A Song of Ice and Fire : A Game of Thrones

George R. R. Martin - Troonide mäng
Varrak 2006, 2007

Väga põnev lugemine ja seda hoolimata tõsiasjast, et kuu aega varem sai seriaaliga tutvust tehtud. Kuna seriaal oli väga raamatutruu, siis lugedes teadsid muidugi imehästi ette, et kes nüüd vangi langeb või maha lüüakse, kuid nagu mainisin, põnevust edasilugemise kannustajana, see ei pidurdanud. Raamat oli muidugi pisiasjades informatiivsem, pakkus reaalseid seletusi seal kus seriaal aja ning rahanappuses nurki maha oli sõitnud ja see lisateave oli väga teretulnud. Kolmapäeval või neljapäeval toob sõber teise osa, viis päeva ootusärevuses kannatada tundub hetkel piinarikkas.

Chaostage - We Are Punks! - Warriors of Chaos

Chaostage - Tarek Ehlail 2009

Maire Aunastel on ETV-s saade kus stuudiokülalised arutavad mingit etteantud tahku inimkäitumises ning räägivad isiklikest kogemustest antud teemal ja siis vahele on pikitud humoristlikud illustreerivad dramatiseeringud. Samalaadne oli ka see psudodokk Kaosepäevadest, ehk siis istusid vanad peerud ja lasid meenutustel voolata ning vahele näidati filmina kuidas asi toimus, mida tegid head ja kuidas käitusid pahad. Kokku selline suvaline sõnnik kust välja võis noppida vaid kunagise lemmiku Toxoplasma loo Asozial mida bänd live´is esitas. Vaid filmina oleks paem olnud ning pelgalt dokkfilmia veelgi etem. 1,5/5

The Greely Expedition

The Greely Expedition - Rob Rapley 2011

Aastal 1881 seilas leitnant Adolphus Greely koos 25 mehega Newfoundland´i St. John'i sadamast Lady Franklin´i lahte, et seal luua polaarjaam ning koguda kahe aasta jooksul teavet ilmastikuolude kohta. Ehitati korralik külmakindel maja ning asuti aega surnuks lüües ootama kevadel saabuvat moonalaeva. Ekspeditsioon oli kiiruga ja läbimõtlematult teele saadetud ja kui purjed silmapiirilt kadusid, unustas riik ka jäistele lagendikele saadetud mehed. Moonalaev küll läks teele, kuid naases esimese takistuse ees tagasi ning aasta hiljem saadetud uus laev purunes jää vahel ning selle meeskond pages tagasi rannikule. Edasi asi ametnikke eriti ei huvitanud. Greely ekspeditsioon aga ootas ja ootas kuni asuti ise hulljulgele koduteele. Haarav sünge dokumentaal ühe arktikat avastama saadetud retkeliste traagilisest saatusest ja see lugu oli selline, et esmalt komistasid kaks aastat hiljaks jäänud päästesalga liikmed telgi ees vedeleva laiba otsa, millesse oli torgatud lusikas. 4,5/5

Robot Chicken : Star Wars Episode III

Robot Chicken: Star Wars Episode III - Chris McKay 2010

Üks punkt tuleb selle nalja eest kus C-3PO on hispaaniakeele kursusel. See oligi kogu 45 minuti kohta ainus nali, rohkem ei pakutud mitte midagi aga kuidagi imekombel olid nad suutnud kolmveerandtundi täis venitada. Arvatavasti sundis stuudio tagant, et tehke ära, fännid nõuavad ja siis tehtigi nii, et ühtegi ideed peas ei olnud ega nalja tagataskus. Arvatavasti tehti veel niimoodi, et enne valmis animatsioon ja siis püüti paari tunniga sinna mingi huumorilaadne tekst peale sättida. 0,5/5

20 taasiseseisvusaasta jooksul tehtud 20 parimat kodumaist albumit

Mul oli see väärt nimekiri kenasti valmis tehtud, aga Valmer Valve, va nuustik, ei tulnudki küsima. Neelan pettumusepisarad alla ja postitan listi siis oma blogisse, ega väärt soovitusi saa ometi arvuti recycle-bin´i saata ega jätta desktopile hallitama. Nimekiri pole kindlasti täppisteadus, vaid kajastab pigem neid albumeid mis meeles, arvutifolderis ning raamaturiiulis. Midagi kindlasti ununes.Midagi ununeb ju alati.

