Superman Returns - Bryan Singer 2006Superman pole mulle kunagi meeldinud, kuna temas puudub vähimgi inimlikkus. Tulnukana maale saabununa jääb ta igaveseks võõraks ja käitumishäiretega friigiks, tema nn. maalase kest, ehk Clark Kent on samuti hale maskeraad, ning meenutab pigem tuima androidi kui luust ja lihast inimest. Aastatega on küll Supermani käitumine paranenud. Viiekümnendad, kus ta konkreetselt piinas ja mõnitas Lois Lane, mängis oma sõpradele pidevalt vingerpusse ja seksuaalselt ahistas oma paljukannatanud side-kick´i Superboy Jimmy Olsenit on küll möödas, kuid mingit otsustavat paranemist näha pole. Kunagine sadist on vaid vahetanud maski, ning võtnud käkikeerajast hälviku asemel seebise emo imidži.
Vaadates filmi on aga näha, et tulnuka hinges valitseb samalaadne külmus kui ennegi, näost ei paista välja ükski emotsioon ega tundevõrelus. Luba küsimata hiilib võõra mehe majja, et viimase armastatud kasupoega magamas näha, pedo mis pedo. Samuti kannatab "mees" tugeva vuarismi all tundes vastupandamatut soovi käia inimeste pereelu piilumas, ning proovides võimaluse korral sellesse ka tugevalt sekkuda. 
Superman võiks oma maine parandamiseks rohkem tavakodanikke nende õnnetuses aidata ja mitte keskenduda vaid ühe perekonna liikmete heaolu valvamisele. Kui White´ide pere hädas ei olnud, lendas aga superkangelane lihtsalt niisama pilvede vahel ringi. Lex Luthor´ist on aga näha, et tegu on oma tööd ja missiooni tõsiselt võtva inimesega kel jagub veel aega nalja heita, ning tegeleda oma kauni girlfriendi tujude täitmisega. Tema soov saada rikkust ja võimu on üdini inimlik, tase milleni Superman arvatavasti kunagi ei küüni vaid jääb igaveseks taevalaotuse onanistiks, peeping tom´iks ja trikoos bedobeariks. 1/5
14 comments:
Haha, viimane cover on puhas kuld. Gotta love Golden Age of Comics.
Tegelikult on seal Superman is a Dick galeriis paremaidki aga ma ei viitsinud üle kümne kliki otsida ja valisin esimesed head. Tsekka kindlasti kõiki, rokivad täiega.
Vanad koomiksid on jäledad... veel jäledamad on vaid ülevärvitud vanad koomiksid...
Ise paneks Returnsile ka 2/10 või 3/10, tõeliselt jama film. Bosworthi ja Routhi vahel polnud absoluutselt mingit keemiat ja kõige tobedam oli Kevin Spacey mängitud pahalase "surm". Krüptoniidikamaka tõstmine oli muidugi võimas, kuid muidu võib igatahes maha kanda. Vana film on lapsepõlvest väga hästi meeles, või õigemini ainult see koht, kus ta hästi kiiresti ümber Maakera tiirutab, et Loisi elu päästa (kuigi ma ei saa aru, kuidas ta niimoodi aega tagasi keeras).
Eks need 50-ndate seiklused olid kesised jah. Opsilt olen külllaenanud ühte kosmoseseiklust ja see oli täitsa OK.
Ise olen ainult tutvust teinud mõne 60ndate koomiksiseeriaga nagu seda on Fantastic Four, Spider-man ja Iron Man jms. Ei ütleks et saast on, lood üritavad olla midagi enamat kui seda on, aga sellegipoolest äge!! Eriti meeldib Spider-man. Stan ja Ditko (Y).
Detective Comicsi olen ka lugenud paar tükki, aga suhteliselt labane. Üldiselt lääne koomiksitest on vähesed minu silmis midagi väärt. Gaiman, Moore ja Miller tunduvad küll olevat koomiksimaailmas popid, aga mind ei kõiguta!! Ja populaarsemate saagade puhul läheks mul lihtsalt pea sassi, eriti kui 20 erinevat koomiksit on üksteisega seotud. Spider-mani pean siiski piisavalt heaks, olenemata tõsiasjast, et mul hetkel temast siiber on. Pikk jutt, loll jutt.
Mulle meeldivad nii Gaiman kui Moore, Miller veits vähem. Lemmik on X-Men.
Kui koomiksitest, siis meeldivad mulle vanadest ajakirjad «Creepy»... sellised mõnusad mustvalged kähkukad...
Aga kui tõsistest asjadest, siis eelkõige prantslased (Moebius, Druillet, Bilal, Caza) ja ajakiri «Métal Hurlant»...
Mainitud nimedele lisaksin ka veel Kentaro Miura kelle mangast "Berserk" olen täiesti sõltuvuses.
Ma arvasin et jutt käib lääne koomiksitest? :) Mangade puhul on kohe teine jutt.
koomixite motiividel tehtud filmidest suudan ma vist ainult heroes't taluda. on ka natuke muud midagi peale eriefektide.
Mulle meeldis ikka X-men ka täitsa ja hellboy oli meelelahutuslikult tsill.
Aastate jooksul on koomiksist saanud mu elulaad ning seega julgeksin artiklit natuke korrigeerida. Pedevärgist kõigepealt niipalju, et koomiksite sihtgrupp oli tollal eelkõige poisid vanuses 7-15 vms. Ühesõnaga sellised teisme eelikud ning on selge, et selles vanuses seltsitakse eelkõige poistega kuna tüdrukud on "nõmedad." Sellest ka superkangelaste poistest "sidekick" tegelaskujud ja naiste kerge kiusamine. Meie tänapäeval oleme sellest lilla vaimustusest liiga pöördesse läinud ja näeme igal pool hunti.
Teiseks Superman on mul alati üks lemmikuid olinud juab seetõttu et tegemist on mitte inimese vaid pigem "Jumalaga." Sellest ka võibolla see liigne emotsioonitus. Supermani kanda on kõrgem moraal kui ükski inimene seda iial saaks, sest meie oleme vaimult lihtsalt nõrgad ja andume oma probleemidele. Ärge unustage, milleks tegelikult superman loodi? Mis ajal ta välja mõeldi? Mis maailmas tollal toimus? Miks tema seiklusi edu saatis?
Mulle meeldib Golden Age koomikseid lugeda, kuna neist loeb üht-teist maailma korra kohta. Mis toimus kinodes, keda peeti pahadeks jne... Sellega olen nõus, et asi oli suunatud kommertsile. Lood olid lihtsad tihti kippusid korduma. Aga tont võtku neist on siiski väga hea välja lugeda, mis maailmas toimus. Kes ei usu, heitku mulle kinnas ja ma tõestan ära ;)
Tekst oli muidugi huumoriga kirjutatud, kuid kõike mainitut võis filmist leida. Sorry Alar aga uuel aastatuhandel Superman imeb. :)
Post a Comment