Dick Tracy - Warren Beatty 1990
Tuesday, February 27, 2007
Kabul Express
Kabul Express - Kabir Khan 2006Lugesin filmi kohta, et pidavat fun olema. Küsisin hindust töökaaslaselt, et kuidas tema arust on ? Vastas napilt, et action movie. Panin siis üks pluss ühe kokku ja sain oma pähe kujutluspildi eriti lollakast ja haledast india actionfilmist mis mõjub oma juustususes lausa komöödiana. Oi piss kuidas ma eksisin, tegemist oli hoopis täiesti ilmetu draamaga. Sellise rahvaste sõpruse teemalise looga, kus hindud, jänki, mudžaheed ja paki hoiavad kätest kinni ja laulavad keset Afganistaani tühja kõrbemaastikku, endil pisarad silmist voolamas. Pakistanlane on veel ka taliib aga seegi ei häiri kambast kedagi, tõmmatakse koos häid india sigarette, vaieldakse kriketikuulsuste teemal ning ollakse lihtsalt mõnusad muska´d.
Film võib küll näidata Afganistaanis valitsevat olukorda ning rahva meelsust, kuid mind häiris väga selge vaatenurga puudumine toimuva kujutamisel. Kui alguses oli selge, et Pakistani süüditatakse ( no india film ju ikka ) talibani režiimi toetamises, siis lõpus näidatakse ka pakisi heatahtlike inimestena. Üldse tundus terve afgaani rahvas sõbralikena, alati valmis aitama hättasattunut. Suvalise tee ääres keset kõrbe jõlkus vaid kamp tõelisi kõrilõikajaid aga nendestki saadi Talibani liikme abiga võitu. Kuskil jooksis mingi vaen taliibide ja hazarade vahel, kuid see jäi segaseks. Verbaalselt afgaani poolt lahtiseletatuna tundus a´la pada sõimab katelt, süüd jagub mõlemale poolele. Põhimõttelisest ei näidatud kellegi peale näpuga, ega süüdistatud riigis valitseva anarhia tekkimises. Ei otseselt Talibani, ei jänkisid ega ka mitte salakavalat Pakistani. Ei näidatud ega mainitud kohalike hõimuliidrite omavoli, kriminaalseid poolmilitaarseid bandesid ega vohavat narkokaubandust. Õnneks aga ei tehtud juttu al-Qaida´st, sellest nähtamatust ( loe: olematust ) armeest kelle süüks USA poolt afganistaanis iga väiksemgi hõimutüli või warlord´ide kähmlus kirjutatakse. Minu jaoks pigem süütu piknik Afganistaanis kui tõsine pilguheit olukorralele riigis. 1/5
Väljasõit kollasesse.
Sunday, February 25, 2007
Swordsman
Xiao ao jiang hu - Siu-Tung Ching, Ann Hui, King Hu, Andrew Kam, Hark Tsui 1990Öeldakse, et kaks pead on ikka kaks pead aga selle filmi järgi otsustades on viis pead veelgi parem. Lavastajate bandest tuntuimad on vast Tsui Hark ja King Hu. Viimase töödega oli see mul esmakordne kokkupuude, ning nii meeldiv, et kavatsen sõbralt laenata ka härra Hu varasemaid martial arts eeposeid. Küll oli aga mulle varem jäänud mulje, et King Hu puhul on tegemist rohkem tõsisema ja eepilisema kino loojaga kelle filmid on kinemaatilised meistritööd hiina ajaloo tutvustamisel. Swordsman oli suuresti komöödia zhanris liikuv wu xia, mitte küll täiesti naljafilm, kuid siiski meelelahutuslik. Ega mul poleks sellegi vastu midagi kui ka King Hu varasemad filmid osutuvad samalaadseiks. Swordsman oli nimelt nii hea, et ma lausa loodan seda.
