, pilt mis koos black power sõnumiga tundus groteskne.
Samas on mustanahalised loomalikult seksikad nii, et käik valged plikad heidavad koheselt riided seljast ja kukuvad verivorsti imema, valgenahalised aga vastupidi peavad neegrinaisi vägistama, muidu ei taha ükski nendega sängi pugeda. Kohati koomiline psühhedeelne absurditeater muusikaga, kuid üldiselt üks neegrite kamarajura. 1,5/5
Afrofuturist Sun Ra - mees nagu muusika.
2 comments:
Kõlab nii lolli filmina, et tahaks suisa näha...
Kõlab jah, aga tegelikult on kukkumine vana orgi otsa kui tunne on, et nii loll, et peab hea olema. Ei ole, ongi loll.
Aga saad, ega kade ole ja film polnud samuti nende kõige igavamate kambast.
Post a Comment