 1. Vennaskond - Rockipiraadid 1992
 2. Metro Luminal - Ainult rottidele 1994
 3. Lobsand Dorje - Waveforming 1994
 4. Bizarre – Beautica 1994
 5. PVA - You Have A Right To Die 1995
 6. Metro Luminal - Metro Luminal 1995
 7. The Shitheads - The Shitheads Shitting Songs 1999
 8. Assamalla/Kalm - Igaveseks Mälestama Mõistetud 2000
 9. Pastacas - Kõrvaklapid 2001
10. Loits - Vere kutse kohustab 2004
11. Metsatöll - Hiiekoda 2004
12. Luarvik Luarvik - Passioon & fuuga 2004
13. Forgotten Sunrise - Ru:mipu:dus 2004
14. Morgue's Last Choice - Killer Fungus 2007
15. Tarm - Nad tulevad kääpaist 2008
16. Tolmunud Mesipuu- Puusse panen 2009
17. Smõuk - Tere tulemast koju 2009
18. Imandra Lake - Seesamseesam 2010
19. Talbot - EOS 2010
20. Pedigree - Skeletal 2010

Väga kahju, et Sorts´i "Schwarze Estnische Schweinerei" seni ikka veel ilmumata. Muidu oleks kindlasti keegi nimekirjast pidanud selle albumi jaoks oma koha loovutama.

Head eesti muusikat ei ole kunagi liiga palju!

71 : Into the Fire

Pohwasogeuro - John H. Lee 2010

Eile oli väga väsitav päev. Vara üles, et lastega arsti juurde minna, siis sõidutasin nad maale, käisin läbi paarist poest millest üks oli ära kolinud, seiklesin Kristiine kõrvaltänavate rägastikus kuna põhiteed olid remondis ja võtsin vastu külalise kes lahkuda ei tahtnud. Kõige hullem oli aga sõit vanaema juurde kes olevat hommikul raskesti haigena tõvevoodi jäänud ning pidin päeval käima ta olukorda kontrollimas, järsku vajab midagi või saan muud moodi aidata. Vanaema aga kellahelistamise peale ust ei avanud - parimal juhul jalg krampis ega saa ukseni tulla, halvimal juhul surnud. Helistasin tädile kes jooksis töölt ära, et oma võtmetega ust avada, aga tema tulekuni passisin tund aega korteri ukse taga mõeldes kõige tumedamaid stsenaariume. Ust avades selgus aga, et mutt oli ime läbi terveks saanud, voodi ära teinud ning sõitnud linna Savisaare poolt pakutud 70 eurost pinsilisa välja nõudma. Kivi kukkus südamelt, aga muremõtetest tekkinud stressiraskus vajus asemele. See eelnev juut on selgituseks miks asusin vaatama teadlikult halba filmi. Tahtsin just midagi kerget ja rumalat väsitava päeva lõpuks.

Väidetavalt põhineb tõestisündinud lool, aga eks igaüks taipab mis saab kui reaalset juhtunud hakatakse ümber vormima kommertsedu tootvaks kassafilmiks. Seega tuleb linalugu vaadata kui meelelahutuslikku käkki kus lahendatakse tüüpilisi korea kooliprobleeme jalkaväljakul bully´ga kakeldes ainult, et seekord on see tüdrukutekooli pihal ning õpilased on varustatud püssidega, et kaitsta hoonet põhjast tulnud kommude vastu. Poiste heroiline sõjafilm. 2/5

Nimed marmortahvlil korea kommertskino moodi.