Keiserlikust raamatukogust röövitakse haruldane võitluskunsti õpetusega paberrull. Saatuse tahtel saab varga poolt peidetud käsikirja asupaiga teada noor naljahambast mõõkleja kes peab ära hoidma iidse teadmise sattumise kurjade kätesse. Hua mäe mõõgakooli õpetaja, keiserlik eunuhh, noor keiserlik ohvitser ja palgatud kõrilõikajad, kõiki ajab liikvele himu õppida käsikirjas mainitud maagilise võitluskunsti võtteid. Heade poolel kerjusest räpakas kung-fu meister, Mäerahva kuninganna oma kentsaka "kammerneitsiga", Hua mõõklemiskooli õpetaja vapper tütar ja noor mõõgamees Ling Wu Chung. Tumedad tegelased hauvad vaid kurje mõtteid, kuid positiivsed kangelased leiavad aega keelpilli näppides laulda, lollitada parimas HK stiilis ja isegi vaikselt armuasju üles soojendada. Kõige rohkem aga ikka võideldakse meeletus tempos ja super lahedalt. Mul tekkis tunne, et varasematel wuxia filmidel on mulle väga palju pakkuda. Kui siiamaani olen fänninud kung-fu´d vaid horror komöödiatega seoses, siis nüüd pööran oma pilgu ka vanade HK Legends action filmidele poole. 4,5/5
Pool filmi tegevusest toimus vanas veskis. Lõpuks lõhuti paik päris maatasa.
Thursday, February 22, 2007
Tuesday, February 20, 2007
Minu "Oscarid" juba jagatud - 2006 parimad filmid
Oscar Goldmanid 2006Otsustasin teha väikese kokkuvõtte minu jaoks eelmise aasta parimatest filmidest. Tegemist on loomulikult üksnes minu isikliku arvamusega ja tean, et nimekiri võib tulla üsna ebaobjektiivne. Tihti piisab ühest pisikesest hetkest, et film mulle meeldiks aga see töötab kahjuks ka vastupidi. Nii mõnigi väike ebaloogilisus ( jah ma tean, mul peab alati kõik filmides loogilisena tunduma ) võib terve linaloo nautimise ära rikkuda. Anyway, blogi abil püüdsin kinni mõned filmid ja panen nad oma 15-ne ustava lugeja jaoks siia kirja. Pildid on kõik Oscarist, seekord küll hoopis fiktiivsest kultustegelasest Oscar Goldmanist kollektsioneeritava action nukuna.
*Parim action* - Election 2. Johnny To meisterlik järg oma aasta varem valminud Election´ile oli vaimustav tänu 180 kraadisele pöördele shanris. Kui esimene film oli 99% vägivallatu, siis järjeloo oskas geenius teha vastupidise - ultra verise ja armutu. Kaalukausil olid veel türklaste salaagent versus USA army Iraagis, ehk Valley of the Wolves: Iraq ja teine action põnevik Hong Kongist nimega Dog Bite Dog.
*Parim ajalooline* - Alatriste. Agustín Díaz Yanes´i kujutatud kapten Alatriste on nii kriitikutelt kui raamatusarja austajatelt kõvasti hurjutada saanud, kuid mulle tema pakutud tolmune, kuid aus mees meeldis. Ka Tristan + Isolde oli eelmise aasta ajastufilm mis silma ei häirinud.
*Parim sci-fi* - X-Men: The Last Stand. Brett Ratner´i X3 oli peale A Scanner Darkly ainus ulmekas mida eelmisel aastal valminud teostest nägin. X-mehed olid juba vanad lemmikud ja Dick´i järjekordne ekraniseering paras pettumus, polnud just raske valikut teha.
*Parim thriller* - Running Wild. Korealase Sung-su Kim´i politseipõnevik oli originaalse sisuga. Kõigepealt petetakse vaatajat, andes neile üpris lihtsat ja sirgjoonelist sisu, kuid siis keeratakse asi pea peale. Just siis kui mõtled, et tavaline põnevik, muutub kõik. Meeldisid veel prantsuse anarhistide püüdmisest rääkiv politseilugu Tiigri brigaad oma ajastuhõngu ja lahedate tegelastega.
*Parim horror* - Silk. Chao-Bin Su lavastatud aasta horror hit tuleb üllatuslikult Taiwanilt. Segu ulmest, draamast, horrorist ja actionist. Minu jaoks traditsioonivaba aasia õudusfilm, uudne nii mõnegi nurga pealt. Ka ühendriikides valminud Silent Hill ja The Hills Have Eyes olid tänu konkreetsele vägivallale head. Slither aga liiga fun, et selles kategoorias tõsiselt konkureerida.
