X3

X-Men: The Last Stand - Brett Ratner 2006

Mu sõber Ops oli noorena selline koomiksihaige laps, et käis päevas kolm korda Mündi tänava antikvariaadis tsekkamas, ega uusi sarjikseid toodud pole. Selline järjepidevus kandis vilja, tänu millele minagi X-meeste seiklustega tosin aastat tagasi tutvusin. Sai neid koomiksipakke mitu kordagi Opsilt taaslugemiseks laenata ja üldiselt teadsin tegelasi, nende armu- ja vaenuasju. Olen ka kahte varasemat mutantide stoorit kinos vaatamas käinud (olen ju selline nadi kinokülastaja muidu), et kolmanda osa vaatamine suisa kohustuslikkuna tundus.

Mutandid lähitulevikus.

Mida ootasin, seda ka sain. Film oli mõnus, meelelahutuslik ja isegi üllatusterohke. No Bryan Singerist paremini Brett Ratner ei lavasta, ega saagi tegema (mark my words!!!), kuid filmi veab auga lõpuni välja. Tegelikult ei saagi palju ilma spoileriteta filmi sisust rääkida ja väline külg on kindlasti kõigile teada: action, digitaalselt ja suurejooneliselt tehtud action. Draama jäin minu jaoks seekord kasinaks, nagu ka tegelaste arenemine ja demonstreerimine. Vana puuviljakoogi, Magneto, kamp tundus eriti magedate gooti meestena ja ta jutlus metsas nägi välja justkui vabamüürlaste pööripäevakogunemine Bohemian Grove´s.

Mutandid 1906. aastal.

Kõikide uute X geenifaktoriga tegelaste spetsiaalvõimetele esitlemisele oleks võinud küll natuke rohkem rõhku panna. Mõnigi koomiksist tuttav sümpaatne tegelane ei saanudki triloogias kaamera eest läbi käia ( Gambit ), või jääti ta näitamine liiga napiks ja mitte äratuntavaks ( Jubilee, Syren ). Loodan täiega, et asi ei jää ainult triloogiaks ja X-Men´i seiklusi vändatakse juurde. Koomiksikangelased, nagu teate, tegelikult ju kunagi surma ei saa. 6/10

XXX - Man and Woman.