Lucky Louie

Lucky Louie - creator Louis C.K. 2006

Adi siis hõiskas kui avastas, et tema uus hetkelemmikseriaalis Louie mängiv Louis C.K. on varem teinud veel seriaali Lucky Louie ja kuna mul sai just läbi Louie esimene sesoon, siis mõtlesin vahele vaadata stand-up koomiku varasemat kraami, et selle järel taas hetkel eetris olevaga edasi minna. Aga vabalt oleksin võinud ka vaatamata jätta, sest seal kus Louie on vaimukas ja terav, on Lucky Louie nagu tavaline keskpäevane sit-com kus tohmanid jooksevad ringi koerte ja lastega ning ajad teineteise armuasju sassi. Öeldakse küll sõnu nagu cunt ja fuck, näidatakse paljast meheriista ning uuritakse pärakuaukku, kuid see ei vabasta seriaali lapsikutest USA telenaljadest, Lucky Louie on nagu Friends aga aastal 2011 ei ole Friends enam näitaja. Isegi 2006 ei olnud. Huumor oli vaid mõnel hetkel vaimukas, vahest lihtsalt hea ja valdavalt samadel naljadel põhinev, millel kogu jänkide naljaseriaalid.

Peategelased, ehk Louie pere olid väga vastumeelsed. Mis kurat neil inimestel viga on, et nad nii veidrad peavad olema? Miks mitte teha roppu ja süsimusta perekomöödiat peremuredest kus inimesed käituvad tavaliselt, mitte ei näe esimest korda oma kallima pepurosinat alles viis aastat peale abiellumist või siis ei räägi onanismist 24 tundi ööpäevas. Last ei taha mainidagi, see oli täielikult väike vastik värdjas. Arvatavasti peesses vanemate kasvatuse vili. Kokkuvõttes paari roppuse ja poliitkorrektsust lõikava naljaga tavaline mittenaljakas USA teleseriaal mis püüdis episoodi mahutada ka mittesobivaid nalju ja tegevust, viies sellega pea iga osa balansist välja. 2/5

Haiged inimesed ja mitte selles mõnusas mustahuumori ägekiiksu mõttes, vaid punnitatult ja kunstlikult.

Three Friends

Zefiro Torna or Scenes from the Life of George Maciunas (Fluxus) - Jonas Mekas 1992

Happy Birthday to John - Jonas Mekas 1997

Kunagi seltskonna lõbu pärast filmitud kaadrid ühitest pidudest, jalutuskäikudest ning õhtusöökidest. Aastaid hiljem kokku monteerituna muutusid need väikesed stseenid aga dokumentaalfilmideks, sest lintidele olid sattunud tuntud näod nagu Yoko Ono, Andy Warhol ja John Lennon. Oled õigel ajal õiges seltskonnas filmimas ning yeah! Paarkümmend aastat hiljem saad juba dokumentalisti staatuse kes oskas linti saada ajastukroonikat ja veel nii ägedas undergrounkinole omases kaootilises vormis. 2/5

Revolution : The Crossing of the Andes

San Martín: El cruce de Los Andes - Leandro Ipiña 2011

Kindral Don José de San Martín, Andide jalamis asuva Río de la Plata väekontingendi ülem, võttis ette hulljulge sõjaplaani minna üle Andide mäestiku appi naaberriik Tšiilile, et päästa just iseseisvunud maa seal märatsevatest Hispaania kuninga poolt saadetud rojalistidest. Legendaarne 500 kilomeetrine rännaks külmas ja lumes päädis Chacabuco all peetava lahinguga ja kindlustas iseseisvuse nii Tšiili kui Argentiina jaoks ning oli eeskujuks väiksematele ladina-ameerika riikidele, kes samuti ihaldasid pääseda mandrieuroopa koloniaalvõimu alt.

Rahvuskangelasest kindralit ja hilisemat Peruu presidenti oli portreteeritud fiktsionaalse tegelase, teenistusse astunud teismelise staabikirjutaja, silmade läbi. Tutvustati mehe pühendumust vabariigi aatele, tema kahtlusi ümbritsevate meeste meelsuse suhtes ning otsusekindlust kui see nõudis karmide otsuste vastuvõtmist. Selline kangelase portree ühesõnaga: vapper, hea ja ilus. Aga ega see nüüd selline roosamanna patriootlik olnud, vaid huvitava ajaloolise sõjafilmi vormis kus külmetati lumes ja siis higistati lahingus ning minategelasega lahingutandril juhtunu pani oma karmis lükkes suisa imestama.