*Parim komöödia* - Volver. Pedro Almodóvar´i viimast filmi võivad paljud pidada draamaks või isegi traagiliseks linalooks, minu jaoks oli see aga puhas musta huumori lõbu. Pettunud töökaaslane näiteks ei leidnud sellest esteetikat mida ta nii väga "Halva kasvatuse" puhul nautis. Mina ütlen esteetika my ass, meil on hoopis Penélope Cruz ja oleé´. Häid komöödiad sai vaadatud teisigi. Korea The Host, soome Matti, beerlandia Beerfest ja pisike nunnu Little Miss Sunshine.
*Parim dokumentaal* - Terrorstorm. Alex Jones julgeb rääkida kui eputis Michael Moore peab targemaks suu kinni hoida. Väsimatu inimõiguste eest võitleja ja inimeste väärkohtlemisest teataja nii oma raadioshow, internetilehe kui filmide kaudu. Minu respekt. Teise koha saaks arvatavasti Oscari kandidaat, hirmuäratava pilgu evangelistide maailmast heitev Jesus Camp. Pronks läheb ühendriikide maksusüsteemi kritiseerivale America: From Freedom to Fascism´ile.
*Parim draama* - A Dirty Carnival. Ühe mu uue lemmiklavastaja Ha Yu filmi võib pidada ka kriminaal thrilleriks. Kuritegeliku maailma mutrikeste elu on aga rohkem draama võtmes kui põnevusele rõhudes välja toodud. Realistlik vaada korea kriminaalide ellu. Hea realistlik draama oli ka digikaameraga filmitud HK/Hiina film Walking on the Wild Side, samuti kerge krimi maiguga.
*Parim lavastaja* - Johnny To. Mees mitte ainult ei teinud 2006-ndal aastal suurepärase järje Electionile vaid tõi HK kinno tagasi ka heroic bloodshed´i teema filmiga Exiled. Produktiivne režissöör kes oskab iga filmiga midagi uut ja ennenägematut pakkuda, geenius ühesõnaga.
*Aasta suurim pettumus* - Pan's Labyrinth. Guillermo del Toro fantaasiafilmi sai aasta jagu oodatud, kuid kahjuks oli tulemus minu jaoks napp. Isegi mitte alati iluga lööv, ning otsast lõpuni mittemidagiütlevalt igav.
Hellboy Animated: Sword of Storms
Hellboy Animated: Sword of Storms - Victor Cook, Tad Stones 2006Mike Mignola loodud Hellboy on minu jaoks koomiksimaailmas klass omaette. Nurgeline minimalistlik ja graafiliselt lihtne joonistamisstiil, ning head, kuid mitte ajupainavad lood lausa sunnivad fännima. 100% meelelahutust koos actioni, huumori ja mõnusate tegelastega nii agentide kui deemonite leerist. Mignola natsifetishi segamine iidsete mütoloogiate ja iidsete kosmose Anung Un Rama peletistega annab samuti meeletu tulemuse, parim WWII sümboolika ärakasutamine mõjuvate ( ja samas naljakate ) märkidena. Need 2006 lugemiselamuse andnud koomiksid sain sõps Opsilt kes ikka võimaluste piires oma graafiliste novellide kollektsiooni uuema ja omapärasema kraamiga täiendab. Animatsiooni saamise järel ei hakanud kohe vaatama, kuigi kihu oli peal tugev, vaid ootasin võimaluseni, et seda koos Opsiga nautida. Nautimisega oli nagu oli, silm jõllis ei vahtinud seltskonnast ( auditoorium koosnes peale minu ja Opsi veel koerustükke täis plikatirtsust Anastassiast ja finboy Anttist ) animatsiooni keegi. Anastassia oli vist ainukesena kohati tõsiselt süvenenud, ülejäänud vaatasid vaid poole silmaga ja puhusid vahele niisama filmipläma.