Filmi vaatamisega seoses kaks veidrat tõika. Esiteks näppisin ma boonuseid ja satusin vaatama eriefektide kasutamist enne filmi enese nägemist. Asi mida ma kunagi ei tee ja kuna seekord tegin ja nägin paljastavaid kaadreid kus seletati ära mismoodi pandi stuudios olev sõdur Andide lumistele nõlvadele või muudeti tosin soldatid digipaljunduses armeeks, siis kadus igasugune tuju "võltsingute" järgselt veel ka filmi ennast vaadata. Aga tegin seda ja käsi südamel, ma peaegu ei osanudki öelda kus bluescreeni kasutus ja kus välisvõtted, sest kinomaagia oli lõpuks asja väga kenasti silunud ning  rohke arvutigraafika kasutus ei jätnud absoluutselt väära tehislikku muljet.

Teiseks veidraks tooni andvaks teguriks oli filmi selge heli. Kui staap sättis telgis sõjanõu, siis läbi presentriide kostus imehästi lõkke ääres vestlevate sõdurite jutukõmin, möödaveereva vankri kriuksuv ratas, öölindude hääled ning kusagil kaugel külas haukuv koer. Kuula nagu muinasjuttu, nii ilusad hääled kõik ümberringi. Hiljem netist lugesin, et filmis ei ole (kui nüüd sõdurilaulud välja arvata)  nootigi muusikat. Mina seda tähele ei pannud, kuulasin kõrv kikkis helisid ja olin täitsa pöördes nende rikkusest aga, et mussi ei olnud, seda ei märganudki. Igal juhul tahan tulevikus näha kõiki filme vaid väga hea helinduse ning täiesti  ilma kohustuslike teemamuusikateta. 3,5/5

Filmis ja õlimaalil.

The Choice - Ha Ha The Smiths Is Dead

The Choice - Ha Ha The Smiths Is Dead
The Choice demo EP 1992

1. Just I Noticed Something Nice
2. The Last Day In Helior Room
3. Forgive Me If You Can
4. Back In The Sunset Land
5. She's Waiting For Me In The Second World

Lae alla - Download

Pärnu indielegendi austusavaldus oma lemmikbändile. Armas, sümpaatne, südamlik, ilus ning hea. Väike romantilis-nukker nostalgialaks minevikust mis küll helikvaliteedilt (kassetilt ripitud mp3) ei ole tänapäeva standardites, kuid hingega õiges kohas ning see määrab. Kui kellelgi on jagada infot The Choice´i kohta (koosseis, bändi pildid jne...) siis palu andke teada. Tänud lähevad taaskord Rada7 kasutajale nimega Koit ning nagu ikka, pretensioonide puhul eemaldan lingi. Kallid sõbrad, nautiga head muusikat!

Illustreerivad pildid on minu poolt valitud screenid Guy Hamilton´i briti draamast "The Party's Over", ega oma peale Moz´ile omaste kujundusideede mitte midagi ühist The Choice´i kontseptuaalse väljundiga.

Prime Cut

Prime Cut - Michael Ritchie 1972

Chicago iirlastest gang on saatnud kolm meest Kansas City´sse elama asunud ja seal äri püsti pannud kriminaalilt laenuraha välja nõudma. Esimene kadus ära, teine leiti jões hulpimas ning kolmas saadeti Chicagosse tagasi ... viinerina. Jajah, tõsi jutt! Kauboigängsterid olid mehe koos prime beef´iga tehases hakklihamasinast läbi ajanud ning pätist kenasid viinereid konveierilintilt tulla lasknud. Solvang missugune! Saadavad siis lõpuks krimimaailma kuningad Kansas City´sse oma kõige kangema mehe ja kes võiks olla veel kagem kui mitte Lee Marvin? Kauboisid kamandab aga Gene Hackman.

Asusin filmi vaatama nagu üht karmi seitsmekümnendate krimkat, kuid koheselt kui uus sats kõrilõikajaid Lee Marvini juhtimisel Kansas City´sse sisse sõitsid, kiskus kogu linalugu groteski ning peatselt oli selge, et külma thrilleri asemel pakutakse hoopis eheda exploitation´i maiguga komöödiat. Kauboide maailm oli nii ägedalt nihkes, kahju vaid, et seda vähe näidati, sest lõpuks oli tunne justkui film ei saanudki veel korralikult alata, kui juba lõputiitrid rulluma hakkasid. Veider musta huumoriga põnevik vorstivabrikantide hämaratest äridest ning põikpäisest vanapässist kes sõidab maale, et farmipoiste seas automaadiga õiglust jalule seada. Selline halb ja hea film ühe korraga. 3/5

Mehi muudetakse viineriteks, naisi müüakse nagu vasikaid ning põgenikke aetakse kombainiga taga. Tere tulemast Kansas City allilma!