Animatsioon Hellboyst polnud halb, kohati tundus vaid liiga lastemeelsena tänu Disney Mulan´i joonistusstiili eelistamisele Mignolalikule askeetlikule pliiatsijoonele. Koomiks pole üldse kiddie stuff, film on juba noortepärasem ja multikas siis veel aste vanuses allapoole. Eriti oli see märgata Liz Sherman´i tegelase kujutamisel. Depressivne ja suitsiidne ( isegi kerge gothic fiiliga ) noor naine oli animatsioonis muudetud teismeliseks plikaks, isegi vistrik oli ninale joonistatud. Kate Corrigan´i ja amfiibinimese Abe Sapien´i kujutamisega võis rahule jääda, Hellboy ise oli aga täielikult omas elemendis. Kergelt juhm, sirgjooneline, tugev ja napi kuiva naljaga. Täpselt selline nagu ta mulle ka Mignola kujutatuna mulje on jätnud, vaid sigar ja sõõm viskit oli puudu. 
Ka stoori on tüüpiline Hellboy seiklustele. Mike Mignola stsenaristina on ära kasutanud mõned oma varasemad lühilood sulatades need sujuvalt animatsiooni põhiliini sisse. Deemoneid ja monstrumeid tuleb järjest juurde, vastased muutuvad järjest tugevamateks ja lõpuks võtab terve lugu maailmalõpu massiivsuse nagu ühele fantaasiareisile kohane. Kui koomiksit ja filmi vaadanud pole, võib jätta viletsama mulja: Hellboy austajale oli aga täitsa suupärane snäkk. Loodan ka sel aastal ilmuva teise Hellboy joonisfilmi Hellboy Animated: Blood and Iron´i kindlasti ära vaadata. Ootan innuga. 3/5
United States’ Bureau for Paranormal Research and Defense´i ( BPRD ) põhiliikmed.
Wag Kang Lilingon - Huwag kang lilingon
Wag kang lilingon - Quark Henares, Jerry Lopez Sineneng 2006Vahva sõdur Svejk kohtas hullumajas viibides meest kes võitis, et maakera sees on teine maakera mis on suurem kui esimene. Umbes nii on ka selle Philippino horrorfilmiga. Kummitava ( väga Riget´iliku ) hospitali koridorides toimuv ghost horror muutub justkui noaga lõigates 30-ndal minutil hoopis teiseks stooriks. Haiglas mõrvatute kummitused asenduvad vaese õnnetu pere poolt odavalt hangitud majas kummitavate suguvendadega. Paarkümmend aastat varem toimunud maadlus kurjade vaimude ja elavate kõrilõikajatega annab nn. võtme hiljem haiglas toimuvate mõrvade mõistmiseks. Lahend minule küll mingit rahuldust ei pakkunud nagu ka kogu film üldiselt. Ühe loo teise sisse paigutamine ei mänginud välja, oleks võinud teha kaks iseseisvad horror lühifilmi või siis emba-kumba natuke lihvides ja tegevust lisades täispika välja venitada. 2 in 1 aga lõpuks on ikka null. Lootsin tagalog horrorilt natuke omapärasemat lähenemist, kuid asi jäi tüüpilise aasia õudusfilmi lainesse. 1,5/5
Kaunis peaosatäitja Kristine Hermosa. Foto leidsin näitlejatari isiklikust blogist ja kujutab neiut Wag Kang Lilingon´i võtetelt naasnuna puhkamas. Ma hakkan seda aasia lilleõie blogi oma kommentaaridega pommitama. Mark my words !
A Boy and His Dog - Psycho Boy and His Killer Dog
A Boy and His Dog - L.Q. Jones 1975Kuna teadsin, et filmis kõnnivad poiss ja koer tuumasõjajärgses tühermaaks muutunud maailmas ringi otsides toitu ja peavarju, lootsin sellist napi dialoogi ja võimsate visuaalidega linalugu. Asi on nimelt selles, et ma kuidagi ei viitsi ilma subtiitriteta DVD-d vaadata, pannes tekstirea alati ka ingliskeelse audioga kõrvuti jooksma. Mõnda šoti, kokni või iiri narkopättide filmi vaadates on see lausa hädavajalik, need mehed väänavad keelt nii, et minu pea ilma tekstita ei võta. Eelistan PAL´i NTSC-le mitte pildikvaliteedi vaid euroopas lisatavate subtiitrite pärast. Kuigi uuemad ühendriikide väljalasked sisaldevad eng ja spanish tiitreid, oli veel paar aastat tagasi olukord teine. Väikeproduktsioonid, indiefilmid ja vanade B-filmide reliisid tulevad aga ameerikas siiani subtiitriteta poelettidele. First Run Features ( üks parimaid dokumentaalfilmide reliisijaid ) on aga kurikuulus oma subtiitrivaenulikkuse tõttu, nad vist ei lisaks meelsasti ingliskeelset tekstirida isegi muukeelsetele filmidele, saati siis sellisele US and A filmile nagu A Boy and His Dog.