The Rainbow Orchid - vol. 1 ja 2

Garen Ewing - The Rainbow Orchid - vol. 1, 2
Egmont 2009, 2010

Kõik ütlesid, et nagu Tintin. Lisaks veel omalt poolt, et esimene osa ja mõned omendid teisest, meenutasid veel ka Jeeves´i ja Woosterit. Viimast oleks aga võinud isegi rohkem olla, seiklus nagu ajastule kohane ja ka mõnus vaikne huumor, kuid naljad võinuksid ka sutsu keerulisemat laadi olla. Meeldis väga tegelaste ilmed ja näost paistvad iseloomud mille joonistamisega kunstnik oli suurepäraselt hakkama saanud, aga muidu peab nentima, et ootusi koomiksisarja kaks esimest sa just ei täitnud. Eks ma ise tähtsustasin üle, esimest korda kirjutas Robi sellest oma blogis, siis ei saanud tal külas olles laenata kuna Marial veel lugemata ja siis laenati Laurile ja kui oli minu käes paar kuud olnud, pidasibn seda õiget superhead meeleolu väärivaks desserdiks ja lükkasin lugemist masohistlikult edasi, kuni lõpuks lõin kaaned lahti ja ... vaimustuskilkeid ei tulnudi. Lihtsalt üks mõnus ajaviitekoomiks.

The Last of His Tribe

The Last of His Tribe - Harry Hook 1992

Harva toon sisse ingliskeelse teksti, kuid seekord sobib see siia blogisse, sest seletab väga konkreetselt ära viimase Jana rahva hulka kuuluva Jahi hõimu liikme traagika. Lõik Wikipeediast: Ishi means "man" in the Yana language. The anthropologist Alfred Kroeber gave this name to the man when he discovered Ishi had never been named. When asked his name, he said: "I have none, because there were no people to name me," meaning that no tribal naming ceremony had been performed. Ja teine iseloomustav hetk on stseen filmist kus indiaaniasjade nõunik soovib Ishit reservaati saata, et ta seal omasuguste hulgas saaks õnnelik olla, mille peale professori assistent vastab, et veider lugu, alul tapsite maha terve rahva ja nüüd muretsete viimase ellujäänu käekäigu pärast.

Telefilm väga sügavustese ei läinud, kuigi viimase hõimuliikme traagika suudeti kenasti ekraanile manada. Rohkem küll oli rõhk antropoloogiaprofessori Alfred Kroeber´i ja Ishi sõprusele kus mehed toetasid ning õpetasid üksteisele oma kultuuri. Arvatavasti tuleb ära vaadata ka dokumentaalfilm Ishist, et saada rohkem tema rahva ja kommee kohta teada kui seda pakkus käesolev linalugu. 3,5/5

Alfred Kroeber ja Ishi.

Black Emanuelle

Get Crazy

Get Crazy - Allan Arkush 1983

Kõva deja-vu tunne oli seda muusikal-komöödiat vaadates peal, kuid alles lõpustseeniga sain kinnituse, et olin linalugu varem näinud. Nagu ikka sellisel juhul, et kui oled näinud aga ei mäleta, siis millegi vapustavaga tegu ei olnud. Kaheksakümnendate jamt kust puudus õige ülepaisutatud absurd ning pehme romantika, just need kaks põhinäitajat mis ühest hullust muusikalist tõeliselt hullu teevad. Oli selline paroodia ajastu muusika ja muusikute pihta, kuid karmi käega laksata ei juletud. Tundub, et oma aja film. Olid 1983 kinos ja meeldis. 30 aastat hiljem aga... 2/5

Üks mees siin sätib nooti ja unistab sellest, et tulevikus Metallica´ga koos mussi teha.