Kust mina pidin seda teadma, et see koer filmis inimkeeli rääkida oskab. Kohe alul tegi oma koonu lahti ega pannud enne kinni kui lõputiitrid jooksma hakkasid, vist isegi lobises minuti jagu veel näitlejate nimedereale peale. Nii, et dialoogi oli kõvasti ja hoopis võimsaid visuaale nappis. Post-apokalüptiline maailm oli üpris tavaline liivakõrb, natuke võis anda inspiratsiooni hilisemale hitile Mad Max 2. Sarnasus oli neis filmides veel teinegi- millegi spetsiifiline puudus. Kui Mad Max´i järjeloos käis kogu mõll bensiini ümber, siis käesolevas filmis oli defitsiitseks kaubaks naised. Mõlemas filmis olid maksevahendiks roostetanud konservid. 
Don Johnsoni kehastatud poiss ( loe: mees ) otsis koera haistmismeelele toetudes naisterahvast. Peale tuumasõda valitses nimelt planeeti totaalne nikunälg mida mehed käisid vabaõhukinodes haledat porri vaadates leevendamas. Poiss leidiski naise kes meelitas teda astuma teise maailma, maa-aluste külluslikku ellu. See meenutab kergelt Alice´i peeglitaha minekut, maapealsest vägivaldsest ja veidrast põrgust astumist "uude uljasse maailma". Peagi selgusid aga tüdruku mehejahtimise tegelikud eesmärgid ja lõputwist võis olla 75-nda aasta kohta päris karm. Tiris 30 aastat hiljem minulgi laia muige näkku ja ega see lõpp polnud ainus lahe koht. Kultusfilmi staatus oli ikka auga välja teenitud, seitsmekümnendate bizarre sci-fi parimas vormis. Kui vaid need subtiitrid ka oleksid olnud. 3,5/5
Kaks sõpra tissi ja tussi otsinguil inimtühjas kõrbes.
Lego Star Wars: Revenge of the Brick
Lego Star Wars: Revenge of the Brick - Royce Graham, Pete Bregman, Mark Hamill, Bill Horvath, Karl Turkel 2005Olen viimasel ajal Star Wars fänfilmide ja paroodiate kütkeis olnud ja ega saanud seegi masterpiece kahe silma vahele jääda. Tegu on aga ühe parimaga. Tänu Lego klotside kasutamisele ( küll ainult arvutianimatsioonina ) on saanud võimalikuks omapärane huumor. Nimelt saab ju klotse oma suva järgi kokku panna ja seda jedid force´i kasutades lahinguväljal ka teevad. Suvalistest klotsitükkidest pannakse võitluse ajal kokku uusi masinaid ja relvi, mustal jõul pole sellise materjali kasutuse vastu vähimatki šanssi. Super mõnus ja naljakas vaatamine, Treehouse on töö väga korralikult teinud. Kahjuks ainult liiga lühike, kuid isegi see 5 minutiline klipp on saanud oma DVD reliisi Lego kinkepakendis eriti headele klientidele. Revenge of the Brick´i ja Treehouse animatsioonistuudio teist lühiklippi Clone Troopers Orchestra saab vaadata nende ametlikult saidilt. 5/5
Mimino
Mimino - Georgi Daneliya 1977Hiljuti väitis üks eesti koomik, et okupatsiooniajal oli lihtne nalja teha. Eino Baskin läks kultuurimajas rahva ette lavale ja ütles, et poes vorsti ei ole. Koheselt purskus saalitäis kolhoosnikke südamest naerma hoides vappudes kõhtu kinni. Lihtne! Umbes samasugune huumor on ka Mimino filmis. Pidevalt käib üks defitsiitse kaubaga äritsemine, sahker-mahker, asjade hankimine ja müümine. On selleks siis autokummid, hollandi kanad, meestejalatsid, kotitäis jahu või isegi hotelli broneering, kaup kogu aeg liigub. "Materjaalsed naljad" ära võttes muutuks film koheselt poole lühemaks. Järgi jääks koomiline sõprus, kättemaks häbistatud õe eest ( mis jälle on otsapidi negatiivses võtmes seotud NL mentaliteediga ) ja ports propagandamaigulisi kaadreid välismaast. Läbi ja lõhki nõukogude teema mis kommunismiparadiisi elu tundmata oma koomikas väga napiks jääks. Lääne inimene ei mõistaks "vorsti ei ole" huumori kõiki nüanse ja nii jääbki Mimino puhtalt homo sovjeticuse nostalgia filmiks. 3/5
Vakhtang Kikabidze - mees kelle plakati ma pannoolt kunagi sõber Opsile kingituseks varastasin.
The Hobbit
The Hobbit - Jules Bass, Arthur Rankin Jr. 1977J.R.R. Tolkien´i "Kääbikut" lugesin esmakordselt nii pisikese poisina, et mahtusin tabureti, justkui kirjutuslaua, taha pingiga istuma. Paar-kolm aastat vanem sõber oli raamatut soovitanud ja olin peagi konksu otsas, põnevust jagus nii mitmekski päevaks. Kui siis tatikana oleksin seda multikat ka veel näinud, siis arvatavasti oleksin seitsmendas taevas viibinud. Veerandsada aastat hiljem mingit hurraa fiilingut ei teki, animatsiooni vaatamine on lihtsalt mõnus mälestuste meeldetuletaja. Loomulikult vaatamisel igasugune põnevusmoment puudus, sest stoori ise mitmeid kordi raamatustloetuna otsast otsani tuttav. Puudus millegipärast ka Beorn´i nimeline kujumuutja, kuigi muidu oli püütud üpris täpselt raamatu tegevustikku järgida. Kõigest muust jäi mulje enam vähem hea. Laste jaoks tehtud, ega saagi mingit diipimat rida ajada, see mida näidati oli aga tava Disney tasemest parem. Nauditav laisal pühapäevahommikul kerge "värina" kõrvale. 3/5
Animatsiooni goblinid nägid välja nagu ülenuumatud kõutsid.
Saturday, February 17, 2007
Wetback : The Undocumented Documentary
Wetback: The Undocumented Documentary - Arturo Perez Torres 2006Tüüpilise Rio Grandel immigrantide ja piiripatrullide vahel peetava kassi-hiire mängu asemel oli Torres teemasse väheke sügavamalt läinud. Film algab Nicaragua kehvadest oludest pärit noorte portreteerimisega kes otsustavad võtta ette ohtliku rännaku läbi terve Lõuna-Ameerika, et jõuda unelmate maale - Ühendriikidesse. Kahe mehe teekond läbi mandri kuni Mehhiko piirini ongi põnevaim osa. Näidatakse immigrantide igapäeva elu, mis transpordiga reisitakse, kus ööbitakse ja kuidas täidetakse nappide rahavarude abil kõhtu. Kuni Mehhikoni on kõik veel enam-vähem korras, lihtsalt tsill matk kergelt tühja kõhuga. MX´is aga ootab vaest parimale elule pürgijat korrupeerunud võmmid, pettureist "ülevedajad" ja kurikuulus Mara Salvatrucha ( MS-13) gäng, mille liikmed röövivad, vägistavad ( nii mehi kui naisi) ja tapavad valimatult.
Kõmu liigub, et US valitsus on pidanud LA-s elavate MS-13´idega läbirääkimisi pättide Iraaki palgasõdureina saatmise üle. Imestada pole siin midagi, kambale panigi paarkümmend aastat tagasi aluse USA valitsus, saates noori ladina-ameerika kriminaale Salvadori sisside vastu võitlema. Vastutasuks said pätid ühendriikide kodakondsuse ja alustasid oma kriminaalse organisatsiooni ülesehitamist. Filmi juurde tagasi tulles poleks imestada ka see kui massiline immigrantide tühjendamine ( 80%) enne viimase piiri ületamist on jänkide orkestreeritud. USA valitsusele on kasulik saada riiki puruvaene tööline kes vastuvaidlematult võtab närusaima töö oma õlule. Samalaadne kokkumäng toimus ka "juutide" nõukogude liidust emigreerumise ajal, kui Mossad andis vene kriminaalidele lahkujate aadresse, et neid siis paljaksröövituna oleks kergem Iisraelis vaestesse kõrbeasulatesse tööle suunata. 
Rahatu inimene ei vaidle iisrealis ega ühendriikides, teeb tööd ja illegaalina midagi vastu ei nõua. Kui nõuab võib karistuseks riigist välja saata. National Geographic´u reliisitud DVD on ootamatult aval ja kuri valitsuse immigratsiooni poliitika suhtes. Tõelisus paljastatakse, näidates, et tihti pole ebaseaduslikult maal viibiva töölise elu parem kodukohas kogetust. Sellest hoolimata elab ladina-ameerika elanikond 30% ulatuses USA-s töötavate sugulaste saadetud rahast. Ohtlik teekond ja mitte just roosiline lõpp, kuid vähemalt võimalus hing sees hoida. Hea dokumentaal, kohati uudse vaatenurgaga ning julge ütlemisega. 3,5/5
Thursday, February 15, 2007
The Devil's Rejects
The Devil's Rejects - Rob Zombie 2oo5Härra Robert Bartleh Cummings´i viimane film oli üpris cool. Kõvasti parem kui mehe debüüt House of 1000 Corpses, kust võis vaid paar lahedat hetke leida. The Devil's Rejects´is oli aga mõnusat fiili pidevalt tunda, vaid Tiny nimelise soperdise sekkumine rikkus olustikku julmalt. Ilma selle näotu friigita oleks terve film kui hea serial killer thriller valja vedanud, nüüd oli tilk meepotis ja pettunud tunne peale filmi lõppu. Nimelt tõi Tiny stiilsesse rock´n´roll põnevikku mingi hädise horrori laksu mis ülejäänud tegevust jälgides oli juba kaduda jõudnud, ning ununenud. Nagu ämber külma vett kraevahele, thrillerist tagasi värdmonster horrorisse ja kompaktsena tundunud teos rikutud. Nasville Pussy stiilis white trash cowboy actionina koos suurepärase Bill Moseley´ga oleks film minu silmis kaheksat kindlasti väärt olnud, nüüd siis paar punni vähem. Blame it on Tiny! 2,5/5
Raju paar, sarimõrvareist õde ja vend, ning keskel see fucking kloun.
Slither
Slither - James Gunn 2006Heh he !!! Üle hulga aja siis selline üdini meelahutuslik lahe filmivaatamine. Igasugune J-horrori maania on lääne õudusfilmi täitsa ära rikkunud. Ringijooksvate peletiste asemel on hoopis varjudena liuglevad kummitused, kes kõik justkui ühe igava vormi järgi valatud. Kaheksakümnendatel valitsesid ekraane aga kummimonstrumid ja siis püüdsid eriefektimeistrid üksteis võikama maskiga üle trumbata. Slither toobki need kuldsed ajad meile tagasi ja loodan, et see pole ühekordne külaskäik aastate tagant. Mõnus USA väikelinna fiil ( Twin Peaksi vihjega ) kus ootamatult hakkab toimuma ja mitte vähe. Kohe hullupööra palju, sest väikelinna mahub mutante, tulnukaid, zombie´si ja limaseid nälkjaid. Komöödiat rohkem kui õudust ja romantikat veel kõige enam. Uue aastasaja suurim armastusfilm koos zombiest metskitse ja kõhtu täitmatu kannibalismiga. Nice ! 4/5
Söömine pole patt.
Shock Waves - Almost Human - Death Corps
Shock Waves - Ken Wiederhorn 1977Lõuna-Eesti moviekeiser Nuks oli filmist nii palju jahunud, et selle vaatamata jätmine oleks lausa pühaduserüvetamisena tundunud. Kuidas sa ikka laenamata jätad kui mees msn´is, foorumikommentites, minu blogi kommentites ja oma blogi postitustes muust ei räägigi. Nii, et kui disc Tartu linnast Tallinna linna jõudis, läks see rännakuväsimusest hoolimata koheselt dvd-masinasse. Nuks oli juhtinud mu tähelepanu filmi fiilile, mis erinevalt tava zombie slasherist on eriti easy ja chill. Nii ta oligi. Sul on ekraanil surnust üles tõusnud verejanulised amfiibnatsid aga kõik on ikka easy ja chill.
Asi oli selles, et ei toimunud otsest horrorile omast veristamist ega pinevuse kruttimist. Vägivalt oli tagasihoidlikult jäänud kaadri taha. Näidati pea aeg-luubis liikuvat natsi zombiet inimesele lähenemas ja järgmises kaadris on ohver juba surnud. Kuni järgmise tapatööni lastakse aga vaikselt tegevusel minna, zombied justkui teaks, et saarelt pääsu pole. Küll on aega ka järgmine tüüp ette võtta, kuhu siin ikka kiirustada. Ega siis zombie´gi troopikapäikese all viitsi gepardi moodi kimada, vahepeal vaja hoopis merelainetes keha jahutamas käia. Kuna Nuksil on viimasel ajal kombeks saanud filme lavastaja kommentaarireaga vaadata, tegin ise samuti. Nuksi filmi Nuksi moodi. Ega seal seitsmekümnendate õudukas mingit erilist dialoogi kuulata olegi, lavastaja ja peaosatäitja jutt kaameratagusest elust oli palju suurem fun. 2,5/5
Anthropophagous : The Beast
Antropophagus - Joe D'Amato 1980Lugedes Paranoiadisco blogist postitust ühe vähetuntud pärli kohta, tekkis endalgi kange tahtmine mõnda unustusehõlma vajunud horror filmi "taasavastada". Antropophagus vaeseke oli ainus mis kodus vedeles, ning oli klassikalise cannibal-horrori kultusmaine saavutanud juba ilma minu tagasihoidliku "avastamiseta". Seitsmekümnendate lõpp oli kannibali filmide kuldaeg, kui kedagi nahka ei pistetud polnudki justkui õige horror. Vähemalt Itaalias mõeldi nii, ning suurem osa kannibali ja nekrofiilia filmidest koos kübeme exploatation erootikaga on just sealt maalt pärit. Nõnda on lugu ka Antropophagus´ega.
Lavastajaks legendaarne exploatation filmide ( Erotic Nights of the Living Dead, Emanuelle and the Last Cannibals ) väsimatu väntaja Joe D'Amato, kelle nimi praeguseks on koos Marc Dorcelliga kvaliteetporno sünonüümideks. Mehe eest tasub küll kõigil müts maha võtta, ükskõik millele ta käe külge pani muutus kohesest rahasampoks. Ka kõige juustusema stsenaariumi oskas mees muuta omanäoliseks ( niipalju kui žhanris võimalik ) nii, et juba paari aasta möödudes kandis film kult kino pitserit. Režissööri liikumine kaheksakümnendatel horrorist porno suunas tundub loogiline samm. Tänu video kassettide kasvavale populaarsusele hakkas pornotööstuses voolama meeletud summad ja head filmimeest vajati siingi. Praeguseks on mehe kontol pea 200 filmi, kuid kvaliteet on tal ikkagi alati kvantiteedi ees käinud. 
Antropophagus jälgib üpris täpselt slasherile omast rada. Grupp inimesi satub asustustest kaugel isoleeritud kohas ( seekord siis inimtühja linnaga saarel ) maniaki veriste ihade objektiks ja ükshaaval hakkab kodanikke kaduma. Kõik olekski nii stiilipuhas ja tuttav, kui poleks paari kaadrit mis minule isiklikult uudseina tundusid. * SPOILER* Nimelt tiris mõrtsukas kägistatud rasedal naisel sündimata loote käega tussist välja ning pistis hea isuga nahka. Aga ega poiss veel kõhtu täis saanud. Kui kangelane lõpuks mehel kõhu lõhki lõikab, asub inimsööja rahulikult oma välja valguvat sisikonda sööma. *SPOILER END* Lahe ! Kahjuks ei muuda need kaadrid filmi tavalist üldmuljet eriti paremaks, kuid jäävad vähemalt originaalseina meelde. Filmi "reliisinud" Midnights Video on teinud lihtsalt programmi menüüdega DVD-R´i, konverteerinud videopildi ja lisanud paar trailerit. Halva pildikvalideedi võib andeks anda kuna film ise on rariteetne uncut versioon. 3/5
Heal lapsel mitu nime - Antropofago, Man Beast, The Grim Reaper, The Savage Island ja The Zombie's Rage.
Subscribe to:
Posts (Atom)